Eile nägin poes oma silmaga, kuidas inimene, meie E-määraja käes, mingit kommikarpi luges. Küll tegi meele heaks :). Olen rahul, et me selle “Roheliseks kasvamine” raamatu kirjutamise ajal tekkinud mõtte teoks tegime, KIK-i projekti kirjutasime ja trükitoetuseks raha saime. (Lisaks trükitoetusele on siin ka meie kirjastuse enda raha voldikute levitamiseks ja vabatahtlik töö Angelika Erinilt, minult ja kujundaja Anna Laugult.)
Esialgu plaanisin ma selle E-ainete nimestiku üksi kokku panna, aga kuulsin tõtt öelda Evelin Ilvese kaudu (eelmisel kevadel temaga Eesti Naise intervjuud tehes) jutu sees seda, et ka Angelika Erin uurib antud teemat. Angelika on varem teinud kaloriteemadel uuringuid-raamatuid ja huvi lisaainete vastu oli sellest edasi tekkinud.
Võtsingi Angelikaga ühendust, meil tekkis kohe hea klapp ja nii otsustasimegi, et teeme koostööd. Natuke arutamist, ja saigi kokku pandud E-määraja. Igaks juhuks seletan üle: seda saab praegu tasuta võtta kõikidest Selveritest, Apollo ja Rahva Raamatu poodidest, see on väike, taskusse või rahakoti vahele mahtuv voldik, kus pole muud juttu kui kõige ohtlikumate E-ainete numbrid ja nimetused… Nii et saad poes-apteegis toote koostist vaadata ja kiirelt selgust, kas vastav toode on pigem ohutu või pigem ohtlik. (Sest kellel ikka poes aega! Otsustada tuleb kiirelt.)
On ette heidetud, et sellise E-määraja kaustamine teeb poeskäimise ajakulukaks. Mina ütleksin selle peale, et see ajakulu on tunnetatav esimestel kordadel. Me oleme ju kõik nagu sipelgad supermarketis, õpime oma raja selgeks ja seda mööda siis kõnnime ühest kohast teise. Kui juba leiad üles need tooted, mis on ohutu(ma)d, siis jäävad need ju pähe ja järgmisel korral läheb kiiremini.
On ette heidetud ka seda, et E-määrajaga liikmeline viib kallimate toiduainete juurde. Viibki, sageli (mitte alati!). Näiteks kuivatatud ploomid ja rosinad: odavamatele on lisatud säilitusaineteks sulfiteid, kallimatele ei ole. Aga see paar krooni on ju investeering oma tervisesse. Tasub mõelda, kui kerge käega samal ajal raha apteeki jäetakse, kui tervisel probleemid tekivad.
Seda, missugused tervisehädad on seotud paljude E-ainetega, saab lugeda Angelika suurest raamatust “Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus”, selle on ta oma kulude ja kirjadega kirjastanud; see on eesti keeles praegu minu meelest kõige parem ja ammendavam ülevaade. Angelika ei ole teadlane, biokeemik? Mul on jäänud mulje, et see skepsis pärineb inimestelt, kes raamatut lugenud pole. Angelika teeb oma uurimistööde kokkuvõtetega mu meelest relvituks.
Ja teadlastest rääkides, käisime ju jaanuaris külas Sandra Steingarberil, meie “Mina olen ookean” raamatu autoril, tema on tunnustatud teadlane. Hiljuti käis ta esinemas USA Kongressi ees, tema uurimisrühma teemaks oli “USA tüdrukute üha varasemasse ikka langev puberteet, selle põhjused ja ohud”. Lühidalt öeldes: on tuvastatud seos paljude lisaainete ning keskkonnas leiduvate östrogeenide ja üha varasema puberteedi vahel ning samas seos varase puberteedi ja haiguste vahel (näiteks rinnavähi teke on suurema tõenäosusega). Ka Sandra oli kindlal seisukohal, et paljud lisaained on väga ohtlikud ja see on vaja aja küsimus, millal taas mõni keelatud saab. Seniks aga tasub ise end harida ja mitte pimesi usaldada, et kõik, mis poes müüakse, sulle hea on… Hetkel on paraku paljud lisaained nii USA-s kui Euroopas lubatud, kuigi nende halb mõju on selgeks tehtud. Näiteks aspartaam, E 951 – hüperaktiivusest vähkkasvajateni on ohud loendatud, aga me leiame aspartaami isegi vitamiinide seest kunstmagustajana!
