Justini pikad vastused Tartu Ekspressile

Ja siin on Justinilt saadud tema pikad vastused Tartu Ekspressi toimetajale Jaan Olmarule. Ajalehte olevat ka need jõudnud palju lühemal kujul – siin on pikk variant (ajalehte ennast netis praegu ei paistagi olevat). Nägin, kui Justin neid umbes tund aega omaette trükkis ja vahepeal naerda mugistas. Neid pole keegi keeleliselt-sisuliselt toimetanud.

(ja ühel päeval kirjutan teile, mida MINA sellest raamatust arvan… 🙂

JUSTINI VASTUSED JAAN OLMARU KÜSIMUSTELE

Mis sai selle “Minu Eesti” kirjutamisel määravaks ja kui raskelt või kergelt raamat kokkuvõttes sündis?

Mina alati olen tahtnud raamatuid kirjutada. Ma hakkasin kirjutama raamatuid täitsa vara minu elus. Esimene “raamat” oli nagu pildialbum “Star Wars”-ist. Ma mäletan hästi selle raamatu loomisest. Olin väga uhke ja ainult kuueaastane sel ajal. Kui ma olin natukene suurem mul oli idee elada nagu Ernest Hemingway või Henry Miller — et ma saaksin põgeneda Ameerikast ära Euroopasse, kohtuda eksootiliste naistega, juua palju veini, ja kirjutada midagi eriti sügavalt ja eriti oivaliselt. Vatvat! Aga tegelikult sain ma kolledžis ajakirjanikuks ja see plaan romaane kirjutada oli edasi lükatud. Nüüd on mul plaanis veel palju, palju kirjutada. Tartul on nüüd üks kirjanik juures! Mina.

Aga selle konkreetse raamatu sündimesest? Kui me elasime pärast abiellumist Ameerikas, siis Epp oli hädas. Tal oli raske adapteerida Ameerika eeslinna elustiili. Tal oli alati selline nälg kirjutada ja oma stressi niimoodi kustutada. Tema jaoks ei olnud mugav olla ainult lihtne koduperenaine. Siis ta hakkas kirjutama oma blogi tema elust. See oli teraapia talle, ja ma märkisin, et tal oli parem tuju kui tal oli aeg kirjutada. See oli tervislik meie perekonnale. Ta sai hästi palju lugejaid ka, sest et tema on minu arust andekas kirjanik. Sellest blogist oli sündinud kaks raamatut – Minu Ameerika ja Minu Ameerika II. Need raamatud oli edukad ja natukene pärast Minu Ameerika ilmumine tuli siis välja Anna-Maria Penu raamat Minu Hispaania, mis oli ka väga edukas raamat. Siis see tõeline “Minu” sari oli sündinud, täitsa kogemata. Palju “Minu” raamatuid on nüüd meie Tartus asuvas kirjastuses juba ilmunud — Argentiinast ja Islandist ja Taist je teistest maadest. Värsti tulevad välja ka uued raamatud – Nepaalist ja Mongooliast näiteks. Ausalt öeldes meie maja on nagu “Minu” sarja raamatu vabrik, kogu aeg räägime erinevate maade kohta.

Aga inimesed alati küsisid, “Millal tuleb Minu Eesti välja”? Teadsime, et eestlased tahtsid lugeda eriti oma maast. Siis otsustasime, et inimesed on naenud Ameerika Epu silmade läbi, aga võib-olla nad tahavad näha oma maa minu silmade läbi – sest et meil on samad tegelased. Kirjutasin 50 lehekulge katseks ja otsustasime, et, jah, selle raamatul on jalad all. Aga kust alustada? Millal minu suhe Eestiga tõesti algas? Ma sain aru, et ma pidin kirjutama absoluutselt algusest, kui ma kohtusin Epuga Soomes. Sain aru ka, et see raamat ei ole kuiv poliitikaraamat. See on rohkem nagu ilukirjandus.

