“Poisi lugu” Hannes Võrnolt ehk meie lapsepõlvelugude sarja alustaja

Helistasin enne Hannesele, soovisin talle head jõuluaega ja mainisin, et ta raamat on sel nädalal Apollo püsikliendipakkumises odava hinnaga pakkumises (139 krooni 199 asemel) ja mõtlesin siis, et ootoot, ma ei ole sellest raamatust siin blogis ju rääkinudki, välja arvatud need ajad umbes kaks-poolteist kuud tagasi, kui me otsisime illustreerimiseks möödunud aastakümnete  fotosid. (Ja kui mõni foto autor siia lugema satub, siis soovin head pühadeaga ja kinnitan, et kohe pärast pühi, uue nädala esmaspäeval kantakse honorar üle).

Kust selle raamatu sünnilooga siis alustada?

Hannesega oli, nagu ikka, väga mõnus telefonis rääkida. Mulle meeldib ta eluterve, siiras ja selge lähenemine maailmale, otsekohene ütlemine. Temaga on alati olnud lihtne asju ajada. Tean Hannest alates ühest suvepäevast aastal 1999, kui Kiur Aarma ta meie peagi algava saate “Kahvel” koosolekule kutsus – otsisime teist saatejuhti, mina olin saate toimetaja. Siis sõime natuke soola, sadat puuda küll mitte :), aga poole hooaja jagu küll (siis ma lahkusin nii saatest kui ka Eestist), selle sain ma selgeks, et Hannes on hea jutuvestja tüüp. Rikkaliku, vahel liialdatud, aga kindlasti kuulajat kaasa haarava tüübi esindaja. Noh, eks saite ja saate seda kuigivõrd ka teleekraanilt näha, aga siiski avaldub mu meelest ta jutustamise oskus pigem omainimeste seltskonnas. Mulle tundus juba tookord, et ta sobiks kirjutama. Kui aastaid hiljem avastasin, et ta on hakanud ajakirjale Stiil tegema kolumneid, siis ma ei imestanud.

Ahjaa, üks kummaline moment oli kunagi selsamal 1999. aastal. Ma kütsin oma toonases kodus saunaahju, võtsin ajalehe ja nägin ühte Hannese intervjuud, kus ta tunnistas: ta tahaks illustreerida lasteraamatu(id), sest ta on oma loomult kunstnik. Ma pistsin selle paberi koos ülejäänutega põlema, kükitasin ja vahtisin leeke – ja nägin nägemust :). Ausalt, sellist selget fläšši: Võrno raamat, mis oli ta enda kirjutatud ja enda illustreeritud. See oli pliiatsiga joonistatud, ühes värvis, selline natuke koomiksilaadne. Ma ei rääkinud sellest talle, aga päris ära ka ei unustanud, sest niisuguseid imelikke sähvatusi ei juhtu elus just palju. Kui ta kunagi teeb sellise raamatu, siis ma ei imesta. Aga võibolla ei tee ka, ma ei tea, kas see tegelikult oli ikka tulevik, võibolla niisama kujutasin ette. Mina talt sellist raamatut ise tellinud ei ole igatahes. (Äkki peaks? :))

Igatahes ilmus Hannesel tänavu talvel ka üks muinasjutt, tean, et tal on ka teine muinasjutt valmis ja kuulsin, et ta kirjutab kellelegi (mitte meile) juba uut raamatut. Võibolla ta jätkabki raamatute lainel. Ma tajusin, et ta on tõesti huvitatud loomisest ja ta ei taha sugugi mitte mingisugust tantsu ja tralli ja selles suhtes olime algusest peale mõlemad ühte meelt, et ei mingit esitluspidu. Mina arvan ka, et raamat tuleb valmis teha ja lasta tal enda eest rääkida, intervjuud on teine asi, aga suurt pidu pole minu meelest vaja. Hannes ei taha tegelikult intervjuusid ka anda ja Postimees Arter pidi teda paluma, mina ka, et ta nõus oleks oma uuest elufaasist ja kirjutamistest rääkima – see intervjuu on siin. Ja ilmselt jääb tükiks ajaks ta viimaseks intervjuuks.

—

Aga teine algus sellele raamatule on hoopis see, et mul tekkis kunagi nüüdseks vist juba kaks aastat tagasi idee teha raamat või raamatusari, kus erinevad inimesed räägivad oma lapsepõlvest ja selle kaudu kogu ajastust. Mulle endale meeldivad väga sellised täiskasvanutele mõeldud filmid ja raamatud, mille peategelaseks on laps (nagu Harper Lee “Tappa Laulurästast”, ja eesti kirjanduse üks tippe, Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”).

Mõneks ajaks jäi see idee soiku, sest olid teised tööd ees. Imelik praegu vaadata meie nö koosoleku protokolli suvest 2008. Mina tahtsin näiteks paluda, et Mihkel Raud kirjutaks, et võiks temalt tellida (ja mõelda, et ta ju sel ajal kirjutaski! Samal sügisel ilmus tema “Musta pori näkku”, aga meie ei jõudnudki temaga ühenduse võtmiseni). Siis oli idee, et Linnar Priimägi – ja ka temaga ei võtnudki ühendust miskipärast, ja nüüd nägin, et ta kirjutas oma lapsepõlvest Evelin Samueli kokku pandud väga sümpaatses raamatus “Supinahk ja sukapüksid”, ja see oligi väga hea tekst! Urmas Ott oli meil ka seal nimekirjas, tema suri samal sügisel… Eks neid seal nimekirjas oli teisigi, aga muid ma ei reeda hetkel :).

Hannest tegelikult algses nimekirjas ei olnud, sähvatus, et temale võiks raamatu kirjutamist pakkuda, tekkis mul tükk-tükk aega hiljem – kui nägin Facebookis ta kurtmist, et oli just lõpetanud raamatu, mille autoriga ta rahul polnud. Spontaanselt kirjutasin talle, et kas ta ise tahaks raamatut kirjutada, ja ta mu meelest vastast sama spontaanselt mulle jaatavalt.

Edasi ta korra vist ehmatas, kui ma seletasin, et raamatut iseendast (igasugustel biograafiatel ja autobiograafiatel on Eestis praegu kehv maine…). Aga kui ma siis seletasin täpsemalt, mida ma mõtlen, siis teatas ta kiirelt, et tahab proovida.

Edasi hakkas ta ise oma rada sammuma.

Saatis päeva-paari pärast proovipeatüki, mille puhul ma imestasin, kuidas ta on endast otsustanud kolmandas isikus kirjutada (Poiss) – ja kuidas see tekitab huvitava võõrandumisefekti, viib kaugemale tema persooni ja toob kuidagi lähemale selle ajastu, millest ta räägib.

Kui olin öelnud jah, see sobib, kirjutas ta täiesti ise oma teed sammudes edasi. Minu käest on juba küsitud, et kas see ikka on tõesti Võrno enda kirjutatud või tegin mina varikirjutamist. Ma usun, et kõige paremini vastab raamat ise, mina poleks selles stiilis raamatut saanud kirjutada, see on nii täielikult Hannes Võrno stiil :). Ma küll toimetasin teda, jah, nagu ka tiitellehe pöördel on öeldud.  Vahel oli ta lause väga pikk ja vahel oli kokku keeratud väga palju erinevaid metafoore, nii et ma harvendasin osa välja, kuigi ma usun, et ta tegelikult tõesti tundis just nii kobrutavalt palju, aga lugejal on vist ka oma vastuvõtuvõime. Siiski jäi väga palju sisse seda tema paljusõnalist mõnusat jutuvestmisstiili, ja ka seda, kuidas lood üksteise sisse jooksevad. Üks tunne tuletab meelde teise loo, mille ta ära räägib, et siis tagasi eelmise loo juurde hüpata. Ma tegin toimetades kolme-loo-limiidi, et rohkem hüpata ei saa, tuleb ikka alguseloo juurde tagasi jõuda ja see ära jutustada, sest lugeja ju ootab. Nii et midagi ma sealt ikka välja ka kärpisin, aga seda oli tegelikult vähe. Nõnda on minu vastus kahtlejatele: jah, see on Võrno enda kirjutatud, ja ta läks tegelikult minu algselt püstitatud ideest kaugemale.

Sest muidugi on seal sees ajastu, tema kui kunstniku puhul väljendub see ajastu paljuski visuaalsetes detailides, mida ta jutu käigus mainib, aga samas loob ta ka 70ndate-80ndate õhustiku. Aga ta loob ka elavad usutavad karakterid. Ja ta on olnud isiklik, aga seda väga, kuidas öelda, kirjanduslikul kombel. See valu, mida ta tundis, kui vanaisa linnupojad tappis või kui parim sõber temaga kunstikooli kaasa ei tulnud, või see hingepakitsus, kuidas ta oma esimesi armumisi kirjeldas… On tunda, et inimene on oma hinge paberile pannud, samas vahel väga ootamatutes kohtades on keel-põses-huumor kohas, kus just hetk tagasi on valus olnud.

Nii et mul on hea meel, et Hannes selle suve 2009 veetis mere äärde üüritud kalurionnis, kus ta ei teinud midagi muud kui ärkas hommikuti üles ja jalutas mõtteis oma lapsepõlveradadel.

Uus sama sarja raamat peaks tulema kevadel ja kolmas raamat sügistalvel. Kui me Minu-sarja teeme tihedalt, umbes korra kuus, siis lapsepõlvesarja kaks korda aastas (ja tundub, et reisiromaani hakkame ka tegema kaks korda aastas). Sedagi on küsitud, et kas see on “kuulsate inimeste sari”. Ma teadsin kindlalt, et alustada tahaks kuulsa(te) inimeste(ga), aga edasi… On kaks võimalust. Üks on see, et jätkata kuulsate inimestega ja kasutada vahel varikirjutajaid, sest tuntud nägude seas pole nii väga palju neid, kes oskaks ja viitsiks ise raamatut teha endast; ja teine variant on jätkata sellel liinil, et inimene ikka ise alati kirjutab ja pigem loobuda kuulsuse-särast, aga muidugi peab sel inimesel olema siis eriline lapsepõlv ja eriline kirjutamisoskus.

Ma arvan, et me läheme seda teist teed pidi ja hakkame “katma” erinevaid ajastuid ja erinevaid Eesti otsi selle sarjaga (aga mitte ainult Eesti, sest eks palju meie väikese rahva esinajaid on ju elanud ka väljaspool kodumaad)… Võibolla juhtub samamoodi, nagu Minu-sarjaga, et inimesed hakkavad ise meilima kirjastusele ja tahtma enda lapsepõlvest kirjutada? Eks näis, sari on lahti lastud ja vaatame, mis temast saab, mis elu talle elada on antud.