Või niiskusesäilitaja E1250, tehtud naftast, see on paljudes kreemides, šampoonides, kahjulik! Ja isegi tarretistes on seda, nii et head isu, sööme naftat sisse :). Või nitro-ehk asovärvid, mida pannakse paljudesse eredavärvilistesse kenadesse toitudesse. Angelika rääkis loo, kuidas ta sõbrannal oli vaiba peale “Fantat” läinud ja keemilises puhastuses oli konkeertselt ära öeldud: “Fanta” plekke ei võta ükski keemia välja! Ja seda siis joovad inimesed sisse? (Just hiljuti läks Fanta lahjemat värvi ja on nüüd ohutum, hea seegi :). Aga vaadake ise poodides, limonaade osatakse rohkem kahtlustada ebatervislikkuses, aga vaadake ka näiteks jogurtid – nii mõnigi neist on tehtud roosaks “võlupunasega” (E129) või oranzhiks “päikeseloojangukollasega (E110) ehk asovärvidega.
Kõige jaburam on minu jaoks see, kuidas osa kõrrejooke on nende värvidega rikastatud. Kõrrejookidesse suhtun ma iseenesest halvasti, sest nende pakend läheb minu teada prügisse, keegi ei hakka neid väikesi pakendeid lahti harutama ja ümber töötlema – joogi kogus ja pakendi kogus on väge ebaratsionaalne. Aga heake küll, olemas need joogid on ja väikeste laste emale on need tõesti vahel käepärased. See jook peaks minema otse pakist kõrre kaudu suhu. Hetk, kui inimene jooki näeb, on see õnnetusehetk, näiteks kui see jook läheb lapsel särgi peale. Ja NB! Selle hetke jaoks on lisatud asovärvid (miks? et sellelt särgilt plekki ära ei saaks?) – et me ikka näeks, kuidas meie eest on hoolitsetud ja missugune kena punane, roosa, kollane vms mahl seal paki sees on.
Juhin muidugi tähelepanu, et mitte iga punane ei tähenda asovärvi, nii nagu mitte iga E ei tähnda otsekohe ohtu. Olemas on ka peedi ja porgandi põhjal tehtud toiduvärvid, millel omakordsa ka E-tähis olemas (E 162 – peedimahapunane näiteks) – ja nii ongi minu jaoks kõige õigem vastus ikka see, et vaja on E-määrajat, mis õpetab ohtlikke aineid ära tundma ja õpetab esiteks oma tervist hoidma ja teiseks iga oma toiduvalikuga olema teadlik kodanik.
Rõhutaksin seda.
Nii, nagu me poliitilistel valimistel hääletame, samamoodi hääletame ju ka tarbijana. “Mina hääletan selle poolt, et te asovärvid oma toodetest ära jätaks! Hääletan nitritite vastu! Ei naatriumglutamaadile!” jne.
E621 naatriumglutamaat – maitsetugevdaja, millega seostub kurikuulus “hiina restorani sündroom”. Võimalik, et mul oli novembri tervisehädade ajal ka sellega seos, sest sõin sel ajal mitu korda järjest väljas ja kodus tegime purgi-praekapsaid – ilmselt sain suure koguse E621-te omale sisse. Südamekloppimine on üks selle sündroomi näitajaid. Ja paraku pannakse seda paljudesse niiöelda kulinaariaosakonna toitudesse – seda kahjuks meie E-määrajaga minu teada ei saa tuvastada. Aga Salvesti ja muude tootjate purgisuppidele soovitan küll pilgu peale heita ja vaadata, et E 621 poleks sees!
Või siis nitritid, mida on enamvähem igas vorstitootes säilitusainena (siin on juba isegi see küsimus, et kui sa tõsti pead vorsti ostma, siis leia see, kus on ohtlikku E-d üks, mitte kolm. Meie pere vorsti ei osta.) Angelika on oma raamatus ka nitrite lubatava päevakoguse välja arvutanud – see käib inimese kehakaalu kohta. keskmisel kolme-aastasel lapsel on lubatav kogus üks kolmandik keskmisest viinerist! Parem on näiteks Tallegi lihaviiner “Klaabu” – seda tohib see laps süüa 1,5 maksimaalselt viinerit päevas…
Ja mis on meie söögiasutuste lastemenüüs? Viinerid. Ja friikartulid, mis on omakorda kantserogeenid (oleneb ka, kuidas need tehtud on, aga igasugune korduvkasutuses rääsunud rasv on kahjulik).
—
Vaat selline lugu. Ma ei ütle, et see kõik lihtne on. Olen ühe endisaegade lemmikmaiuse ära unustanud seoses pahade E-dega, see maitse hakkabki ununema juba. Ma olen aru saanud, et maitsenäsad meie keelel on oma õpi- ja harjumisvõimega, ja nad on võimelised unustama.
Ja õnneks on piisavalt asju, mis on siiski ohutud.
Õige jutt. Ma ei ole näiteks kunagi aru saanud “kid’s meal” fenomenist. Miks just lastele sellist quasi-junk foodi pakkuda, miks mitte kõige värskemat ja paremat?
Üsna levinud on arusaam, et laps on justkui söömismasin, et ta galopeeriv ainevahetus suudab töödelda ja omastada kõike. Kuid igasugused rakkude kahjustused saavad alguse just lapsepõlves ja arenevad sealt edasi. Päikese kiirguse puhul on ometi tõestatud, et imiku naha kaitse on kõige kriitilisem. Ttundub vägagi tõenäoline, et veresoonkonna ja soolehaiguste (k.a. vähi) juured on noorest peast, et ei saa kõike kanda alkoholi ja tubaka süüks hilisemas elus.
Ja jaburusest rääkides on mulle siiani seletamatu, miks E25x ja E211 lisatakse just vorstitoodetesse (mida keskmine inimene eeldatavasti sööb üsna kiiresti ära ja mis nagu ei vajaks säilivusomadusi juurde) ja marineeritud kalasse (niigi happeline ja soolane keskkond).
Mulle on kahjuks jäänud mulje Eesti puhul, et tegemist on siiski toiduainetööstuse/”toidutehnoloogide” survega organiseeritud kujul. Ikka väga harva mainitakse ohtlikuimaid E-sid või rõhuasetused on kuidagi imelikult paigast ära. Mäletan, kuidas isegi Oma Maitses ilmus paari aasta eest mingi pikk ostetud reklaam selle kohta, kuidas taimerasvad on möödapääsmatud. Ja tänases Postimehes – pikk jutt E-de kohta aga ei ole nt jälle nitrite-nitrosamiine üldse mainitud. http://www.tarbija24.ee/?id=220441
Kusjuures Klaabu viineriga on retsepti muudetud ja sisaldab nüüd nitriteid. Küll on ilmunud tutule veel Oskari lihaviinerid ja Saaremaa lasteviinerid, mis mõlemad sildi järgi on e-vabad (kuna sees maitseained, siis kahtlen, aga kindlasti on seal vähem kahjulikke aineid võrreldes nö tavaviineriga)
Iseenesest fakt, et Fanta plekki ei võta keemia välja, ei tee seda veel pahaks. Peedi ja mustikaplekke ei saa ka praktiliselt ära ja mõlemat värvainena ka kasutatakse. Vaatasin just ostetud Fantat, seal pole muidugi targalt E asju märgitud, kuid on silt, et looduslike lõhna-ja värvainetega. Ja kõrrejoogid – nt Sadotshok joogid vähemalt pakendi põhjal ei sisalda mingeid aso vm värve, ka maitse on neil väga hea. Lotte ja Limpa omasid pole lapsele ostnud. Mida töödeldum toode, seda tõenäolisem on, et sinna on lisatud igasuguseid inimese jaoks halbu aineid. Ma usun, et inimene, kes enamasti teeb ise süüa, ostab toiduaineid, mida pole liiga palju töödeldud (täistera, või margariini asemel jne., maitsestamata jogurt, mida ise magustada) saab kenasti hakkama ja mõnes konservis olev nitrit teda ei tapa. Minu teada ka turu maasingid on mingi nitritiga, seda söömata ma küll ei jäta, korraliku pekiga hea liha. Selge see, et kui iga päev ikka toitu kulinaarialetist valid (grillkana, valmis salatid jne), siis see pole parim otsus. Aga ma loodan ja usun, et nii nagu kõige ökoga, ei maksa e-ainetes üksnes kuradit näha. Mõõdukus on asja võti.
