Meie šamaaniromaan…

Ma kirjutasin tegelikult “Seitsme maailma” raamatut lugedes kusagile paberilehele oma mõtteid, aga šamaanid vist võlusid selle paberi minema :).

Kirjutan siis ilma selle paberita, ja ärgitan teid, armsad lugejad, kes olete Tallinnas, minge täna kell 19 Hispaania Majja (Pikk 36), et koos Beriti ja Terjega veeta üks mõnus kiiksuga jõulupidu.

Kuidas see raamat minu jaoks alguse sai?

Ei, ma alustaksin veel eespoolt: kuidas Berit ja Terje mu ellu tulid? Sel ajal elasin USAs, vist 2006. aastal, kui sain kirja ühelt neist (ma tõesti ei tea, kummalt!): Tere, mina olen avantürist ja ma rändan maailmas koos oma sõbrannaga… Nad tahtsid tulla USAsse ja küsisid minu nõu. Ma natuke seda nõu siis jagasin ka, aga minu meelest ei jõudnud nad tookord USAsse. Jäin nende blogi lugema – http://avantyristid.blogspot.com/– ja sain kaasa elada nende reisidele väga erinevatesse ilmakaartesse-maailmajagudesse.

Siis tahtsin ma mingil hetkel hakata meie kirjastuses tegema reisikirjade sarja (sedasama, kuhu tuleb minu enda “Kas süda on ümmargune?”), pakkusin Terjele (jah, see on meeles 🙂 seda ideed, aga Terje teatas: jah, meil on küll reisikirju ka, aga tegelikult on meil peaaegu valmis reisiROMAAN.

Et siis mis mõttes romaan?

No niimoodi läbi kirjutatud, et see peaks olema romaan, seletas Terje mu vastas istudes ja temast õhkus enesekindlust (šamaanid kindlasti aitasid :).

Ja nõnda jäigi, et ma olin läinud kokkusaamisele reisikirja-diili järele ja lahkusin sealt reisiromaani-diiliga. “Seal kõigepealt röövitakse peategelasi ja siis nad satuvad hipide juurde ja siis šamaanide juurde, ja kõik see tegevus on autentne, sest, noh, midagi ju juhtus päriselt ka…”

Ma pole kunagi küsinud, mis siis täpselt on päris ja mis mitte. Olles ise ka kirjutanud, ma tean, et sellele on raske vastata, kirjutajale on see kõik päris… Ja nüüd tundub, et me teemegi reisikirjade sarja asemel hoopis reisiromaanide sarja, loodetavasti ikka šamaanide õnnistusel.

Igatahes lugesin ma saabunud käsikirjast esimese hooga läbi Esimese Maailma. Mäletan, et kõigepealt olin ma veel selle maailma kütkes ja sirvisin edasi, et kust küll läheb edasi see Esimeses Maailmas püsti pandud intriig – sest ühes korralikus kriminaalses romaanis röövitakse midagi ikkagi selleks, et see siis püssipaukude saatel tagasi saada!

Alles mitu päeva hiljem lugesin edasi, olles juba ette ära sirvinud, et mingist klassikalisest romaanist siin juttu pole ja ma ilmselt ei saagi rahuldust röövliga silm silma vastu stseeni lugedes :). Hoopis tuli Teine Maailm, ja siis Kolmas Maailm, ja ma sain selle raamatu loogikale pihta…

Minu lemmik neist kõigist on (lisaks raamatu algusele) see Maailm, kus toimus pidev ootamine, et saaks jõe peal vana laevaga sõitma hakata, ja siis tegevus selles vanas laevas. Hull filmirežissöör, kes tahtis hakata kokaiiniparseldajaks, palju veini, katki saetud võrkkiiged ja kentsakas gay-kokk ja see lõunamaine atmosäär, kus kunagi ei tea, millal miski juhtub…

Tegelikult ma soovitan selle raamatu selle peatüki inglise keelde panna (ja raamatu alguse ka), küsida šamaanidelt õnnistus ja saata see inglisekeelsetele suurtele kirjastustele. Minu meelest oleks see suuremat levipinda väärt küll :). Ja Terje-Berit on vinge auraga tüdrukud. Nad on sellised… umbes ühte nägu, ühtemoodi juustega (ühel heledad, teisel tumedad, selle järgi neil vahet saabki teha 🙂 ja väga suure tegutsemisenergiaga. Omaette komplimendid kuuluvad raamatu kujundajale Silver Sikule, kes sai tüdrukute orkaanilaadsete meiltulvadega kenasti ja rahulikult hakkama.

Head pidutsemist siis neile seal Tallinnas täna. Ahjaa, see on ka raamatus üks mu lemmikkohti, kuidas nad istusid kõrgel mäe otsas pilvede kohal, kõlgutasid jalgu, arvutasid päevi ja said aru, et täna on ju jõululaupäev :).

Raamatu kunstnik Ants on ka väga hea, ja eriti armas on tema tehtud tänase õhtu flaier, panen selle ka siia üles: