Paastulaagrist vol 3 ehk üks õõvastav jutt, mida kuulsin
Suur osa paastulaagri medõdedest töötab ühtaegu seal Looduse pansionaadis ja mõnes Tartu Marjamõisa haigla või kliiniku osakonnas. Ajasin juttu ühe õega, kes töötab günekoloogia osakonnas.
“Kuidas teile siis meeldib uues majas? Nüüd juba peaaegu aasta olete seal olnud…”
“Oi, ikka igatseme veel nii väga seda vana maja Toomel…”
“Miks siis? Oli niipalju romantilisem?”
“Seda ka, rahvas oli kuidagi koos ja suhtles omavahel, aga – peamine probleem on ju see uue maja õhk!”
“Õhk?! Mis siis õhul viga on?”
“Keegi ei saa täpselt aru, mis on viga, aga midagi on seal viga. Ilmselt ehitusmaterjalidest…”
“Mis siis häda on?”
“Mina märkasin varsti pärast kolimist, et mul on vaja kogu aeg neelatada, ma ei saa häält puhtaks, neelatan ja köhatan. Siis märkasin, et üks kolleeg teeb samamoodi. Ja teisel kolleegil tekkisid silmadega probleemid: on kogu aeg punased, kipitavad, valutavad. Kolmandal on kogu aeg nohu…”
“Appike, ja lapsed ju sünnivad kogu aeg sealsamas majas? Te räägite ju ikka sellest uuest Maarjamõisa naistehaiglast-sünnitusmajast?!”
“Jah, sellest ikka. No ma arvan, et lastele see ei tee midagi, nad on ju vaid paar päeva sees, siis saavad minema. Kui keegi peab kauemaks jääma sisse, kui tal on midagi viga, siis suunatakse ta Lunini tänavale lastehaiglasse… Nii et me oleme ikka omavahel arutanud, et loodetavasti see õhk vastsündinutele ei tee midagi, kuna nad saavad sealt kohe minema.”
“Kas te midagi ette olete üritanud võtta?!”
“Jaa. Naistearstidest ma tean, et näiteks dr XXX-l on tekkinud tervisehädad ja ta on üritanud leida lahendust. Aga ehitajad laiutavad käsi, nemad ei tea, mis viga on. Meil ei ole ka midagi nii konkreetset neile ette heita, et nad teaksid mida muuta…”
“Ilmselt ikka mingi ehitusmaterjal?”
“Jaa, jaa, ikka ehitusmaterjal, aga keegi ei tea, mis…”
VAAT SELLINE ÕÕVASTAV LUGU, KAS POLE?
meil pandi pool maja sellepärast kinni et leiti ehituse ajal tekkinud niiskus ja sellega seoses hallitus.
inimesed jäid täpselt samamoodi haigeks ja ühel, kel varemgi astma oli, tõusis see nii suureks et ei saanud enam üldse seal töötada. et vot sedasi.
Kõlab pigem kui rohkesti konditsioneere ja tekkiv linnalegend.
Mina sünnitasin Maarjamõisas just siis kui maja oli valmis saanud ning panin selle hullult häiriva õhu (totaalselt kuiv- mul oli raske hingata ja öösel üldse magada) selle süüks, et uus ehitis- mõtlesin tollal, et küllap mõne nädala pärast need probleemid lahenduvad iseenesest. No pärast remonti on ju natuke värvi- ja muid ehituslõhnasid normaalne.
Seda on kurb kuulda, et asi ei lahenenud iseenesest.
Tänasel päeval on see vist üldlevinud probleem:( Kõige hullem ongi neil, kes sellistes tingimustes peavad aastast aastasse töötama…
Mina olen kaks korda sünnitanud Tallinnas erinevates haiglates ja seal oli ka väga raske hingata. Ma panin selle enda sünnitusjärgsete verekaotuste ja hemoglobiinipuuduse arvele. Umbsed keskköetud ruumid.
Ma ainult kahtlen, kas on ikka väga kena mingi võõra inimesega peetud vestluse järel panna siia nimeliselt kirja arst, kellel väidetavalt on terviseprobleeme tekkinud. Kui ma iseennast nt sellisesse olukorda mõtlen – ma küll ei tahaks oma terviseprobleemi olemasolust lugeda võõra inimese blogist – võibolla ma üldse ei taha, et võõrad inimesed teaksid, missugune on parajasti mu tervislik seisund?
mina sünnitasin oktoobri lõpus maarjamõisas. Ja oli küll, et õhk oli nii kuiv, nina läks kinni ja limaskestad kuivasid ära. Väga ebameeldiv. Mu laps viibis intensiivis, käis päevitamas ja siis seal üks õde ütles, et aknad on nii valesti ja üleval laes kust tuleb konditsioneeridest õhk, tuleb külm õhk otse kraevahele, ühel doktoril kaelasoonte põletik sellest ja kinni keerata ei saa neid. Akendest käib üks lahti ja see mis võiks lahti käia, see lahti ei käi. Ja toidulõhnad ja maja pealt igasugu lõhnu veel keerab sisse. Et katsu sellistes tingimustes intensiivis lapsi ravida.
Ma panin selle tohtri nime, mõttega, et kui keegi näiteks ajakirjanikest tahab hakata asja uurima, on neil üks konkreetne niidiots.
Kui lugeda keskkonnapsühholoogia-alaseid artikleid, siis selliseid pretsendente on maailmas veel, ja on näiteid ka just meditsiiniasutuste personali terviseprobleemidest, mis on seotud valede ehitusmaterjalidega. (Näide: Bostoni Mootorsõidukite registri hoone; Brighami haigla; rääkimata meile kõigile teadaolevast Palast der Republik’ist Berliinis) Kohtukeisid ei ole ka sel põhjusel haruldus. Kas med töötajatel on ametiühing? Keegi peab finantseerima ekspertanalüüsi ja perspektiivis on ehitaja see, kes mittetoimiva maja ja terviseprobleemid kinni maksab. Nii seda jätta oleks hullumeelsus – kuhu me taganeme oma elukvaliteedis? Sick Building Syndrome (SBS) ei ole ilmselt meie ehitajatele igapäine termin? Saagu selleks 😛
Võib-olla hea keisi näide: http://www.toxic-mold-stachybotrys.com/pages/mold_overview.html
Epp, kui keegi ajakirjanikest huvitub, saab ta sinu poole pöörduda nime saamiseks. See on tõesti puht inimlikult sobimatu see nimi siia panna.
Mind nt häiriks see avalikustamine väga ja võib-olla ma selle tulemusena keelduks ka ajakirjanikega rääkimisest.
Mina sünnitasin seal oktoobri keskpaigas ja kuiv õhk ning halvasti või hoopis mitte lahti käivad aknad oli üks suurem probleem ja põhjus miks ma nii väga anusin arste, et nad mu ruttu koju laseksid.
kohtukeissidest rääkides, sama probleem hingamise ja silmade jne. hädadega avaldus Tartu uues kohtumajas peale selle ehitamist…
Võib küll vägagi olla ventilatsioonsisüsteemist see kõik, või piisab isegi sellest, et koliti nö. “loodusliku” õhutusega majast uude tihendatud majja, kuhu kogu õhk pääsebki ainult ventilatsioonisüsteemi kaudu, mis kui ma nüüd valesti ei mäleta juba iseenesest töötleb kogu õhu kuivemaks, aga võib ka olla et see vent.süsteem polegi ka väga täiuslik, kui köögilõhnad valesse kohta levivad jne.
Isegi puu- ja (tihendamata) kivimaja vahel on tohutu vahe, ahju- ja keskkütega majal on vahe, esimesest teise kolides on kohe väga ebameeldiv.