Reisimeenutused: Bangkok

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

– Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

– Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad.

– Naiselikkus. Ma otsisin viienda päeva lõpuks ööbazaarilt siidikleidi ja kontsaga kingad ja see oli täiesti konkreetne Tai mõjutus – võimalik, et need jäävad mul nüüd kappi seisma… Naiselikkus tai moodi on kuidagi tütarlapselik. Pisikesed kleidid ja pisikesed tüdrukud, pisikesed käed ja jalad, ainult juuksed on pikad… Mul oli muide väga piinlik küsida kingaleti ääres “Kas teil on suuremat numbrit?” – “38?” – “Ei, isegi 39…” – “Nii suurt ei ole!” Vaat siis millised elevandijalad mul mõne kultuuri jaoks on.

Naiselikkus on mitme otsaga. Bangkok on ju prostitutsioonipesa – uhh, mismoodi ma selle sõna praegu välja sülgasin. See ei ole nii paha. Mai väitel on see nende kultuuris hoopis teistmoodi aktsepteeritud. Ma pean selle peale veel mõtlema. Juhtus nii, et meie kena uhke hotell asus otse ühe lõbutüdrukute regiooni vastas. Väike Anna ei jäänud magama ja Justin läks temaga õhtul õue jalutama ja tuli tagasi, kultuurishokis: mine vaata, mis hotelli ees toimub, tüdrukud seisavadki reas! Samal öösel üritasin mina hotellikoridoris kirjutada ja pidin pealt nägema paare, kes tänavalt saabusid. Minul on sellest ikkagi paha maitse suus, isegi kui Mai väitel on need naised hingelt uhked ärinaised, kes oskavad olusid ära kasutada.

Lõbutüdrukutest kirjutan ma veel. Minu reisikirjade teine osa (Kas süda on ümmrgune? 2. osa) algab stseeniga, mis toimub just nimelt Bangkokis ja on seotud selle teemaga.

– Tai kultuuris on naised väga tunda, näha ja kuulda, see oli paras kontrast Istanbulile, kust just saabusime. Lennujaamas olid naised tööl enamvähem kõikjal ja ausalt öeldes oli naiste tähelepanu oma tütarde vastu palju lihtsam taluda kui meeste oma. Nii see jäi kõigi nende päevade jooksul: ikka naised olid need, kes domineerisid. Ka Justin intervjueeris oma uudiskirja jaoks aina naisteadlasi. “Mul on neist kahju, nad peavad rahvusvaheliselt võitlema tai naiste kui lõbutüdrukute maine pärast”, ütles ta. Mai vaidles vastu: “Tai naistel on iidne eneseuhkus, neid ei häiri sellised asjad.” Mine võta kinni… Viie päevaga küll ei võta.

– Päike. Soojus. See on hea. Aga aasialik rahvaküllus võib kohati olla lihtsalt kohutav. Justin on ju käinud USA suurimates ostukeskustes, aga ikkagi suutis ta Bangkoki Siam World ostukeskuses lihtsalt ära eksida ja kui me tunniajase ootamise järel olime temaga kokku uuesti saanud, siis selgus, et me ei saa liftiga kuidagi alla: kõik liftid olid järjest rahvast täis, kõigil inimestel olid ühtemoodi näod ja kirevad roosa-rohelisekirjud riided ja… ühesõnaga, meid mõlemaid tabas paras paanikaatakk, me tahtsime välja, tahtsime inimeste juurest ära! Kui lõpuks välja saime, pidime end pressima inimmassi sisse õhurongi ja siis trügima uues ostukeskuses liftide poole, mis olid ka inimesi täis, ja kui lõpuks tänavale saime, oli ikkagi rahvamass kõikjal! Vaat sellistel hetkedel igatsed Eesti järele!