Raamatu esimene pool oli kõik sassis — ei tea, mitu korda ma toimetasin seda. Teine pool kirjutasin ma palju kiirem. Ma arvan, et kui ühe raamatu esimene pool on hästi ehitatud, siis teine pool on väga kerge kirjutada. Aga ei olnud väga pikk aeg. Hakkasin kirjutama veebruaris ja lõpetasin juulis.

Mis sa arvad, miks eestlased tahavad ennast nö kõrvalpilguga näha ehk mille pärast nad ostavad sinu kirjutatud raamatut nii palju?

Eesti on huvitav maa – sellepärast, et rahva identiteet on tugev, aga inimesed sageli küsivad, mida see tõesti tähendab olla eestlane. Vastus on see, et igal ühel on oma tähendus, aga teised otsivad ja otsivad edasi. Mul on ka oma tähendus “ameeriklane” sõnale. Ameerika mulle ei ole lipud ja tulevärk. See on meie iseseisev vaim ja mul on selline vaim. Aga kuidas Ameerika ja Eesti on erinevad? Eesti on väike maa. Enamik maailma kodanikudest ei tea üldse mis see “Eesti” sõna tähendab. Selles mõtes, Eestimaa on nagu saladus. Ja eestlased tahavad lugeda sellest saladusest, oma saladusest. Ma arvan, et neil on väga hea meel kui nad loevad Tallinna vanalinnast või Viljandist või R-Kioskist või Tartu Jaani Kirikust või lihtsalt eesti kombedest. See tähendab nendele, et nende reaalsus on ju reaalsus. Aga samas on see natuke sürreaalne, sest seda kirjeldab välismaalane.

Kui palju praakis Epp käsikirjast välja kohti, mis rääkisid liialt teie isiklikust elust?

Ei olnud nii lihtne, et Epp ütles, “Palun, kustuta seda ära!” Epp aitas teistmoodi raamatuga. Sellepärast, et Epp oli seal minuga sel ajal sisuliselt kogu aeg, siis tal oli ka mälestused samadest asjadest. Tema ütles mõnikord, et “Ei toimunud niimoodi. Oli teistmoodi.” Ja tal oli mõnikord õigus. Pane tähele, et olin võõrasmaal, teised rääkisid minuga eesti keeles, ja ma olin rohkem kui pool aega segaduses. Sellepärast see raamat ongi tõesti nagu ilukirjandus. Kui tõesti mina tahtsin kirjutada reaalsusest, ma ei saanudki, sest, et ma ei saanud kõik mis juhtus väga hästi aru. Epp oli rohkem nagu abija, mitte toimetaja. John Bickerson Bolling oli tõeline toimetaja. Ja ausalt öeldes Epp oli alguses natuke ehmatanud, et ma valisin niisuguse hääle oma raamatu jaoks. Samas tema sai aru, et noh, mina tahan olla nagu Henry Miller, ja siis ta lubas mul kirjutada.

Tartlased armastavad oma linna kiita. Eriti tallinlaste ees. Milline on sinu suhe Tartu ja tartlastega? Kuidas sa seda linna ja neid inimesi iseloomustaksid?

Kui ma elasin Tallinnas, mulle ei meeldinud hästi Tartu. Tallinn oli ilusam ja rikkam. Ma mäletan, kuidas ma ei tahtnud vaadata Terevisiooni reedeti, sest et oli Tartu päev, ja Tartu Terevisioon oli nii igav. Tartu oli liiga pisikene, ja mis on Tartu lähedal? Vanausulised? Võrtsjärv? Otepää? Jah, see ei olnud mitte midagi eriline. Ei olnud nagu Tallinn, kus laevad toovadki päevast päeva turiste välismaalt. Tallinnas on sadam, ja mina olen tegeilkult pärit saarelt (New Yorgi lähedalt Long islandilt), ja ma armastan merd.

Aga nüüd, kui olen elanud Tartus kaks ja pool aastat, tunnen ma teistmoodi. Tunnen, et Tartu on hää linn elamiseks. Miks? Tartus inimene saab kõndida põhimõtteliselt igal pool. Tartus on mugav elada — siin on palju parke, palju mänguväljakuid lastele, ja eriti mõnusad kõrtsid ja restoranid. Tunnen ka, et tartlased on rohkem sõbralikud. Tallinlased on natuke liiga palju stiiliseeritud. Iga kord nüüd, kui ma külastan Tallinna, tunnen, et mul on valed riided. Ma tunnen, et ma olen nagu maalt ja hobusega. Tunnen, et ma peaks minema ruttu Baltmani või Montoni poodi. Ma mäletan hästi ka pronksööd. Tallinn oli hädas. Neil oli suur kriis. Tundus niimoodi, et igal ühel oli rusikas taskus. Aga Tartus? Mitte midagi ei juhtunud. Kõik oli enam või vähem rahulik. Ja ma olin väga õnnelik sel päeval, et ma elan Tartus, mitte Tallinnas. Tartu on kirjanikudele ja muusikutele. Tallinnas on ärimeestele ja modellidele.

Sa kirjutad raamatus, et kunagi elad koos oma naisega kuskil maakohas, väikeses majakeses. Kas sa newjorklasena seda ikka reaalselt ka ette kujutad, et peaksid elama mingis üksikus talukohas, kus läheduses ei paista ühtegi maja?

Haa. Kõige naljakam asi on see, et New York on kallis linn elada. Newjorklased maksavad suurt kuuüüri lihtsalt selle eest, et nad saavad näiteks näha ühte puud korteri aknast või et neil on maja taga üks ruutmeeter muru. Kui mõned newjorklased tahavad puhata, nemad ka lähevad maale. Näiteks mu vend sõidab mõnikord Montana osariiki, et lihtsalt kala püüda. Ma tegelikult ei tea, kuidas ma saaksin Eestis maal hakama saada, aga see oli mu raamatus nagu unistus. Võib-olla selline tulevik ootab meid tõesti. Ma ei tea.

Raamatust jääb tegelikult ikkagi aeg-ajalt mulje, et sul on kõhklused Eesti suhtes. Kas sa oled nüüdseks kindel, et jäädki siia või tahab sinu rändurihing ikka kuskile maailma uitama minna?

Mina olen abielunud eesti naisega. Eesti on alati minu südames. Iga kord kui ma lendan Tallinasse, ja ma näen Oleviste kiriku tornikiiverit lennuki aknast, siis ma tunnen, et ma olen peaaegu kodus. Ma ei usu, et me elame teisel maal tulevikus. Aga tulevik on täidetud üllatustega. Kes teab, mida Härra Tulevik toob meile.

Millisena näed oma tulevikku? Kas jääte Epuga Tartusse või lähete Ameerikasse?

Me läheme, kuhu tuuled meid puhuvad.

Millal ilmub  Minu Eesti  II osa?

Oktoober 2010. Ma tean, et mõned inimesed mõtlevad, et I osa on rohkem “Minu Epp” kui “Minu Eesti.” Ma usun, et II osa on rohkem “Minu Eesti” kui “Minu Epp.” Lugejad on juba tegelastega tuttuvaks saanud, ja ma saan kirjutada veel Eestist ja mitte ennast. Ma tegin ka hästi palju intervjuud Eestist samal ajal kui see II osa toimub, sügisel 2003 ja talvel 2004. Mul on veel need vanad kassettid. Ja meil oli ka huvitavad seiklused ka — käisime Lätis ja Rootis ja Norras. Ja ma hakkasin käima keeltekoolis, kus oli hästi palju välismaa mehi, kes oli kolinud Eestisse oma Eesti naise juurde. Nemad on uue raamatu tegelased. Ma arvan, et II osa on ka mõnus lugeda!