Mõtted väikese algkooli asutamisest Tartus…

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Tartu lähedal on üks väga kodune algkool – Unipiha Algkool väikese järvekese kaldal. Olen käinud seal koolitöö organiseerimist vaatamas. Töötavad sel oma ala tõelised fanaatikud Eha Jakobson ja tema abikaasa Lembit Jakobson. Seal on õppinud ka Tartu linna lapsi, kelle vanemad on leidnud, kombinaatkoolid pole nende laste jaoks.
    Ise töötan ka väikeses maakoolis (60 õpilast). Meil on väga ilus ümbrus, väga positiivne õhkkond ja mingi seletamatu positiivne aura. Aga sellest on vähe – igal aastal “närime küüsi”, kas kool saab uuel õppeaastal jätkata või mitte.

  2. Epp, ma tahaks kaasa lüüa. Ma ei tea veel, kuidas ma saaksin aidata, aga kuidagi kindlasti.

    Mul lähevad ka ju lapsed kooli…

  3. TERA on jah see näide, et saab sellist asja ka Tartus teha. Ja ma mõtlesin, et peaks TERAsse nuusutama ka minema. Äkki on see tõesti juba olemas, mida otsin.

    Kurjad keeled pole TERA kohta veel atmosfääri kohta rääkinudki, aga see rahastamine ja linna abi (TERA kuulub Neinar Selile), selle kohta on küll juba küllalt kuuldud…

    On, muide, üks hea ütlus tekkinud. “Tartu keskerakond on reformierakond”. Võibolla peaksime reformi astuma, siis saaks küll Tartusse oma väikese kooli teha? 🙂

  4. Tinz, arutame siis privaatseansi ajal :). Muide, mul läks meeles ära raamatud anda hommikul kaasa, aga õhtuks on olemas! /Tinzi ja minu lapsed käivad koos selles unistuste hoius Veski tänaval Toomemäe nõlval…/

  5. TERA muidugi ei tekkinud tühja koha peale, seal oli kool kui selline enne olemas. Aga põhimõtteliselt olen ma sellise asja toetaja. Muidugi mõista olen ma ka ise väikeses koolis käinud ja elanud oma koolilapse-elu umbes samasuguses keskkonnas, aga minu jaoks on see jäänud kõik justkui teise ellu. Ja elu oligi siis teine, me ei saa seda enam tagasi.

    Ahjaa, ütlus reformi ja keskerakonna kohta pole üldse mitte hea, mis selles head on?! Ja ma paljude asjade osas vaidleksin kõvasti vastu, olles lasteaia-poliitikas teiega igati nõus. Ja ma ei taha nõus olla sellega, et kooli/lasteaia asutamine ja pidamine on poliitiline asi. Lollus.

    Ja samamoodi nagu sa tunnistad, et soovis oma last mitte kombinaati panna võib olla märk elitaarsusest, tunnistan ma kergendust, et ma oma suure lapse tõttu enam otseselt selle pärast muretsema ei pea.

  6. Luize!
    Muidugi pole selles midagi head, kui Tartu on reformierakonnaga seotud ärimeeste bütsantsiriik. Ma mõtlen, et ütlus ise on tabav.

    Täiesti konkeetselt – praegu on tehtud seadus linnavalitsejate poolt nii, et TERAKE saab suure toetuse lapse kohta, samas kui reformaritega mitte seotud Väike Pauliine jääb sellest ilma. Anni Mängumaa (samuti reformiga seotud) on saanud palju toetust. Ja katoliku kool sai ka, aga tean, et see tuli neile väga raskelt, taheti maha tõmmata ja oligi vahepeal tõmmatud, kui volikoguliikmest kooli hoolekogu esindaja (Rahvaliit) haigevoodis oli.

    Niisuguseid jutte kuulates tekib küll tunne, et igasugune ettevõtlikkus tuleb välja siin linnas siis, kui oled õige partei liige. Lastehoiu Seltsile on olnud need kaks aastat rasked, meie pole olnud õige partei liikmed ja meid minu meelest ei ole piisavalt toetatud. Kas pead seda õigeks, et meie Veski rühm on 2500 krooni pluss toit, samas kui TERAKEses on 870 krooni pluss toit… ja neid toetab linn palju rohkem. Mitmes muus omavalitsuses on need asjad õiglasemalt lahendatud (näiteks Luunjas, kui kõige lähemale vaadata).

    Kui tahad, meili, võib ju vahel sel teemal ka KUKUsse mingi saatelõigu teha. Meil on plaanis pearahade teemal koguda kiirelt allkirjasid. Linna uus eelarve kinnitatakse nov lõpus.

  7. Igas Ühiskonnas on võrdsed ja veel võrdsemad, samuti nagu inimesed on erinevad. Juba Lenin ütles, et kaadrid otsutavad kõik. Kui on koos administratiivselt võimekad inimesed kelle motivatsioon on kõrge ning väärtushinnangud sobivad siis kindlasti on kõik võimalik. Aga kindlasti ei saa Te mööda rahast. Olen elus kokkupuutunud huvikooli pidamisega ning kuna mu lapsed käivad erakoolis tean, et kui pole kõrval rahakaid sponsoreid on väga raske välja tulla. tekib vastuolu: Head õpetajad tahavad saada väärilist tasu, lapsevanematel kord aastas käib ikkagi peal hoog, et miks mina pean maksma niipalju kui riigikoolides pakutav tuleks kätte tasuta. Tean, et näiteks ka Roccal al Mare Koolis maksab Hannes Tammjärv igal õppeaastal päris suure summa raha juurde, kuigi ka õppemaks pole Eesti mõistes väga väike. Kas Te olete selleks valmis, et oma isiklikust rahast on vaja vähemalt paarsada tuhat raha juurde panna, et katta näiteks õppemaksude hilinemisest tekkivaid auke? Lisaks peate arvestama, et õppeaasta kestab 9 kuud aga inimesed kes Sinu juures töötavad tahavad saada oma töötasu iga kuu.

  8. Jaa, Mia, tänan reaalsuselaksu eest :). Tõesti suur tänu. Minu jaoks oligi see küsimus, et kas näiteks RAM-kool on nullis. Järelikult siis ei ole.

