Paastulaagrist, vol 1 – vererõhust

Istun veel pansionaadi fuajees, ootan äraminekut ja sõlmin mõttelõngu.

Olen neil päevil enamvähem blogipaastu ka pidanud, aga ma tean, et on inimesi, kes juba küsivad “Mis tunne siis on olla viis päeva veepaastu peal?”

Hea tunne on. Muidugi on hea kaaluda viis kilo vähem ja olla soolikatega, mis on limast ja jääkidest vabad, ja hea on see, et ma sain tõestuse, et mu süda ei ole haige – mul oli stress, mis rahulike päevade kestel minema läks.

Aga kõige suurem õnnetunde allikas hetkel, kõige parem üllatus on mulle – vererõhk.

Esimesel hommikul siia tulles oli mu vererõhk 105/70, see ongi minu tavaline vererõhk, kusjuures see on mõõdetud umbes kaks tundi pärast üsna kange hommikutee joomist.

See on madal muidugi. Kellel on madal vererõhk, see teab, kui nõme see on. Sul on uimane olla ja on vaja kõrvalt abivahendeid (teed, kohvi, zhenzheni), mis omakorda su südant koormavad, aga süda ju nagunii ei jaksa verd korralikult ringi pumbata… Ja sa võid istumast püsti tõustes või lihtsalt kaua püsti seistes ära minestada, ma olen elus nii palju kordi minestanud, et kõiki ei jõua kokku lugeda.

Täna, kui laagrist lahkun (pärast viiepäevast paastu ja ühepäevast taastumist), on mu vererõhk ilma ühegi kõrvalabivahendita 125/85 ehk nii ideaalne, kui üldse saab. Tundsin juba neljandal paastupäeval energiapuhangut, nii et kõndimisrajal ei saanudki kõndida, tahtsin jooksma hakata. Ja energiat on nii palju!

Vererõhu tõusul võib olla lisaks paastumisele ka teine põhjus, ma nimelt tegin ‘dr Kneippi veekuuri’, see pärinevat Saksamaalt ja olla seal populaarne. See näeb välja umbes nii, nagu “Mehed ei nuta” filmi kaader, kus alasti meestele vett lasti J. Oled seal küll üksi, mitte reas teiste patsientidega J, aga üks medõde laseb su pihta survega vett. Kõigepealt sooja, siis kuuma, siis veel kuumemat, ja siis külma, lõpuks lastakse su jalad ja jalatallad ka jääkülma veega üle.

See oli kummaline kogemus. Esimesel korral oli keha üllatunud. Teisel korral oli millegipärast külmem ja halvem. Alates kolmandast korrast hakkasin seda aina rohkem nautima ja kahju, et seda jätkata ei saa. Neil sekunditel, kui jahe vesi sind uhab, jõuad mõelda, et tegelikult ei ole tekkiv aisting ju paha. Ka mõnusad asjad tekitavad ju värina. Kas seal üldse ongi värin, ma ei tea. On üks erakordne tunne. Mina kui tundenarkomaan nautisin seda.

See protseduur pidi aitama karastuda, aga minul jah tekkis teooria, et see aitab ka vererõhku normaliseerida.

…Oma südame peale olin mõelnud ka enne siia tulekut, eksole, mul olid ju pisted. Täna ma tunnen, et süda on mulle tänulik. Nüüd igatahes ta enam ei pista ja peale selle jaksab ka verd normaalse tempoga ringi pumbata.

Ma olen selle üle tõesti nii õnnelik!