Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Meenus ka, kuidas ta kord Helsinki lennujaamas küsis ühelt valge habemega mehelt: “Vabandust, kas teie olete Santa Claus?” Mees ei hakanudki naerma ega ka mingit naljajuttu ajana, vaid teatas täitsa tõsiselt: “Ei ole.”

  2. Tõeline õnn on mõelda,et selliselt arenevast lapsest ei saa iialgi virisevat kolklikku täiskasvanut 🙂

  3. – Emme, mis need onud seal küpsetavad?
    – Nad küpsetavad kaamelisitast onne, mille sees elada.
    – Miks nad maja sees ei ela?
    – Kaamelisitast onnis on palju tervislikum elada.
    – Aga kas neil siis pole raha?
    – Raha ei tee õnne, laps.
    – Kas me Nepaali oma sisemist mina läheme otsima, ema?
    – Peagi, laps, peagi. Emme jätab ainult oma töö ja omaksed maha enne.
    – Kas me saame siis väga-väga õnnelikuks?
    – Jah, saame küll. Kusagil mujal ei ole inimesed õnnelikumad kui Nepaalis ja Indias.
    – Millal issi Nepaalist tagasi tuleb?
    – Siis kui ta ennast Nepaalis leiab.
    – Ma tahan issit näha.
    – Mine nüüd, waldorfkoolis juba algavad hingamise tunnid….

  4. järgmisesse teemasse – lisa-ainete Reporteritunni kohta küllap vihje tuleb? – äkki võtaksite nimekirja algatada neist toodetest, milles teadaolevalt lisa-aineid pole. Need kolme sorti viinerid võiks hakatuseks olla 🙂

  5. Väga toredalt kirjutatud see postitus. Marta on teil eriti tähelepanelik ja julge laps. See, kuidas laps algul ilma igasuguste moraali- ja enesetsensuuri piiranguteta inimestega suhtleb, on nii siiras ja armas. Ja milline väärtus on Martal inglise keele kõnelemine – ta tunnetab, et ta on võimeline kogu maailmaga suhtlema (võib-olla veel aimamata, et igal pool riikides siiski kõik ei saa ta jutust aru).

    Meil on endal olnud väikese lapsega reisides küll ja küll võõraste inimeste poolt mõistmtust, miks meie laps nendega ei suhtle – ei mõisteta, et Eesti on iseseisev riik, kus on oma riigikeel ning need väikesed eestlased kõnelevadki inglise keele asemel selles oma ugrimugri keeles 🙂
    Keele mitteoskamine ei piira küll lapse avastamisrõõme reisidelt, kui vanemad talle nähtut ja olnut lahti seletavad.

    Annast kirjutad Sa vähem. Tema veel ei oska vist sellise innuga reise nautida ja küsimusi esitada? Mäletan, et meil oli raskeim iga reisimiseks 2-3 aastat, enne ja pärast on olnud tunduvalt lihtsam.

  6. Vabandust, mul siin nii kiire elu käsikirjade kammimise kõrval, ma tõesti ei märganud enne seda kommentaari.

    Ma ei teagi, mis öelda, äkki natuke tundsin ka :).

  7. tänan 🙂
    neid nepaali ennast otsima läinud waldorfijaid oli vahepal nii palju, et see muutus juba standardiks…

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar