Alguses kirjutasin pealkirjaks “unenägemise aeg”, siis aga hakkasin mõtlema, et see oleks eksitav. See aeg jõuludest kuni 6. jaanuarini on lihtsalt nägemise aeg. See olevat aeg, kui näeb tulevikku ja kui saab minevikust paremini aru ning on võimalik oma elus selgema pilguga sihte seada: kust ma tulen, kuhu lähen, kas olen rahul sellega, kus olen.
Ma olen juba umbes kümme aastat üritanud teadlikult sel ajal palju magada, et pead selgemaks saada, ja magamisest vabal ajal olen kirjutanud üles kusagile kaustikusse aasta kokkuvõtet kuude kaupa: mis juhtus, kellega juhtus, mis tunne oli. Kõik see kokku aitab asjadel settida ja tähtsal pinnale tulla. Ka uned aitavad kaasa. Ma nägin näiteks unes kahe maailma piiril olemist ja mida rohkem ma sellele unele mõtlen, seda rohkem oskan ma nimetada võimalusi, mida need kaks maailma tähendada võivad :). Uned on alati sümboolsed, aga kui sul on aega harutada, siis saab neist sümbolitest paremini aru.
Ja tavaliselt juhtub sel aja mahavõtmise perioodil ka mingeid sümboolseid juhtumeid, või loen midagi, mis aitab paremini aru saada. Vahel on see maisem, näiteks seitse aastat tagasi vaatasime Justiniga koos siinsamas ta vanemate majas kõik Woody Alleni filmid ära, mida raamatukogust sai, ja midagi Ameerika ja inimloomuse kohta sai selgemaks. Seekord olen palju vaimsemal lainel, olen lugenud nüüd näiteks Dalai Laama raamatuid. Ja eile sain ka huvitava arusaamise osaliseks, seda ei oska veel sõnadesse panna, aga… vaatasime suures kuppelkinos filmi päikesesüsteemist ja siis teist filmi sellest, et mis siis ikkagi võis olla see Bethlema täht (või hoopis planeetide kombinatsioon taevakaarel), mida kolm tarka jälgisid. Ja siis sain ma nagu jälle millestki rohkem aru. Sinna kupli alla olekski võinud tähti vaatama jääda, aga filmid said otsa ja siis meenus mulle, et õnneks elame kogu aeg tähekupli all!
Ja sain aru, et ma tahaksin tulevikus elada kohas, kus öösel tähti näeb. Igasugused teatrid ja kinod ja muud toredad linnaelu virvatulukesed tähendavad ju seda, et ka kõige pimedamal ajal ülesse vaadates ei näe sa tegelikult tähti. Eriti muidugi “linnas, mis mitte kunagi ei maga”. (Olime korra taas Justiniga arutanud võimalust, et mis oleks, kui koliks tagasi New Yorki, linna sisse…)
Me oleme hakanud loobuma ideest, et meil peaks olema mitu kodu – suvel üks ja kooliaastal teine. Kodu peaks olema üks.
Kunagi rändas Siddharta Gautama maailmas ringi ja otsis elu mõtet. Kuni ta lõpuks sai aru, et tuleb vaid üheainsa puu all istuda. Ilmselt see rännakutest läbi tulek oli vajalik, et ta puu alla istuma taipaks minna ja kõige möödunut tunnetades nirvaanani jõuaks :).
Meie uuel aastal on ees mitu reisi, need on vajalikud selleks, et ma lõpetaksin ühe eluperioodi, oma reisikirjad (need tulevad nüüd viimastel andemetel lausa mitmes osas ja ma pean mõnesse kohta tagasi minema). Siis aga – tahaks minagi leida selle ühe puu, mille all aastakümneid istuda.
Nüüd on ainult küsimus, et kus see on. Võib juhtuda nii, et me kolime hoopis kusagile kolmandasse kohta, ei Eestisse ega New Yorgi kanti.
Sest iga inimene peaks eneselt küsima: kuhu ta kuulub? Enamik teab vastust selgelt. Mina muudkui küsisin ega saanud vastust. Kuni siis tuli vastus ühe unenäo abiga. Ma kuulun oma perekonda, kuulun Justini ja lastega kokku, AGA ma kuulun oma rajale. Üks ei tohi teist välistada. Kui Eestis elame, siis häirib sotsiaalne elu minu rada. Kui elame Justini vanemate lähedal, häirivad nemad meie pere-elu.
“Võibolla on see tõesti hoopis kusagil mujal?” ütlesin ma Justinile enne. Vedelesime tema lapsepõlvetoas põrandal ja vaatasime aknast välja, kus sadas paksu valget lund. “Võibolla kirjutatakse meie elulukku kunagi,” küsisin ma edasi, “30ndate eluaasta paiku kolisid nad sinna ja jäid sinna elama elu lõpuni ja kirjutasid seal oma tähtsamad teosed need-ja-need?”
Justin hakkas natuke naerma ja lubas ka edasi mediteerida. Tema soovilist on praegu väga lihtne: meri. See mere ääres kasvanud poiss on elanud nüüd päris pikalt kausi sees Tartus, ja elame ilmselt ühe aasta veel, ja võibolla kauemgi, kuni me teame, kuhu edasi minna.
Soove ei tohi uisapäisa pilduda, eriti mitte sellel tähtsal, “nägemise ajal”.