  9. Kirjutasin pika jutu enne, aga üks asi, millega vahel emad, kelledel lapsed on koolieelikud arvestada vist ei oska: Enda pealt näide, mul oli äärmiselt sokeeriv kui minu kõige suurem laps koolilapsena järsku iseseisvus- enam polnud minu arvamus see absoluutne tõde, tekkisid uued autoriteedid sõprade näol, kelledega meie maailma vaated enam ei pruukinud ühtida. Samas nüüd täiskasvanud lapsega suheldes näen kui palju ta tegelikult koduseid väärtushinnanguid kaasa on võtnud, mitte neid sõprade omi. Teise lapsega läks meil see 7 aastase etapp juba tunduvalt lihtsamalt. Minu jutu point: võib olla ei maksa selle koolivaliku pärast nii muretseda, sõprade roll ja keskkond on oluline aga kodu mõju on pikas perspektiivis siiski kõige tugevam. Ärge kartke neid saata kooli, põhiline, et poleks vägivalda ,igasugused suhted on rollimängud, mis valmistavad meie lapsi ette iseseisvaks eluks maailmas kus vanemate roll jääb nende kasvades järjest väiksemaks. See on elu loomulik kulg.

  10. Jaa, ka õige. Samas on koolikeskkonna valik ikka väga oluline.
    Just enne Facebookis lugesin kurtmist, kus palju lapsevanemaid osales: et nende lastel olevat mingisugune reklaamidest tulnud plastvidinadet vaimustus ja et kõigil sõpradel ka on ja lasteaeda veetakse kaasa jne. Ma polnud sellest kuulnudki! Telekat me ei vaata, reklaame ei näe, sõpradel selliseid asju pole ja lasteaias on ka selline omaette ökohõngu maailm. Ma ei mõelnud enne, et mu laps elab mingis kommertsivabas kookonis, aga veidi üldistades saab nii öelda. Ja tõesti, mulle meeldiks, kui see nii jätkuks veel mõnda aega…

  11. Epp, kas Sa ei arva, et kui Sa iga hinnaga üritad mingit asja vältida siis võib juhtuda sama, mis inimestega, keda hoitakse bakterivabades tingimustes. Välja minnes ei tule nende immuunsüsteem toime võitlemisega väliskeskkonna kahjulike mõjudega. Sina jääd ikkagi laste maailmavaate kujundajaks, aga ära alahinda oma laste võimet iseseisvalt jõuda Sinuga samadele põhimõtetele. Ning mina näen küll, et need asjade vaimustused mööduvad väga kergelt kui lapsed saavad kodust piisavalt tähelepanu. Me ju endile ei keela väikeseid rõõme. Kas iga huulepulk või kaelaehe mille oled ostnud on Sulle tingimata vajalik? Mulle küll pole, aga ostan ikka . Mis puudutab mänguasju, minu pedagoogist ämm, juhtis aastaid tagasi minu tähelepanu sellele, et tegelikult lapsed ei taha mängida kui mänguasju on liiga palju, nad lihtsalt ei käi nendest üle, ning lapsed tunnevad ennast tunduvalt paremalt ning mängivad rohkem kui asju on vähem. Meie peres on saanud lapsed mänguasju jõuludeks ja sünnipäevadeks, lisaks 1 asi reisilt, või kui vanemad tulevad reisilt. Kuna see aastaid on nii, siis pole tulnud neile pähegi et vahepeal peaks mänguasju juurde saama. Väiksemale ostan aeg ajalt juurde Pet Shop loomi ning ta on sellega väga rahul. Ostlemiskirge käime rahuldamas raamatupoodides millest on kujunenud iganädalased rituaalid.

  12. Neid plastmänguasju ma küll ei ole üritanud iga hinna eest vältida, me lihtsalt ei teadnudki nende olemasolust :). Just nimelt, elu peab olema positiivne programm, mitte negatiivne programm, millegi vastu olek…
    Ja sellega olen absoluutselt nõus, et mänguasju olgu vähe, siis saab mängida.

  13. Üks variant kooli loomiseks-
    Kõigepealt tuleks ilmselt leida kamp inimesi, kes selle oma missiooniks võtaks ning koos paika panna kontseptsioon.

    Seejärel tuleks leida mõni missioonitundega ärimees/mehed, kes oleks nõus asja toetama. Või siis mõni organisatsioon.

    Kui on olemas hoone ja finantsid siis saab hakata looma ülejäänut- paberimajandus, dokumendid, taotlused.

    Kui kool juba teoreetiliselt või siis ka juba praktiliselt toimima saab, siis on võimalus ilmselt ka riigilt/linnalt toetust saada

    Vot. Ma arvan,, et Eestis käiks asjad niimoodi.
    Nii on alguse saanud nt Rocca al Mare
    ja Vodja kool Järvamaal

  14. Epp, ära nüüd ikka niimoodi lahmi valet USA koolide kohta:) kust sa oma info kyll hangid?

    New Yorgi koolides on lõunal soe söök – jah, pole ‘jahusousti kardulaga’, sest sellist asja siin lihtsalt ei sööda, kuid on teistsugused ja väga maitsvad menüüd (ja näiteks hamburger on menüüs vaid korra kuus). iga päev kaks valikut ja kindlasti juurikad ka. puuvili magustoiduks. taimetoitlasele lihavaba variant.

    “snäkkides karjuvad sälitusained” – Eestist räägid või?
    NY on laste koolitoidus keelatud sälitusained ja transrasvad. krõpsu, värvitud mahla, kommi, jne muud rämpsu pole lastel lubatud kooli kaasa võtta, rääkimata, et seda seal serveeritakse.
    lisaks saab iga laps soovi korral tasuta sooja hommikusöögi, kui ta viitsib varem kooli tulla.
    ja millistest plastpakenditest prügikastides sa räägid? NY on ammu juba prügi sorteerimine seaduslik ning ka koolides on eraldi konteinerid paberi, plasti jm jaoks.

    minu poja klassis on 21 õpilast, 1 õpetaja ja 2 abiõpetajat. st siis 1 õpetaja 7 lapse kohta. õpetajad on väga professionaalsed ja iga lapse saab vajadusel personaalset õpet, anonüümsusest on asi kaugel.
    koolikiusamist ei esine – konfliktid lahendatakse juba eos läbirääkimiste teel, kommunikatsioon kodu-kool töötab igapäevaselt. igast väiksemastki juhtumist saab vanem teada samal päeval.
    jne

    ma olen nii tüdinud nendest lollakatest müütidest, mida teadmatusest levitatakse.

  15. Kärt, ma sain selle info Long Islandil Setauketis asuvast koolist, kus Marta eelmisel sügisel september kuni november aega pre-K klassis käis. Sealne söögisaal oli just selline (seal sai lapsed pärastlõunal kätte, nii et nägin): plastkarpide hunnik, jah, see oli muidugi plasti recycling prügikast, aga ikkagi,
    …ja kõrval oli külmkapp, kust sai süüa osta (raha sisse pannes), joogiks müüdi high fructose corn syrupit täis asju ja söögid olid ka kahtlased, nt see tavaline Goldfish küpsis. (sina ju kasutad mahetoidu alternatiivi, ma mäletan :).

    Transrasvadega on NY osariigis ja üsna hästi (restoranides on 100% keelatud, päris bänni kõigi toodete puhul vist siiski pole, nii nhagu Californias on?). Samas säilitusaineid on USAs ja New Yorgis küll, ei saa öelda, et ei oleks. Ja seesama maisisiirup on kahjulik.

    Seal Marta koolis, lisaks sellele, et kohapeal sai osta, võisid lastel lõunasnäkid kodust kaasas olla. Kindlasti seal teadlikud vanemad ka teevad normaalsed söögid kaasa. Aga ikkagi ma eelistan sooja kohapeal tehtud toitu…

    Ma kirjeldasin jah ühte lapikest elevandist. Tegelikult, ma usun küll et seal Manhattanil Upper West Side’is on riigikoolid ka head. Ja ka see Marta kool oli väga heal tasemel kooliringkonna kool… Lihtsalt minu tunne oli selline – äraehmatav. Sealne ühekordsete nõude ja pakendite rohkus läheb meelest ära, kui Tartus elan, ja teeb iga kord uuesti haiget, kui sinna lähen. Need plastnõud on muidugi Manhattanil ka.

    Ja siiski.
    Kui me kunagi väga rikkaks saame, siis koliks tagasi küll USAsse, unistustes elaksin küll seal, nimelt Upper West Side’is (mitte Long islandil!). Tegelikult ma ei taha ju vastandada USAt ja Eestit. Lihtsalt üritan siin oma teed leida…

  16. Mina ei põeks niiväga selle lapse “vati sees hoidmise” pärast. Oluline on, et lapsel oleks teadlikud vanemad, kes oskavad teda teavitada ühiskonna pahukülgedest jms.
    Ja kui oleks rohkem selliseid hoiurühmi ja koole, kus on sõbralik ning inimliku ja missiooniga õhkkond, siis me ei peakski muretsema niipalju, et meie laps astub võõrasse või vaenulikku keskkonda pärast kooli lõpetamist. Kusagilt peab ju alustama, et muuta seda veidi käest ära lastud ühiskonda, kus on üha vähem ruumi isiksusele ja inimlikkusele. Ja selliseid aktiivseid ning kaasarääkijaid vanemaid oleks rohkem vaja, kes sellest “minnalaskmise” mentaliteedist, välja astuks.

  17. minu meelest on teil hea mõte! (elitaristlik on see küll, eks ole, pigem peaks püüdma süsteemi muuta, ehk siis, et vähem lapsi klassidesse!)
    Eestis ju mitmeid erakoole, tasub ehk nende kogemusest uurida? Vaadata ehk kohtadesse kus kooliloomine ja toetamine ei ole niivõrd seotud kohalike poliitikute suvast.

    Abi minust ei ole kooli loomisel, kui vaid see, et oma lapse Tartus elades paneksin küll sellisesse kooli. Sellisest väikese kooli loomisest, kusagil Tartu lähedal (pigem maal, mitte linnas) unistasime juba ülikooli ajal, lapsi polnud siis meil küll kellelgil. Kuigi võrreldes Tallinnaga ei ole ju olukord Tartus üldse nii hull, toredaid koole jagub. Igatahes jõudu! sest see, mis te juba seltsiga teinud olete, on väga kiiduväärne!

  18. 20+ koolis töötand inimesena soovitaks – praegu on üldiselt algklassid väiksemad (lapsi ju vähem), kõigepealt võiks vaadata, mis kodu ligidal toimub. Algklass on väga ka klassijuhataja nägu (ja seda, kuidas lapsele stiil sobib). Kui ma saaks otsast alata oma tütrega, alustaks ikkagi riigikoolis ja KUI on näha, et ei sobi, vaataks, mis valikud veel on. Väga palju sõltub õpetajast.

  19. Mis ajast TERA Selile kuulub? Selle kooli asutasid lapsevanemad omal algatusel paari aasta eest, siis, kui Meerits ja muud härrad ärimehged alt ära hüppasid ja Audentese Tartu kooli kinni otsustasid panna, Et head kooli – seda see tõesti oli, minu laps jõudis just veel lõpetada enne kinnipanekut – mitte raisku lasta minna, võttis osa õpetajaid ja lapsevanemaid asja ette ja asutati uus kool. Selist polnud siis küll lõhnagi. Millal tema siis pumba juurde pääses?

  20. Kooli koduka andmetel on kogu süsteem küll täpselt selline nagu siis, kui kool loodi:

    MTÜ Tartu Erahariduse Edendamise Selts (TEHES) loodi veebruaris 2007 eesmärgiga luua senise Audentese Erakooli Tartu filiaali sulgemisotsuse järel uus põhikool. MTÜ asutajaliikmed on: Kaie Kubri, Thea Simmerman, Liina Vaher, Heldi Maidra, Valter Teppan ja Andrus Kuusmann.

    Kust see Selile kuulumise inf pärineb?

    Vastavalt erakooliseadusele on Tartu Erakooli pidaja MTÜ TEHES.

    MTÜ juhatusse kuuluvad Liina Vaher, Heldi Maidra, Valter Teppan ja Andrus Kuusmann. Nende volitused kestavad 15. oktoobrini 2012.

  21. Tegelikult TERAKEse kohta räägiti mulle, et see on Seli äriprojekt (ja on saanud linnalt investeeringutoetusi ja igakuist suurt pearaha). Ma panin selle TERAga ühtekokku.

    Ise ka eile vaatasin seda TERA kodulehte ja mõtlesin, et see on ju MTÜ, magu meiegi, mõtlesin ka seda, et tahaks sinna vaatama minna.

  22. Erakooli rajamise juures on tänases Eestis kõige suurem häda vist see, et kipub lõpuks minema liialt kulukaks. Või täpsemalt öeldes: niivõrd palju kulukamaks linnakoolist, et vanemad ei saa/taha last panna sinna. Kooli headus sõltub õpetajatest ja õpetajad tahavad saada head palka. Ja nii edasi. See pool on varem juba välja toodud.
    Mis Seli ja TEHESe seostesse puutub, siis see tuli mulle ka üllatusena, tal ei tohiks ühtegi isiklikku huvi isegi mitte sellega olla, kuivõrd ta oma lapsed seal ei käi. Ja algatasid kooli just lapsevanemad. Kinnisvara siis? Aga nende kogemustest võiks ju õppida, erinevalt minust teavad nad hästi, mida kooli pidamine tähendab.
    Ma mõtlen ka, et Tartu koolid ei ole nii hullud küll, et Marta sinna panemine teda oluliselt kahjustaks. Ma saan aru sinu pointist ka, imeliselt, aga siiski, näib tõesti natuke vati sees hoidmise soovina. Ma ei mäleta, et meil kodus oleks probleemi mõnest plastmassvidinast või muust taolisest mõttetusest tekkinud. Ehk siis halvad asjad ei pruugi alati külge hakata. Sinu kodus küll ei hakka, olen täitsa kindel.
    Ma Ameerika koolide kohta ei tea, aga vaikselt imestasin küll, et seal on ju nii palju lapsevanemaid, kas nad kõik saavad olla ükskõiksed oma laste tervise suhtes? Näib ebatõenäoline. See eelmise sügise ehmatus oli sul ehk osa üldisest kultuurishokist. Ja võibolla väike kivi ka ämma kapsaaeda.
    Kas sul kiire aeg hakkab juba mööda saama, et saaksime kokku saada? Juttu jätkuks kauemaks.

  23. Mind hämmastab see värk ikka üha enam … Lood väikse erakooli ja siis Marta ei satu vaimustusse kommertsasjadest? Plastmassmänguasjadest? Ta ju kasvab ja areneb ja ta oskab ise ka infot otsida. Ja Marta tundub täpselt sellist tüüpi, et see pidev vältimine viskab tal ühel hetkel väga karmilt üle ja siis oled sa hädas kohutavalt raske puberteediga. Ma pean ausalt tunnistama, et ma absoluutselt ei mõista seda värki praegu… Ettekujutust, et kool nii tohutult palju loeb lapse elus. Sa võid ta panna omaloodud erakooli, ega sa sellega ju garanteeri, et tal ei teki kooliväliseid sõpru, kes käivad suures koolis, mängivad oma plastmassmänguasjadega ja söövad krõpse. Sul pole võimalik vältida seda, kui sa teda päris toas kinni hoida ei kavatse. Ja minu meelest on lapse suhtes natuke ebaaus ka püüda tema maailma nii kitsana hoida.

  24. Kooliminek on alati suur asi. Koolivalimise juures on häda selles, et me ei tea ju, kuidas see välja kukub, et kas ka lapsel on seal ka hea olla. Noja, kui variandid laual ikka p-ä-r-i-s-e-l-t ei sobi, siis tahadki ise teha. Väga loogiline. Meie näiteks tahtsime, et kool oleks vana ja traditsioonidega ning vaba elitaarsuse painest. Eks ma mõtlesin, et ehk on ka siis lastele hea koht, sest ei saa ju olla, et sadu aastakäike inimesi on sealt välja kukkunud täielike tolvanite ja hingelt muserdunutena. Juhtus hea valik olema.

  25. just, Luize ja Ruth – kipub kulukaks ja ette ei tea, kas sobib. Tean konkreetselt tüdrukut, kelle vanemad usklikud ja ei tahtnud teda kooli panna (et koduõpe siis), aga lõpuks ikka tuli ja oli eriti seltsiv ja edukas laps, koorid-olümpiaadid jms.
    Ja kui parajasti rahaga niiväga pole, kipub ikka pähe – teised ei maksa midagi, miks mina…
    Et siis ikka konkreetsete inimesteni tagasi jõuame.

  26. aga mis koolijuhatajale palgaks pakutakse? ühtegi ettevõtmist ei hakata plaanima, kui sealt tulu ei loodeta. Ja olgugi MTÜ, palgad juhatusele ja juhatajale võid määrata nagu jumal juhatab. Peaasi, et lõpuks aruandlus nulli jookseks raamatupidamise poole pealt vaadatuna.Ja kooliskäimise tasu lapsele on ju ka täiesti vabalt valitav.

  27. Appikene, kui täpselt Anna oskab kirjeldada seda, mida ka ise Epule öelda tahtsin!!!See kõik võibki nii lõppeda ja siis on hilja kahetseda, et tahtsid erilist keskkonda luua.

  28. Täna arvan, et ma ikkagi ei usu selle kooli tegemise võimalikkusesse. Aga võibolla olen ka lihtsalt väsinud.

    Vaat, elu peaks olema positiivne programm. Ma saan sellest aru nii, et peab olema tugev ja mõnus oma liin, mida ajada. Meie näiteks käime nüüd perega õhtuti lähedal basseinis ujumas, ei vaata telekat. Marta on väga õnnelik ja rahul selles waldorf-lasteaias ja ta ei teagi neist plastjublakatest. Kas see on vati sees hoidmine. Minu meelest ei ole. Võibolla just telekas ja plastvidinad on vatt?

    Samas on alles ka see teine liin, mida esindab Justini ema ja kust kindlasti tuleb uus sisend meie pereelusse jõuluvana pakkide näol (loe: mõlemale lapsele kaks uut Barbit vms). Ainus võimalus mulle ongi positiivset ja mõnusat alternatiivi pakkuda. Nii et siin ei ole tegu otseselt keelamisega, nagu arvasid, Anna. Tõesti ei ole.

  29. Jah, USAt ja eestit ei maksa vastandada ja oma tee ja tasakaalu leidmine on oluline. See on hea ja kasulik tarkus.

  30. Ma mõtlen selle kooliasja juures, et sulle, Epp, ei tehtud ju ka mingit ekstrakooli ega loodud eritingimusi – ja ometi kasvasid sa kõige ümbritseva sees just selliste arusaamade-tõekspidamistega inimeseks, nagu sa praegu oled.

  31. Mina mõtlen, et kui Barbie-kultus juba tuttav, siis ükski muu plastmassvidin (Bakugan) ei tohiks ju hirmus olla?

  32. Bakugan ongi ju poiste mänguasi :). Ja pole millegi poolest hullem kui barbied, mis ju ka pole hullud :). Kui mänguasja seisukohast vaadata. Keskkonnakoormus on teine asi.
    Minu jaoks ei ole lapsele ohtlikud ei barbid ega bakuganid. Vaid igasugu kõrvalekalded ja äärmused. Minu meelest on ok kui laps mängib natuke bakuganiga, siis loeb, siis läheb trenni ja pärast väsind peaga vaatab veits telekat. Normaalne. Kui lapse elu on tasakaalustatud, siis ei teki selliseid kinnisideid – et ainult ja ainult bakugan, või telekas või arvuti.
    Ükski taim ei kasva sirgelt kui tuul ainult ühelt poolt puhub :).
    Ja kriitiline silm maailmasuhtes areneb ikka ainult selles samas maailmas, kus on ka laiduväärset. Ideaalsed tingimused teevad mind alati ettevaatlikuks. Kusagilt tuleb see konflikti kogemus ja ka saada.

  33. olen pikka aega tahtnud küsida, et kuidas sind, Epp, on kasvatatud, et oled nii tegus ja aval ja samas sugugi mitte enesekeskne?

    millegipärast ei ole pähe tulnud küsida sinu läbitud koolide kohta. kuigi kindlasti on keskkonnal ja öpetajatel oma möju. rohkem nagu huvitaks, mida tegid vöi jätsid tegemata sinu vanemad ja muud lähedased. tegelikult ka.

    ei tahaks ka uskuda, et kogu sinu toimekus vaid Lövi tähemärgi möjudest tuleb 🙂

  34. olen siin blogis alles uustulnuk. Olen lugenud siin paari waldorf-teemalist postitust ja tekkis loomulikult tahtmine sõna sekka öelda. Ikka ärritab küll, kuna tundub, et paljud räägivad siin oma eelarvamustest, seda mida kuskil linna peal on räägitud.

    Nimelt, olen kogu oma põhihariduse omandanud Waldorfgümnaasiumis. Gümnaasiumiosa käisin tavakoolis. Peamine põhjus selleks oli raha.

    Kõige pealt oma kogemused 9 aastast waldorfkoolis. Lugesin siin, et keegi oli väitnud, et kui Martal pole mingeid probbleeme suhtlemise ja üldse vaimse tervisega, siis pole ju mõtet teda Waldorfisse panna. No tõesti. Meil klassis ja üldse koolis olid kõik nö normaalsed lapsed. Täpselt nagu tavakooliski, oli ka siin igasuguseid: julgeid ja aramaid, jutukaid ja vaiksemaid.Waldorfkool ei ole mõeldud erivajadustega lastele. Pigem neile, kelle vanemad teavad ja toetavad steiner-pedagoogikat. Mulle näiteks ei meeldi see, et kuskil 7. klassis pannakse oma võsukesed waldorfisse, sest tavakoolis tekkisid neil probleemid ja ei saadud hakkama. probleemne laps ei mõju ka teistele lastele hästi, aga õnneks enam nii suvalt ei võeta uusi õpilasi kooli vastu, enne vaadatakse, kuidas ta kaasõpilastega võiks sobida. Siis keegi väitis ka, nagu waldorfis õppimisega kaasneb kitsam silmaring, kuna nad ei saa seda õiget elu tunda. see pole minu arvates üldse põhjendatud. Waldorfis ma ju just näen, et saab ka teistmoodi. tavakoolis õpivad kõik kogu aeg ühtemoodi. Ega me seal waldorfis ei ole ju muust maailmast eraldatud. Teame ju et on olemas tavakoolid, eks ole meil ju tõesti ka sõpru tesitest koolidest. täpselt samamoodi käime ju trennides, ringides, puutume igapäevaeluga kas või hambaarsti juures käieski kokku. See, kui tikutopsi sees laps elab, sõltub siinkohal juba vanemast. Ja samamoodi võib ju ka tavakooli laps elada, kes kõnnib paar meetrit oma kodust kooli ja siis pärast seda kohe koju.
    Klass mulle väga meeldis, me kõik saime omavahel hästi läbi ja korraldame kokkusaamisi ka siiamaani. Näiteks ma mäletan et kui mõne oma sõbraga linnas jalutasin ja too mainis, et oi mu klassiklaaslane on seal, siis mulle jäi arusaamatuks, kuidas nad nii suvalt üksteisest mööda kõndisid, nagu ei tunnekski üksteist. Tavakooli minnes, sain aru sellest. seal on õpilased kampades ja kõik omavahel ei suhtlegi.

    Õppimisega on nii, et Waldorfis on jah nats vähem seda tuupimist ja materjali, mida õppida. Tavakoolist pärit sõpradelt võis kuulda pidevalt, kuidas nad poole ööni õpivad. meil sellist stressamist ei olnud. ja tänu sellele ka mingit asjade pähe tuupimist.Kui ma õpin, jätan asju seostega meelde ja üritan ikka aru saada, mitte ei aja seda tuimalt pähe. Tüdrukud käisid seal puidutöö tunnis ja poisid kudusid meiega käsitöötunnis sokke.kunstilisi aineid sela ikka oli. Mis ongi waldorfi üks erinevus.

    gümnaasiumisse läksin tavakooli ja ausõna mitte mingeid hakkamasaamisprobleeme ei tekkinud. mitte mingeid suvetöid ja klassis olin ka pigem paremate seas. ei jäänud ma Waldorfis lolliks küll mitte. Pigem ikka mõtlesin seal oma peaga, mitte õpetaja omaga. Tavakoolis ajaski närvi see, kuidas õpetajad seal pidevalt rääkisid: te peate õppima, te peate saama häid hindeid.Et ma õpin mingite numbrite jaoks? mitte enda jaoks? et mingi number näitab minu väärtust?

    Mu tekst on siin pikale läinud, kuigi eks ole muudki, mida öelda tahaks. Praegu käin ülikoolis ja pole ka seal mingeid probleeme. Waldorf-haridusega olen ma väga rahul ja paneks ka oma lapsed sinna.

  35. See ongi nii, et heade eeldustega arukas noor inimene saab oma hariduse igal pool kätte, Nukram lugu on konkreetselt Tartus mu meelest see, kui mitmendat põlve haritlaste peres pandi laps waldorfkooli, lõpetas seal gümnaasiumi – ei mingeid erihuvisid, ei soovi edasi õppida, mitte midagi. Suguvõsale on inimese lihttööliseks mineks üllatav ja sugugi mitte ootuspärane asjade käik, nii on leitud, et viga oli waldorfkoolis. Ei saa paraku kunagi teada, kuidas oleks läinud siis, kui ta oleks käinud samas eliitkoolis, kus käisid ta vanemad ja vanavanemad. Aga kuuldus, et waldorf pole ikka õige asi, nende tutvusringkonnas nt levib. Eestis see waldorfkoolide värk tegelikult tundub kuidagi kunstlik ja punnitatud, ongi nii, et üks arvab, et see on probleemsetele lastele ja teine jäle tahab oma tavalapsele mingit eriti loomulikku ja elulähedast keskkonda saada. Nii nad seal kokku saavad. Aga mul on tuttav soomes waldorfkoolis õpetaja, neil läheb see asi kuidagi palju loomulikumalt,

  36. mu vanemad lapsed on käinud mõlemad tavakoolis ja kui räägid nendega koolist siis koondsõna on vastik
    nooremad käisid waldorfkoolis ja pesamuna praegu 9ndas Rosmal
    nemad ütlevad, et oma lapsi nad tavakooli EI PANEKS
    vanem tütar on juba tükk aega pead murdnud kuhu oma pojakene kooli panna kui selleks vajadus tekib
    tartu waldorfkool ei ole nii turvaline ja asjalik kui on rosma kool
    aga rosmale ei saa ju last tartust tassima hakata

  37. Rosma tundus tõesti hea koht. Võibolla just sedasi “kukub loomulikult välja”, naggu 20:25 Anonüümne Soome waldofrkooli kogemuse kohta ütleb.

    Aitäh, Lola, su ülevaate eest.

    Ma sain kirja teel ka kogemusi waldorfkoolidest, aitäh teile ka. Ja pärast uut Rosmal käiku ma tahan arutada, blogis ka kirjutada, veel neil teemadel. See puudutabki ka mu enda lapsepõlve (klaara küsis, miks ma selline olen :), igaüks on omamoodi ja sajal erineval põhjusel). Aga ma arvan, et väike kool haridustee alguseks oli mulle küll hea.

  38. 1992. aastal Manchesteris õppides ostsin õpiku ‘Environmental geology’ ja hakkasin 1993. aastal Tartu Ülikoolis keskkonnageoloogiat õpetama. Toona äratas kõige rohkem kahinat foto, kus plastist ja metallist tühi taara oli paisatud prügimäele. Meil oli siis veel aeg, kus paljudes kodudes tühjad välismaised õllepurgid ehtisid elutubade riiuleid, see oli mõnes mõttes seisuse tunnuseks (mul on sidemed maailmaga). 20 aasta jooksul oleme Eestis täielikult loonud samasuguse maailma, mida nõukogude-ajal Soome televisioonist nägime – millest unistati. Meil ajasid toona telereklaamide banaanid ja liha suu vett jooksma, rääkimata uhketest autodest. Paraku ei saanud praktiliselt mitte keegi aru, mis sellise unistuste ühiskonna puudused on. Ühtlustumine läks isevoolu. Nüüd siis püüame hakata välja kujunenud tarbijamentaliteeti uuesti muutma. Aga meil ei ole enam üheseid lahendusi, kõik on omavahel seotud. Ega plastmass pole ju iseenesest halb. Ma ei suuda ettegi kujutada, kui palju kahju oleks tekitatud keskkonnale näiteks metallide tootmise kaudu, kui poleks suudetud leida asendusmaterjalid erinevate plastmasside ja plastikute näol. Probleem on hoopis selles, et plastmassist asjade hind on liiga madal – siin teeb turumajandus keskkonnale ja inimkonnale karuteene. Oletame näiteks, et keegi tooks turule mugava auto, mis maksab uhiuuena 1000 krooni, vähem kui jalgratas. Kuidas see võimalik on, pole oluline. Kas keegi veel sõidaks rongi või bussiga? Missugused ummikud tekiksid! Ilmselt ka kütuse hind hüppaks lakke, aga see selleks. Mis oleks lahendus? Ilmselt mitte kõigi autode keelustamine. Viidi läbi uuring, mis on keskkonnale parem – klaastaara taaskasutamine või ühekordne kasutamine. Kui liideti kokku taaskasutuse keskkonnamõjud, näiteks vajadus kõik puhtaks pesta, oli tulemuseks, et taaskasutuse mõjud võivad olla palju olulisemad. Me võime endale luua oma väikese ökomaailma, see on selge – paneme paika printsiibid ja elame nende järgi. Ja tunneme, et meie teeme asju õigesti ja need teised – valdav enamik – teevad kõike valesti. Aga mida see muudab? Päikese kustumiseni on 5 miljardit aastat. Siiski arvatakse, et 500 miljoni aasta pärast pole Maal elu enam võimalik, sest enne kustumist Päike intensiivistub. Seega mingisugune elu kestab Maal veel 500 miljonit aastat. Kui kaua inimeste populatsioon vastu peab – on teine küsimus. Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon pole üldse mitte paha, probleemiks on see, et sellest rääkides ei saa valimistel (veel?) piisavalt palju hääli. Nii kaua, kui puhas vesi ja puhas õhk on tasuta, viib isevoolu kulgev turumajandus meid krahhi suunas. Kui puhas vesi ja puhas õhk lähevad hinda, on juba liiga hilja. Mis puutub kooli, siis minu arvates on kõigepealt vaja ideed, mida ja kuidas õpetatakse – ja alles siis saab rääkida rahast ja majast. Võimalik on kokku siduda parim tavakoolidest (näiteks tase – see ei sõltu mitte tuupimistundidest, vaid õpetajate kvaliteedist ja pühendumusest), waldorfpedagoogikast (paljud nende mängulised õppemeetodid on väga head, lisaks on õpilane rohkem isiksus) ning lisada sinna rohelise eluviisi elemente, kui vähegi õnnestub üksmeelele jõuda, kustkohast jooksevad selle piirid. Minu arvates aga ei tohi õpetus olla selline, et kõik on must või valge, äärmisel juhul hall. Tuleb rääkida, mida erinevad koolkonnad ja grupid asjadest arvavad. Noored on piisavalt nutikad, et jõuda oma arvamuse tekkeni. Õppetöös kõige edasiviivam jõud on tekitada julgust ja võimet ka vastu vaielda. See aga on koolides sageli välistatud, sest õpetaja saavutab oma autoriteedi mitte oma teadmiste, vaid distsipliini kaudu.

  39. Oh elukest, eks nii ońgi, et kellele mis. Kui Marju siin kirjutab, et tema tavakoolis käinud lastele on koondsõna kooli kohta “vastik”, siis minu kaks last on ka tavakoolid lõpetanud ja meenutavad siiani oma kooliaega särasilmil. Tohutult palju igasuguseid tegemisi mahtus neisse aastatesse, kõik koolitantsud ja näiteringid, laulu- ja tantsupeod, igasugu hetegevuslikud algatused ja kooliüritused, sõidud ja laagrid. Mõlemal oli ka hästi vahva klass, suurem jagu käib senimaani koos ühtelugu. Ei ole neil erilisi ebaõnnestujaid, katkisi inimesi, luusereid, küll aga mõned väga säravad tipud ja hulk lihtsalt tublisid edukaid inimesi. Ei paista, et kool oleks kedagi neist kuidagi eriliselt muserdanud, traumeerinud või rikkunud.

  40. Mind kui Tartu wkooli lapsevanemat hakkas huvitama, et miks Tartu kooli nii asjalikuks ei peeta. Mulle meeldib väga Rosma kool – õhustikult, asukohalt jne, aga asja tüvi on ju tegelikult sama – wpedagoogika. Et kas on põhjust arvata, et üks pedagoogika toimib ühes keskkonnas paremini kui teises? Mille alusel nii arvatakse? Või on küsimus ka selles, et suuremas linnas on teistmoodi lapsed kui väiksemas linnas ja maal?

    Minus tekitab usaldust just see, et on olemas idee, kuidas ja miks lapsi just sellisel moel, järjekorras, seostes jne õpetada. Ma kartsin, et ei piisa sellest, et on lihtsalt väike klass ja kool, kui rõhk on ikkagi lapsesse ettenähtud teadmiste pistmisel (raamatutükkide läbimisel, töövihikute täiskirjutamisel) ja mitte niivõrd nende isiksuse arengul.

    Ega Eestis vist eriti valikut polegi erinevate pedagoogikate osas. Vabakoolide taga on vist ka mingi maailmanägemus? Rohkem nagu ei tulegi ette läbimõeldud õpet.

  41. Ja nüüd ongi nii, et mina tavakoolis käinuna, ema 40 a. tavagümnaasiumis õpetajana ja nüüd ka mina pool oma elu tavalasteaias töötanuna hakkan tundma, et kõik need tuhanded praegu tavakoolides käijad on mingid õnnetud emod ja stressarid ja ainult Rosmas õitseb ja haljendab aas. Armas Epp, võta palun asja kõvasti rahulikumalt!!!:)))Sel ajal, mis sa unetuna veedad, puhka parem välja, et paremana ja PUHANUNA järgmisel päeval OMA LASTEGA tegeleda!Soovin südamest Sulle kõike kaunist!

  42. Ilusat hommikut. Ma tegelen oma lastega, ma loen neile igal õhtul entsüklopeediaid (vanema tüdruku lemmiklektüür, millega ka noorem on kohanenud), me joonistame ja ujume jne. Aga see, mis on näha blogilugejatele, on nagunii moonutatud reaalsus – ja see on juba tehniline iseärasus.
    Marta ei ole päris tavaline eesti laps. Ta on koleerilisem ja väga tundlik (nagu ma ka ise). Muidugi pole koolidel midagi suurt viga. Kõige tähtsam on vanema-armastus.
    Tegelikult, tänase sesuga arvan üha enam, et ma ei hakka osalema uue väikese algkooli tegemises Tartus, et seda kooli ilmselt ei tulegi.

    Tartu waldorfile ja Tartu katolikule heidavad külakeeled ette kehva administratsiooni. Sain hiljuti aru ka sellest, et olen end külakeeltest ka liialt mõjutada lasknud. Tuleb veel ise kohal käia ja mõelda, milline antud koolikeskkond tundub ja kuidas saan ise aidata kaasa. (Ja palun selle viimase mõtte pärast mitte kritiseerida, inimesed ongi erinevad ja mõne tahe kaasa aidata on suurem kui teisel.)

    Ma loodan, et need mõttearendused siin panevad lugejaid, teisi minu põlvkonna lapsevanemaid ka mõtlema. Kool ei pea olema anonüümne koht, default-valik.

    PS Erik, suur tänu su mõtteavalduse eest. Ma nõustun, plastik pole surmapatt iseenesest, aga just see, kui palju seda on ja kui odav see on. Eriti USAs jääb see silma. Tavalises keskklassi kohvikus (odavatest rääkimata) ei saagi pestavatest nõudest süüa. Poes, isegi ökopoes nagu “Whole Foods” on nii paljud asjad ikka plasti pakitud jne.

    Võri on ikkagi oma tarbimise piiramises ja ka uue põlvkonna õpetamises nii, et nad lisaks tarbimisele näeksid muid võimalusi maailma nautimiseks…

  43. Näiteks mina ei tahagi väita,et kõik lapsed nüüd peaksid käima waldorfis ja et tavakool see ei kasvata küll toredaid inimesi. Ma lihtsalt ütlen, et see, kui sa Waldorfis käid, ei tähenda rikutud tulevikku ja lolliks jäämist. Kas laps sinna panna on inimese enda valik. Ja panna siis seda juhul, et toetatakse seda süsteemi. Pole mõtet uskuda, et nüüd Waldorfis kasvavadki lapsed väikesteks ingliteks. Sealgi ole noortel puberteet ja tuleb ka seal ette probleeme. Aga ma ei arva, et ma olen saanud teistest halvema hariduse. Oskan pigem hinnata inimeses ka muid väärtusi, kui ainult seda, et ta teab, et 2*2=4. Kui meil tuli klassi tavakoolist õpilane, siis ta ütles, et siin kaasõpilased kuulavad teda ja ta saab rääkida oma muredest. tavakoolis ei huvitunud keegi tema probleemidest. Mitte et tal olekski mingeid tõsiseid probleeme olnud. Lihtsalt ma nägin seda ise ka tavakoolis, et ega sellistest väikestest muredestki nendega rääkida ei tasu. Sind vaadatakse pigem lihtsalt kui mingit imelikku, et oi keda huvitab see?

