Kõigepealt, siin on intervjuu Roy Strideriga: http://www.youtube.com/watch?v=tZ-MAUoJFpk
Seda intervjuud kuulates tuli mulle pähe, et “Minu Mongoolia” raamatu puhul on nii tugevaks teemaliiniks õnnetu armastuslugu, ja õnnelik armastuslugu, nii et mul jäid mainimata mõned muud tähtsad liinid: Mongoolia ajaloost ja praegusest s(t)aatusest on peamiselt ühe dialoogi põhjal põnev pilt maalitud, Mongoolia budismist on samuti pildid, ning mis väga huvitav – Roy peamine eesmärk sinnakanti reisi plaanides oli ju leida niiöelda ninjasid. Kopeerin tema meilist: “Proovin leida ja dokumenteerida nn ühepere-kullakaevandusi. Mongoolias on laialtlevinud elatusallikas lokaalne kullakaevandamine, sellega tegelevad peamiselt lapsed, kes nõnda on ka oma perede toitjateks. Kulda töödeldakse elavhõbedaga. See on väga mürgine ja tekitab probleeme, ebardlust jnejne. Elavhõbe tuleb peamiselt Hiinast. Kuld läheb peamiselt Hiinasse.”
See teema on meeletult kurb ja vihale ajav. Olen lugenud natuke nende laste kohta – nende oodatav eluiga on umbes 25 aastat, kui nad juba lastena sealt käsipidi elavhõbeda sees töötavad… Ma saan aru, et Roy dokumenteeris selle toimuva, kuna ta on Amnesty International organisatsiooni liige ja üritab kuidagi neid inimesi aidata (kui neid on võimalik aidata? Lihtne see pole, sest mõnes mõttes teevad nad oma tööd ju vabatahtlikult, neil lihtsalt pole sisetulekuks muid valikuid). Samasse sarja läheb minu jaoks see, mismoodi rikkad riigid saadavad oma elektroonilisi jäätmeid kolmanda maailma riikidesse ja seal siis sorteeritakse neid – samamoodi on kas töötavad lapsed või töötajate lapsed ninapidi ohtlike keemiliste elementide juures, ja kõigi nende inimeste oodatav eluiga on väike. Lihtsalt sellepärast, et nad on sinna maale sündinud, neil ei ole valikut, nad peavad oma elu ja tervise ohverdama. Panen siia kaks fotot sellest slaidishowst, mida olen keskkonnaõhtutel näidanud, ehk vaat, mis juhtub ohtlike jäätmetega:
Ja panen ka selle lingi, mida ma oma USA sõpradele-sugulastele juba mitmendat aastat enne jõulu saadan: the story of stuff. Ainult 1 % jõulukinkidest on USAs paari kuu pärast kasutusel! Ja noh, mis üle jääb… elektronilisi jäätmeid saab ju kogumispunktides ära anda, need viiakse minema, “mitte minu tagaaeda”, nii et pole probleemi, kolmas maailm on kaugel ja mis mul nendest, küll nad mu jäägid sorteeritud saavad…
***
Mulle Roy väga meeldib. Muidugi on seal raamatus armas see, nagu ta ise ütles, “kirjanduslik pihitool” ehk mehe-naise liin, aga tegelikult veel rohkem meeldib see, et ta tahab maailma parandada. Selliseid inimesi kohates tuleb endassegi uus ind. Ma ei olnud ammu enam kuulnud kedagi kirglikult rääkimas sellest, mismoodi vihmametsasid hävitatakse ja kui ebaõiglane on liha söömine. Kui selliseid inimesi ei kohta, siis mandudki ära, kohandud, ei jõua enam kõigest hoolida… Ja sellised inimesed löövad jälle vere virgeks :).
Ja seda ka mitmes mõttes. Mulle meeldib, kuidas Roy otsib ka vaimses plaanis midagi. Ma sain endale eile lõpuks tema auhinnatud “Himaalaja jutud” ,, laenasin selle 24ks tunniks välja, aga enne seda sain natuke sirvida. Mingisugused laused seal juba tekitasid minus seda resonantsi, mida üks hea spirituaalne raamat saab tekitada (näiteks ka “Minu Nepaalis” on selliseid kohti ). Ma loodan, et ma suudan oma reisikirjadega ka midagi sellist tekitada, vähemasti olen ma seda miskit kogenud, nii reisidel kui ka hiljem sellest kirjutades. Ma ei oskagi seda hetkel paremini kirjeldada. Kui te loete “Minu Mongoolias” templistseeni või üksinda mägedes ekslemist, siis seal see miski on minu jaoks olemas.
Miski? Hm, kas ma tõesti ei oska seda natukenegi paremegi sõnastada?
…Umbes midagi sellist, et käegakatsutava taga on teine maailm, millest arusaamise poole me püüdleme.
(Fotol: Roy esitamas laulu “Minu Mongoolia” esitluspeol Tallinnas).
fotot Royst ei näe aga su jutt meeldib 🙂 rääkimata muidugi raamatust. hakkan täna seda juba 2 korda lugema!!!
Õigus, ma võtsin selle foto kohe maha, ei sobinud millegipärast jutuga kokku :). Ma ei hakka praegu sisse logima,märget kustutama, kiire…