Mina vaatasin filmi jamie olivier-st ja Koolilõunatest Inglismaal ja olin shokeeritud. Kas tõesti on Inglismaa lastel sööklas vaid kalkuninagitsad, freekad, burgsid ja pitsad? Lausa uskumatu. Selle taustal tundub eesti koolitoit ju suht okei. Või nagu ütles Jamie Olivier, et mõnel lapsel ei käi kõht 6 nädalat läbi!! sellise toidu peale pole muidugi see ime. Pluss veel shokolaad ja limonaad oli seal ka. Ühele lapsele oli lõunaks pandud kaasa 3 erinevat shokolaadi. Nende vanemad elavad oma lastest kauem, mainis Jamie.
Ja ma pean olema õnnelik, et minu laps sööb lasteaias putrusid, suppi ja ka aedvilju. Sest nagu kasvatajad ütlevad, mitte iga laps ei söö seal putrusid ja suppe, kuna nad on kodus kalapulkade jm harjunud.
Või õigemini, kuna neile kodus putrusid ja suppe ei tehta, siis ei suuda nad seda ka lasteaias süüa.
Peksaks vahtu üles ja küsiks, kui tõsiseltvõetav naatriumglutamaadi ohtlikkus on? Ma pean silmas, et glutamaate saame ka n.ö normaalsetest toiduainetest (midagi sarnast tekib valkude fermenteerumisel) ja naatriumit tuleb ka tavalisest keedusoolast. Nii et põhiprobleem peaks olema sama, mis liigse soolatarbimisega – liiga palju naatriumi. Kahtlemata halb, aga kui ütleme tänu suuremale naatriumglutamaadisisaldusele pannakse näiteks vähem tavalist soola (sest ta pidi maitsepungadele soolase mulje jätma, kui ma õigesti mäletan), siis kokkuvõttes ei pruugi halvem olla.
Väikesel grupil inimestel pidi selle aine allergia olema, siis on muidugi iseasi, aga noh, leidke mõni toiduasi, mille vastu kellelgi allergiat ei oleks. Puhas piiritus võib-olla ainult. Ja ilma allergiata inimeste puhul ei tohiks ta mürgine olla – mingis katses tuli välja, et mõju ei olnud suurem kui platseebol.
Eile oli Pärnu Rahva Raamatus voldik kenasti letil olemas, haarasin raamatutega kaasa 🙂
Olen E-aineid jälginud küll juba viimase aasta jagu, välja kujunenud mingid harjumused, aga ega see paha ei tee.
Pean nõustama glutamaadi osas. Vahel tundub, et kogu Aasia köök rajaneb just nendele sooladele ühel või teisel kujul.
Kas selline variant ei oleks võimalik, et Petrone prindi e-poest raamatuid ostes pannakse see voldik pakki kaasa? Olen oma kahenädalase lapsega kodus ja ei pääse kuidagi poodidesse, mehele ei oska ka seletada, et kust ja kuidas ta selle voldiku poodidest leiaks… Selleks ajaks, kui ise liikuma saan, on see voldik ilmselt poodidest kadunud…
Aitäh hea algatuse eest! kuna olen ise Eestist väljas, printisin endalegi selle nimekirja välja ja pistsin rahakoti vahele. Eile toidupoes uurisin puuvilja-osakonnas hästi naturaalse välimusega maitseainesegu silti ja see paberike oli abiks, sest see tore E621 oli täiesti olemas seal.
Kas on ka mõte välja anda ohtlike keemiliste ühendite nimekiri kosmeetikatoodetes? Minu arvates oleks see hädavajalik ja samm edasi mahetoidust.
Heh, seda supermarketid muidugi levitada tõenäoliselt ei laseks, sest siis vist ei saaks peaaegu midagi sealt osta 🙂
Teemast väljas aga olen kindel, et Eppu huvitab India ja ashrami kohta lugeda 🙂
http://sirsasana.tumblr.com/
Tore, et selline voldik nüüd olemas ja harib tarbijaid. Nõudlus määrab ju selle, mida tootja toodab ning teadlik tarbija ei lange halva asja hea reklaami õnge.
Meie pere ei tarbi juba üle aasta vorste, sinke, ja suuremat osa tööstuslikult töödeldud toidukaupu. Algul oli tegemist, et leida, mida toidukorvi panna, kuid nüüd kulub poeskäimise peale isegi vähem aega, sest teame täpselt, mida osta, ja mida mitte. Maitsemeelega on nii, et nüüd ei tahagi enam neid asju, millest loobumine algul võimatuna tundus. Näiteks ostame puhast liha ja kala ning maitsestame jogurtit ise, just selliseks nagu meeldib. Toit on ka palju väärtuslikum. Näiteks 100 grammi liha kättesaamiseks peaks tarbima umbes 300-500 g viinereid või vorstikesi, sõltuvalt nende lihasisaldusest. Pealegi jääb söömata suur hulk rasva, mis neis sisaldub. Vahel harva oleme siiski pidanud midagi ostma poe soojade toitude letist, aga kahjuks tõepoolest müüjad ei tea, mis on toidu koostises ning sedagi, kas grill-kana, mis nad ahju pistavad on kohapeal maitsestatud või tuleb eelmaitsestatuna (koos E621 ja muuga) otse vabrikust. Muide, E621 tuleb otsida ka maitseainete pakkide pealt, sest seda sisaldavad paljud lihale mõeldud maitseainesegud.
Meie pere toitumisharjumused muutusid peale ühe kalli lähedase noore inimese kaotust–ta suri vähki. Hakkasime uurima, mis on seda haigust soodustavateks teguriteks ning enamus allikaid viitas muu hulgas ebatervislikule toitumisele ning kodukeemia tarvitamisele.
Aitäh bukleti koostajatele ja respekt Evelin Ilvesele meie rahva terviliku toitumise teema tõstatamise eest.
Käisin samuti Apollos ja võtsin näppu selle toreda voldiku. 🙂 Tegelikult, kui ma “Roheliseks kasvamist” lugesin, siis paljundasin E-ainete lehekülge…äkki läheb kunagi vaja, siis hea vaadata. 😀 Nüüd on mõlemad olemas. Tänu sellele voldikule olen ma avastanud palju E-aineid, mis kodus olevates ravimites(ibuprofiin jne.) kohe silma ei ole hakanud. Aspartaam, E171…jne. Nüüd eriti ei kutsu apteegi poole, pigem looduslik. Kasutan voldikut ka toiduainete ostmisel. Niiet…tänud Epp! 🙂
Ai-ai, minu kallis-armas “Merevaik” — ja nüüd ma loen, et seal sees on “emulgeerivad soolad E450, E452, E339”, anonüümne “lõhna- ja maitseaine” niikuinii. E-aine-voldik ütleb, et vastavalt difosfaadid, polüfosfaadid ja naatriumfosfaadid. Aga mis nad teevad, seda ei tea.
Ei maksa nüüd hulluks ka minna nende E-ainete pärast. Kui need ained oleksid kahjulikud, siis oleksid teadlased ja spetsialistid nende kasutamise ära keelanud. Ma ei usu, et koduperenaised suudavad kaasas käia tänapäeva keemiatööstuse arengutega ja anda ainete kahjulikkusele või mittekahjulikkusele adekvaatset hinnangut.
Pole seda voldikut küll näinud, kuid kindlasti on tegu tänuväärt asjaga, kuna võimalikult paljude inimeste harimine E-ainete teemal paneb loodetavasti lõpuks tootjaid mõtlema ka puhtamatele alternatiivtoodetele. Olen minagi puhta toidu austaja, käinud sinna jõudmiseks läbi pika tee ning nüüdsed poeskäigud ei nõua mult enam pingutust, et ära tunda neid kahjulikemaid E-aineid. Olen poes läbi lugenud tõenäoliselt sadu pakendeid ning tean juba peast, milles midagi sees on ja milles mitte. Tõesti, algul võib see tunduda ajamahukas ja tüütu, kuid inimene õpib kiiresti.
Olen minagi E-ainetest ja tervislikust toitumisest oma toidublogis kirjutanud mitmeid artikleid ning proovin sellega inimeste teadlikkust tervislikust toitumisest tõsta. Ei nõustu väitega, et kõik, mida poes müüa lubatakse, on ohutu. Ja kuna piirnormid on seatud täiskasvanu kehakaalu järgi, siis eriti panevad mind muretsema lapsed, kellel lubatakse vanemate teadmatusest tarbida erinevat rämpstoitu. Lähemal uurimisel selgub, et rämpstoit pole vaid kartulikrõpsud ja limonaad vaid ka tavalised saiad, jäätised, singid jne. Kirjutasin sellest just täna oma blogis.
Minu meelest pole ka koolides-lasteaedades toit tervislik (mõnes kindlasti on ka), selle koha pealt kindlasti on, et on juurvilju jm. Aga mina ei saa aru, miks iga päev peab lihatooteid sisse sööma. Ükskõik mis kujul ta siis on olemas koolitoidu menüüs- kas supis, viinerina, vorstileivana, kastme sees või kotletina/pihvina. Ja seda ei saa ma ka aru, miks jätkuvalt antakse liha- ja piimatooteid koos. On küll tore ettevõtmine, et kõik lapsed ikka piimatooteid saaks, kasvõi koolitoidust, kuid samas pidi Ca takistama raua imendumist. Muidugi olen ka mina lapsena seda kõike söönud ja alles 5-6 a. tagasi hakkasin tänu mehele rohkem toidu peale mõtlema ja mahetoitu sööma, kuid see on lausa kurb, mida poes müüakse. Ja mida lastele antakse. Ükskord nägin Tartus, kuidas ca 1,5 aastane laps istus oma kärus, coca-tops käes ja imes sealt jooki (ei saa garanteerida, et seal vesi sees polnud, eks ole 😀 aga tõenäosus, et see oli coca on suurem).
ma n2gin/kuulsin siin Hollandis ykskord kuidas 5-6 aastane poiss palus “Emme, 2rme l2hme t2na m2kki”… Huvitav kui tihti peab m2kis k2ima, et see isu nii 2ra kaoks? ei saa ju salata, mullegi maitseb m6nikord kiirtoit… Ma yldiselt ikka suudan end tagasi hoida, aga alati ei 6nnestu.
Ei tea, kas kellelgi teisel on ka rasedusv2lised neelud k2inud… Keha justkui ytleb, et nyyd vaata, mina tahan seda asja. Mul yks hetk, oma 4-5 aastat tagasi tekkis jube j2rsku oli SELLINE kalaisu… Siiamaani pole korralikult yle l2inud. Ja enne seda olid kinnisideeks p2hklid, yksk6ik millised, aga eriti sarapuup2hklid. Ju seal siis oli midagi, mida minu ainevahetusel vaja oli. Ja lapsena lutsisin puljongikuubikuid. Kuivalt. Nyyd muidugi m6tlen, et v2kk, aga… No ju siis oli vaja.
kas saab üldse kindel olla, et köik toidus sisalduv ka pakendil kirjas? kes ja kui rangelt kontrollib?
Way cool! Some very valid points! I appreciate you penning this post plus the rest
of the website is very good.
Your content reveals that you are really savvy and able
to write attention-catching articles or blog posts. Would you help make articles for
others? I’m able to reimburse you for your work (per hour,
per posting, .etc).