Naljakas, kuidas mõni tutvus ja mõni idee alguse saab. Mina sain Berk Vaheriga tuttavaks tänaval, Tartus Rüütli tänaval, kui me mõlemad seal ringi jalutasime, meie lapsed omavahel põkkusid ja mängima hakkasid. “See on nii tüüpiline Tartu,” mõtlesin ma. Aeg voolab teises tempos kui mõnes muus kohas, inimestel on aega olla… Selsamal hetkel tutvustasingi end äkkidee ajendil Berkile ja ütlesin, et mis ta arvab, kas Tartu teemadel võiks teha uue jutukogu. (Sest ühte olin ma juba varem lugenud, Berki kokku pandud “Tartu on unenägu”).
Nii see läks. Ligi poolteist aastat pärast seda kohtumist on tuumakas ja ilus kogumik valmis, minu meelest väga hea kaanefotoga (kujundaja Tarmo Rajamets), pealkirjaks sai juba üsna ammu “Tartu rahutused”. Vahepeal jõudis Berk meid aidata ka Petrone Printi esimese lühijutukogumiku, noorte autorite kogumiku korraldamisel (nimeks “Tule, ma jutustan sulle loo”).
Ega saagi vist öelda, et mõni jutukogu saaks olla ideaalne, aga ma kujutan ette, et “Tartu rahutustes” on jutte igale maitsele. Ja oma peamist eesmärki ta täidab, oleme jäädvustanud Tartu linnaruumi ja Tartu vaimu. Mõni autor ongi kirjutanud just raamatu jaoks oma jutu ning seal on see tartulikkus väga manifestses vormis sees (näiteks Daki lugu, minu lugu, Anna-Maria Penu lugu). Mõni teine on kirjutatud ja ka avaldatud varem kusagil ajakirjas (näiteks Tiit Aleksejevi ja Mehis Heinsaare jutud), mõne puhul ma ei teagi tausta, Tartu on sees justkui tunnetatav, aga kas see sai raamatu jaoks tehtud või mitte, ei tea. Maimu Bergi jutu peategelanna näiteks jäi (vaat et) Tartust rasedaks – “lapse isaks on see salapärane linn, oma katkiste ja pimedate tänavatega”… (parafraseerin peast.)
Kui valida kolm lemmiklugu, millest teile veidi muljeid jagada, siis need oleksid minul:
SVEN VABARI LUGU, täiesti omamoodi maailm, sürr ja samas esimesest hetkest kaasahaarav, ma kujutan ette, et ühel hommikul kummalisel hommikul üles ärgates paberitüki peale üles visandatud emotsioonidel ja põhinev unenägu. Vahel ju tuleb ette selliseid unenägusid, kus uus maailm tundub nii päris ja omamoodi loogiline, sa ise usud sellesse ja siis tulebki see kiiresti kirja panna… Põhimõtteliselt on Tartus asotsiaalide võrgustik, kes käivad Raadi lennuväljakul midagi ootamas. Godot’d umbes või nii :). Täpsemalt ma ei taha ära rääkida. Aga sümboolika on vinge. Lootust on vaja, ole sa prükkar või keegi vage kraega inimene, sa tahad millessegi uskuda ja midagi loota, oodata, kambaga kaasa minna. Aga kui sul on lõpuks võimalik oma kauaoodatud unistusse sisse astuda, kas sa siis teed selle sammu?
JAAN KAPLINSKI LUGU. Tegelikult algatuseks ütlen, et mulle meeldib ka tema autoritutvustus, just nagu omamoodi pinev-pire luuletus. Tema novell räägib aga ühest hullust teadlasest, kelle maailmanägemine ajab lugejal ka katuse sõitma :). Arvud nimelt esindavad jumalat. Arvud on inglid. Kogu universum on korraldatud matemaatilise teoreemi kohaselt…
Jah, matemaatika ON jumalik, füüsika ja keemia ka. Minu meelest pole siin mingit küsimust, et selliste asjade ülim reeglipärasus viitab ülimatele ja seletamatutele jõududele. Aga see, mismoodi Kaplinski lugeja pea nende asjade segi ajab, on omaette klass. Esialgu jõuad veel jälgida, siis läheb kusagilt piir ja hakkad oietama. Lõpuks üritab hullgeenius välja arvutada asjade tegelikku olemust, et maailma peidust välja tuua… Ning kirjeldab, et numbritel on tegelikult kõigil oma lõhn ja värv…
See on üks selliseid lugusid, mille kallal võib korduvalt ja lusikahaaval (lausekaupa) maiustada.
URMAS TILGA LUGU, üks täiesti realistlik ja natuke “keel põses” stiilis kirjutatud niiöelda tänapäeva muinaslugu rahahädasse sattuvast noorest perest tänapäeva tarbimislaenude ja -mängude ajastul. Muide, mul tekkis küsimus seda lugedes. Kas BIG tõepoolest saab hüpoteegi sundkindlustuse puudumise tõttu (st kui laenuvõtja on unustanud selle igeks ajaks vormistada) 7000 krooni trahvi teha…?…
Seda juttu lugedes jõudsin mõelda, et kas tegevus ikka toimub Tartus. Kus on Laial tänaval asuv reisibüroo? Tegelikult ei ole see ju tähtis. Sellel raamatul on siiski kaks eesmärki, kaks tähendust: üks on ‘Tartu’ ja teine on lihtsalt ‘Eesti uusimad lühijutud’. Ma usun, et oleme mõlemad eesmärgid täitnud.
Tilga loo tegevustik paigutub õigupoolest kümnekonna aasta taha. See oli mul küll täitsa teadlik lüke, et panna kõrvuti matemaatilis-müstilistes sfäärides toimuv lugu Eesti ehk rahvusvaheliselt tuntuimalt elavalt kirjanikult (kes ka Nobeli preemia kandidaat olnud) ja argirealistlik, kuid samuti arvudemaailmaga seotud lugu kirju elusaatusega mehelt, kellele see on debüüt trükisõnas. Kui mahti tekib, vaata kogu ta käsikirja – lihvimist vajav, kuid intrigeeriv materjal.
Jah, peaks vaatama. See jutt mõjus igatahes väga tänapäevaselt, aga noh, eks need tarbijatehullutamised ongi juba viimased 20 aastat ühtemoodi kestnud.
Märkasin jah, kuidas lood omavahel edasi kajasid.
Laial tänaval oli reisibüroo täiesti olemas, selles majas, mis Magasini uulitsast Laiale pöörates, Rüütli tn poole siis, kohe vasakut kätt jääb.
Kaanefoto autor on kaane juures kõige kaalukam tegija ja see pole mitte mina, vaid mu üks lemmikfotograafe Meelis Kubo. Võib-olla olete tema mustkunstishowsid näinud.
http://et.wikipedia.org/wiki/Meelis_Kubo