    Selles suhtes on Sul, Anonüümne õigus, et võib-olla tõesti on Eestis see waldorfvärk veits üle punnitatud. Aga ma arvan, et see ongi tingitud inimeste teadmatusest. Et siiamaani ju enamus usuvad, et see mõeldud probleemsetele lastele või et sealt tulevad ainult lollid. eks siis tuleb nende silmi avada ja võib-olla ei kuku see just kõige paremini välja.Muide, Soomes on ka tavakoolid sarnased Waldorfkooliga. et seal on palju sellist ise meisterdamist. Olen samuti kuulnud ka(ma pole nüüd päris kindel selles), et Saksamaal on waldorfkoolid pigem hinnas. Eestis on probleem selles, et riik ei toeta seda ja ka õpetajate palk on väiksem kui tavakoolides. Seega kõik õpetajad ei taha Waldorfisse just püsima jääda. Aga õnneks on siiski praeguseks ajaks juba palju neid,kes ei huvitu ainult suuremast palgast ja kes teevad seda nö misjonitundest.

    Jah, Epp, selles suhtes on Sul õigus. see administratiivne pool annab seal tõesti soovida. Muidu peaksid lapsevanemad seal saama kaasa rääkida küll. Rosmal olen ka ise käinud. koht tundus muhe ja mõnus ning oleks ise ka seal heameelega õppinud. Aga Tartus on minu arvates hea elada:) Ja ma mõtlen, et Johannese kool oleks juba liiga väike olnud. Et Tartu waldorfgümnaasium oli just selline parajalt suur.Aga eks see igaühe enda otsustada.
    Ja samas Epp, ma arvan, et ei tasu muretseda, kas mingi kool ka gümnaasiumiks laieneb. Eriti just Sinu puhul, kes Sa ei teagi, kus maailma otsas sa 10 aasta pärast elad. Ja 15 aastasena ollakse mingil määral juba ise ka piisavalt vana, et otsustada, kuhu gümnaasiumisse edasi õppima minna. Võib-olla Marta ei tahagi waldorfisse või Katolikku või ükskõik kuhu edasi jääda ja tahab just proovida ka suurt kooli:)

  44. Epp, sa kirjutad:
    Marta ei ole päris tavaline eesti laps. Ta on koleerilisem ja väga tundlik (nagu ma ka ise).
    Aga sina ju oled tavaline eesti laps! See, et keskmisest siis ehk natuke koleerilisem ja väga tundlik – selliseid natuure on siin ju igal sammul. Nagu ka keskmisest flegmaatilisemaid ja sangviinilisemaid ja paksunahalisemaid ja üldse igasuguseid. Kes teab, milline on keskmine – ehk siis tavaline – eesti laps? Kui ma oma lapse lasteaias )tavaline, linna oma, rühm viimase piirini pungil täis= ringi vaatan, siis vahel tundub, et mingit keskmist sealt välja küll ei sõelu, igaüks on isemoodi. ja kuidagi ei saa öelda,et tundlikud koleerilised natuurid seal mingi haruldus oleks.
    Aga armas on see, et sa nii põhjalikult tegeled lapse kooliminekuga, mis vaieldamatult on väga tähtsa ja olulise etapi algus lapse elus ja iseenesest väga suur muutus. Selles on sul õigus, et seda väikest kooli praegu ilmselt ei tule – nullist pihta hakates sellega ilmselt lihtsalt ei jõuaks valmis saada. Aga käi ringi, tee tutvust, kuula maad, jälgi – saad pildi selgemaks, jõuad asja endale läbi mõelda ja kindlasti õige otsuse teha. Peaasi, et ära üle ka muretse.

  45. Epp, aga kas sa ei tahaks panustada sellesse, et mõni tavaline riigikool saaks paremaks ja toredamaks kohaks? Pane Marta sinna õppima! Kooli, mis on su kodule kõige lähemal! Ja siis tegele selle kooliga, aita neil menüüsid koostada või korralda mingi “rohering” lastele. Miks mitte lastele ja vanematele? Sul tuleb see kõik ju nii kenasti välja. Ega seal “tavakoolides” ka mingid monstrumid ei käi, täitsa inimesed.

    Ja ma ei saa aru, miks sa Martasse sugugi ei usu, sellesse, et tema suudab teistele head eeskuju näidata, eriti siis, kui tal seesugune tugev ja terviklik pere on, kes teda toetab. Ega kool ainult last ei vormi, laps vormib kooli ka.

  46. Ma olen väsinud sellest selgitamisest, et ma usun Martasse, ja miks näevad selles ideemängus teha üks väike kool juurde näevad inimesed justkui midagi negatiivset.
    Ma ei usu, et me seda kooli teeme nagunii. See oli lihtsalt mõttemäng, iseendale huvitav mõte ka.
    Kõik läheb hästi ja selles me ei kahtlegi 🙂

  47. Idees uus kool luua näevad negatiivset inimesed, kes on kursis sellega, et oma energia tuleks suunata riigikoolide arendamisesse.

  48. Epp, ma ei näe selles idees midagi negatiivset. Ma lihtsalt osutan, et kuigi sa ütled, et sa usud Martasse, siis mängid mõttemänge, kus sa selle jätad tähelepanuta. Ma lihtsalt olen harjunud, et mõttemängud peavad ka koherentsed olema ja sellepärast osutangi mittekoherentsustele 😛

    Ja mind huvitab tegelikult ka siiralt see, et miks sa eelistad mängida mõttemängu “teeme uue kooli” (kartes, et “äkki ma olen elitarist”), mitte seda mõttemängu, et “kogume ümbruskonna vanemad kokku ja aitame olemasoleva piirkonnakooli lastesõbralikuks paigaks muuta”… See on ju inimeste isikliku initsiatiivi rakendamine ja riik on koolide infrastruktuuri ning muudesse asjadesse juba panustanud. Kõike alati ei pea nullist tegema (mõningaid asju küll), mõnikord võib olemasolevat jalgratast ka arendada.

    Räägin seda sellepärast ka, et enamik siin blogis olevaid mõttemänge on teemal “kuidas ennast/lapsi/lähedasi” maailma kurjusest eemal hoida ja neile mingi omaette kaitstud mull ehitada (jah, ja see on küll elitislik, eriti mõeldes vastavatele Mehhiko mullidele). Võiks ju mõelda, kuidas juba olemasolevat endale sobivamaks kohenda nii, et lapsi/lähedasi/ennast ei oleks vaja nii meeleheitlikult kaitsta ja vatti pakkida.

  49. Oudekki mõtetega väga nõus! Ise täpselt nii toimiksingi, igal piirkonnakoolil on hoolekogu, milles saab osaleda ja selle kaudu kooli sisekliima kujunemisel kaasa rääkida.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar