Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? 🙂 Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.
Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu – puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada :). Siin linnas ei tohi prahti maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus…
Aga tegelikult on sellised seadused muidugi ainult rahva hüvangu ja õnne nimel :). Me elasime viis päeva seal hotellis keset Little India naabruskonda ja mulle väga meeldis see, misssuguses kombinatsioonis olid Aasia lõhnad-maitsed-värvid ja Euroopa stiilis puhtus. Ilma trahvideta seda Aasias ilmselt ei saavutaks.
Rahvast veel. Meie jaoks oli Singapur seekord India. Muidugi on võimalik elada naabruskonnas, kus Singapur on hoopis Malaisia. Ja muidugi võib Singapur olla Hiina (hiinlasi on seal kõige rohkem). Aga seal on ka väga palju britte, USA päritolu inimesi, austraallasi… Singapur on nagu väike Ameerika, omamoodi mosaiik erinevatest kultuuridest. Koolis antakse haridust inglise keeles. Tõsi, see on teistmoodi inglise keel, kui meie harjunud oleme. India linnaosas lainetab see üles ja alla, sellega olen ma harjunud. Aga hiinakate inglise keel on selline automaaditulistamise moodi, pisikesed valangud. Ainus, millest saad aru, et see inimene proovis sinuga hetk tagasi inglise keeles suhelda… Kuuldavasti on käimas rahvuslikud kampaaniad, “rääkige korraliku inglise keelt” ja samamoodi ka “rääkige korralikku hiina keelt” – kumbki pole seal normaalne, on Singapourish… Igatahes on see maa suutnud oma konkurentsi-eelise ära kasutada ka kummalisi keeli rääkides – tegu on maailma suurima kaubasadamaga, Hiina ja muu maailma “väravaga”, ja muuhulgas ka suur osa maailma biotehnoloogia tööstusest on oma staabid toonud sinna (Justinil oli iga päev kaks intervjuud), samamoodi on paljude elektroonikafirmade peakontorid seal.
Singapuri võib keerutada mitme külje pealt. Ühel päeval ostsin India stiilis riideid, teisel päeval läksime hiiglasuurde elektroonika odavkaubamajja, kolmandal päeval kõndisime hiina stiilis ööturul…
Kohtasime palju India mesinädalisi, meie hotelli vist reklaamiti kusagil Indias romantilise reklaamiga, sest hennatattooga kaunistatud neidusid (vaata fotot) ja nende uhkeid värskeid abikaasasid oli seal palju. Ja mitmed neist palusid luba, kas nad tohiksid meie tütardega koos pilte teha. “Kuhu edasi lähete? Kust tulete?” küsisin ma. Kes mesitas Indoneesias, kes Malaisias, kes Fijil, aga kõik nad olid paariks päevaks ka Singapuris peatumas… Lisaks oli meie hotellis suur rühm noori Hiinast, Pekingist – nendega sõbrustasime basseini ääres. Noored olid pangakorporatsiooni turvaIT-töötajad ja neile toimus hotellis nädalane täienduskoolitus. Marta õppis neilt lõpuks nii mõnedki sõnad hiina keelt ja mina võisin olla tänulik nii mõnegi kirjutatud lehekülje eest, sest noored hiinlased hakkasid basseinis mulle vabatahtlikult lastehoiuteenust pakkuma :). Nad ei olnud mitte esimesed hiinlased, kes meile ütlema tulid, et nad ei oleks elu sees ette kujutanud, et sellised lapsed nagu meie Marta tegelikult ka olemas on, mitte ainult Ameerika filmides. Nii ektsravertsed, julged, särtsud! “Meil ei räägi laps isegi siis mitte midagi, kui teda kõnetatakse, ainult noogutab pead…”
Igasuguseid Aasia inimesi ja lugusid kohtasime veel… Näiteks ühte kohalikku hiinlast, kel oli väga hea huumorimeel, kui ma küsisin, kas ta Facebookis on, siis ta lihtsalt karjatas: “Ei, hoidku jumal selle eest!” ja jättis mulle sellega hüpermoodsa mulje. Mulle väga meeldis see multikultuursus, mis meie ümber pakatas. Taimaal oli ka tore, aga selles Bangkoki hotellis, kus ööbisime, oli siiski hoopis teistmoodi vaib (valged mehed, prostituudid…). Singapuris oli kirevam ja süütum see va eluke meie ümber.
Muide, kui kohalik eestlanna Piret mulle ütles, et “Singapur võtab oma alamaid nagu lapsi”, siis ma sain aru, mis ta mõtleb. See on teatud mõttes ehk alandav, näiteks pole seal ajakirjandusvabadust ja Hyde Parki tüüpi avalikke pargikõnesid peab viies kohas kooskõlastama, aga samas on piiride panemine ju see, mis turvatunde annab, kas pole?
Igatahes ei oleks mul midagi selle vastu seal troopilises niiskes kohas kauem elada. Võibolla isegi sealsamas Little Indias elaksingi ma. Seal linnaosas võisin lausa unustada oma “probleemi”, selle, et ma üritan süüa piimavaba, gluteenivaba ja munavaba elu (lihavaba nagunii). Nii lihtne on seal tellida riisi ja mingit mmmm… näiteks kalacurryt või baklazhaanisegu. Ma ei suutnud küll oma reisi jooksul mitte ühelgi maal sada protsenti oma dieedile truuks jääda, aga enamvähem küll. Aasia toitu süües tundub see olevat lihtsam kui lääneliku toidu puhul.
Nagu juba vihjatud, kohtusime ka Singapuris sealse nn seenevõrgustiku esindajatega, Karl õpib sealses ülikoolis ja Piret töötab juba aastaid ühes korporatsioonis. Karl jagas väga vajaliku oskuse, kuidas india etiketi järgi süüa – ma olin varemgi, Indias, proovinud parema käe näppuega süüa, aga ma ei teadnud, et kõigepealt peab pöidlaga riisi kinni vajutama ja siis peab pöidlaga seda riisi suhu lükkama. Kui selle nipi selgeks sain, siis oli küll selge, et riisi söömine pulkade, lusikaga või kahvliga on jama.
Ja Piret? Tema asub tegema “Minu Singapuri” proovikat, nii et temast me ilmselt veel kuuleme.
Mind on mitmed inimesed ammu võlunud oma singapuri-juttudega. Nii et see on mul ka kohad-kus-võiks-elada-nimekirjas sees.
Ehkki seal on ka palju inimesi, mina pelgan rahvamasse veel enam kui sina!
Mulle ka Singapur meeldis, eriti imetlusväärne kui väärikalt nad oskavad turisti käest kogu nende raha ära võtta. See oli mõeldud komplimendina , sest mida teha ja mida vaadata eriti lastega on seal palju. Ning kui pelgasin lastega ööloomaaeda minnnes et küllap on järjekorrad, siis sellise sujuva korraldusega kulges kõik, et polnud probleemi. Samuti teistes kotades. Kõik pisiasjadeni järelemõeldud.
See keel seal peaks olema singlish:)
slingish on keeleks jah. vähemalt nii nad kutsusid seda. mul oli ka suur õnn elada selles toredas linnriigis pool aastat.. väga toredad inimesed ja super toit.
Puhas, sõbralik, soe, ilus, maitsev… Aga liiga rahvarohke! Elada ei tahaks.
Henna on väga ilus. 🙂
Nojah – ma nägin hennat, reageerisin pildile ja siis lugesin… et olegi kellegi teie käed seal vaid on ikka nö kohalikud käed. Väga huvitav stiil iseenesest.
Tere! Minu meenutused Singapurist on ka ainult positiivsed! Nimelt olin seal 1,5 kuud tööl ja ei kahetse üldse, sest kui pidi koju sõitma tuli väike pisar kurku, sest nii oleks tahtnud natukeseks veel jääda. Nimelt arvestades seda, et tagasi eesti jõudsin 2.detsember, ilmselt te ei imesta! 🙂 Koju jõudes kandsin toas nädal aega kampsunit, olgugi, et toas oli 25 kraadi sooja! 😀 Kes sealt ise tagasi tulnud, need teavad! 😀 😀 😀