Üks mu lemmikuid, “Minu Alaska”

Seda raamatut, “Minu Alaskat” on kuidagi hea ja kerge kinkida erinevatele  inimestele. Olgu see vanatädi või põhikoolinoor, millegipärast on selline tunne, et Maria Kupinskaja ehk Manni maailmapilt on nii siiras ja puhas, et – see sobib. (Samas on meil raamatuid, mille puhul mul läheb peale sisemine pidur, et kas see ikka on sobilik, näiteks meie Murutari teosed ja “Minu Tai” on minu jaoks sellised, mis ei sobiks hästi vanaemale ja põhikoolinoorele kinkida, on pigem sellised täisealise inimese raamatud. No vanaemale võib ju justkui kõike kinkida, aga siiski…)

Ja nagu öeldud, ka selle raamatu kaas on minu lemmik kõigist Minu-sarja kaantest (konkureerib “Minu Islandi” punase liivaga ja “Minu Soome” valgete kasetüvedega). Siin kaanes on see puhtus, kargus, kujutan ette, et inimene hakkab sügavamalt hingama seda pilti vaadates… ja samas on siin sees “stoori”, millest tahaksid teada saada, nii et pead raamatu kätte võtma ja avama. Sellepärast ta ongi mu jaoks nr 1 Islandi ja Soome kaante ees, mis on küll ilusad pildid, aga staatilisemad, stoorivabamad…

Heake küll, Mann. Kuidas Mann minu ellu tuli? Kuidas Mann üldse blogilugejate ellu tuli? Ühel hetkel ta lihtsalt oli siin, blogosääris. Elades sealsamas Alaskal ja kirjeldades oma elu koertelaagris. Hiljem tuli ta uus aasta Alaskal, veel hiljem laager Norra Teravmägedes, ja nüüd on ta pool aastat elanud Uus-Meremaal, ikka jää ja lume ja liustike sees.

Olen vahel mõelnud, kas osa Alaska-raamatu ja Manni enda fenomenist ongi see jää ja lumi. Kui ta näiteks oleks tundnud tõmmet Aafrika poole, kas siis oleks see kõik nii lummav? Rumal küsimus, eks. Aga rohkem kui üks inimene on mulle seda öelnud: mis tüdruk see küll selline on, kes vabatahtlikult kogu aeg külma otsib?

Praegu, kui raamatu toimetamisest ja kirjastamisest on umbes aasta möödas, meenuvad mulle raamatust need raskused, mis on just lumega seotud. Kuidas on magada miinuskraadides ja kuidas tuli liustikulaagris junne koguda (ja mis siis sai, kui junnianum täis sai). Ja see ere-ere valgus, ja see lume lõhn. Justnagu oleks ma ise seal kohapeal olnud.

Ja veel on meeles – avatus. Mingil hetkel küsis teine toimetaja Liis (seesama Argentina-Liis) mult nõu, kas on ikka hea mõte, et Mann kirjutab ka sellest, et tal tekkis laagris endast tükk maad vanema mehega nö suhe. Mina mõtlesin ja ütlesin seda, mida olen ka enne ja pärast öelnud, et isiklike suhete piirid tõmmaku igas raamatus autor ise. Kui siis seda peatükki lugesin, siis tundsin, et see kuulub sellesse raamatusse. See on Manni arengu lugu. Kuidas ta lendas kaugele ja kohtas seal inimesi, kus kõik olid normaalse elu juurest põgenenud (no kuidas muidu satutaks koertelaagrisse tööle!).

Ja avatus, siirus on just selle Alaska-raamatu trump. Justinil (“Minu Eesti”, eks) küsiti just täna raadiointervjuus, et kuidas sa julged nii avatud olla. Ning ta vastas, et kui sa oled avatud, ei saa sulle haiget teha. See on omamoodi paradoksaalne, aga nii see on.

Mis “Minu Alaskast” edasi saab, mõtlen ma vahel. See raamat võiks tegelikult leida lugejaid vene keelde tõlgituna (Marial on oma isa kaudu ju vene nimi ja Alaska on vene põline territoorium). Lisaks otsisin ma välja Alaska kirjastused, neilegi võiks see raamat sobida- Lihtsalt, mitte kellelgi pole olnud aega, mida sellesse investeerida. (Siinkohal võiks isegi vaikselt kuulutada, et kui mõni selle raamatu fänn tahab aidata, siis võtku ühendust, ja kui õnnestub lepingud sõlmida, siis saab muidugi provisjoni ka…) Marial enesel ei tundu ka sellega kiiret olevat, ja ma saan sellest täiesti aru. Maria elab.

Mis temast endast edasi saab? Vahel tundub mulle, et kunagi läheb ta Antarktikasse või Põhja-Jäämerele (või mõlemasse kohta) ja kirjutab sealt meile raamatu. Praegu ootan aga, kas ta tahaks kunagi meile oma Uus-Meremaa seiklustest pajatada, olgu siis minu-sarja või reisiromaani-sarja raames.

PS. Lisan siia ka lingi, kus Mann ise kirjeldab enda raamatu sündi.