Head nägemise aega!
mingi hea uus selgus on ses tekstis
Nii tore
Eks oluline ole ka see, et aega antaks. Nii rännakuteks kui istumiseks. Mõni inimene ei saa üldse seda aega. Ma pean silmas elu pikkust.
Nii sügav postitus! Tundsin ise ka, eriti aastavahetuse ajal, et on müstiline aeg ja tähendusega unenäod. Teie koht aga on ilmselt juba teie ootel, muidu seda unistust poleks tulnud…
Epp, head uut aastat! Aga mis siis saab teie Setumaa majast, mille ostsite, kui nüüd räägid, et te ehk ei hakkagi Eestis elama?
Igatahes head ja õiget otsustamist!
Ootan juba väga su reisikirju!
Annika, mul ei ole midagi müstika vastu, aga selle saab ka ära seletada – kui inimestel on rohkem aega oma elu üle mõtelda, siis leiavad nad sellele ka tähenduse ja näevad kaugemale ja mõtlevad sügavamalt. Talvise pööripäeva ajal on just see hetk, kus ühes tööd on tehtud ja teised pole veel alanud ning ongi see müstiline hetk käes, sest on lihtsalt aega oma elu analüüsida.
Ma loodan ka, et kusagil on see meie koht.
Heler, meil on Setumaal maja jah. Tõesti ei tea praegu, mis meie tulevikust saab, ainult see on selge, et ära müüma me seda majakest praegu küll ei hakka. Me tegime eelmisel aastal MTÜ ja plaanime panna sinna kogutud raha selleks, et sinna teha külaliskirjanike residents. (MTÜ nimi on Independent Writer’s Fellowship), põhikirja järgi peaks seal koht valmis saama stipendiaadi majutuseks 2011 ja ühe suve jooksul majutaksime ühte kirjanikku. Võibolla siis esialgu jääbki selliseks kohaks, leiame laiast maailmast ühe spartalikke elutingimusi ja metsa lähedust hindava kirjaniku endale sinna suvitama :).
Seda ma hästi ei usu, et me Setomaale terveks aastaks ise kunagi elama läheksime. Seal pole merd (mis on Justinile aina olulisemaks muutunud) ja ma ei oskagi öelda, mida veel… Praegu on mul tunne, et meil on vaja ühte kodu ja mujale tuleme lihtsalt vahel külla.
Kui ma kirjutasin kaustikusse oma 2009 aasta ülevaadet, siis sain aru, et terve see aasta on käinud meil tuleviku defineerimine, kodu otsimine.
Epp, tahtsin sulle soovitada lugeda sellist raamatut “teadlik unenägemine” autor Robert Moss.
Selgust sulle!
Te peaksite endale ostma maja Käsmu. Imearmas ja vaikne vana kaluriküla otse mere ääres, koht, mis on andnud nii palju teoseid eesti kirjandusse, kus isegi praegu on olemas kirjanike suvine puhkekodu (lisaks paljude isiklikud suvekodud), kus Marta võiks käia muretult rahulikus Võsu põhikoolis, mitte rebestada end mingite eliitkoolide võidujooksudes (teie peres kasvades pole lapsel ju tõesti ohtu jääda kasinalt harituks), kust Tallinn, kus hulk tarvilikke asjaajamisi nagunii ajada, pole piinarikkalt kaugel, mis on talvel vaikne ja mõnusat keskendumist soodustav paik- Teie aktiivsust ja ettevõtlikkust arvestades oleksite te kalurikülale mõnus virgutussüst veel pealekauba, nii et kahepoolselt kasulik tehing.
Sind on nii hea lugeda, kui Sa ameerikamaal oled. seda Eppu ma naudin kõige rohkem. Samas on väga kahju kaotada Sind sellele maale…
Aga meri on oluline. Mina olen ka meretüdruk, see muuseas ei olegi nii oluline seal pidevalt käima, oluline on teadmine, et ta loksub kuskil seal lähedal.
Head uut!!!
Tulge, jah, põhjarannikule, Lahemaale 🙂
Ilusat uut aastat!
Huvitav, ei teadnudki, et sellise aastaajaga meil tegemist on. Mul on küll praegu nii, et kõik on kuidagi liimist lahti ja unes näen seda, kuidas mind pannakse reisilennukit juhtima ja ma enam vähem üritan nuppudest aru saada, et keegi vähemalt surma ei saaks 🙂
Mina tahaks kolida kuhugi hispaania keelt kõnelevate inimeste sekka… Nende seas on hea.
Hea post.
Saan sellest Justini soovist mere läheduses elada aru – ka minu mees on selline, kaua aega ei suuda merest eemal viibida, sest 3.-4. põlve tallinnlane.
Mainiks ainult, et kuhu iganes teie südamed ka teid ei kutsu või rebi – lastel oleks kasu lapsepõlvest emakeelses (või siis ka isakeelses) keskkonnas. Kindlasti jääb neil midagi vajaka, kui peavad kogu lapsepõlve niimoodi pendeldama kahe maailma vahel või harjuma sootuks teise keele- ja kultuurikeskkonnaga. Hakkama saavad lapsed võõras kultuuris kindlasti, aga lapsepõlves on vaja juuri kasvatada, muidu ollakse keskeas pidetu. Aru saab sellest kahjuks vist alles vanaduses.