Kes tahab minna Aafrikasse

Olen kuulnud, et enamik selliste kuulutuste peale reageerijaid ei jõua Aafrikasse kunagi. Sõbranna õde ei jõudnud kaugemale Norrast, nagu ka kogu nende grupp, ta lõpetas Assooridel, kus abiellus ja sai kaks last. Asi seegi.
Ja nii on mõeldudki.

Kuna mina olen kuulutuse sisu eest vastutav, siis väitleksin “ei jõua Aafrikasse kunagi” positsiooniga. Eks see nii ole ka, kui aus olla, sest erinevate kultuuridega harjumine võtab aega, palju tahtmist ja sallivust. Kui kiiresti alla anda, siis ei jõuagi kaugele. Üheks enim kasutatud sõnaks on siin “katsumus”. Ja see sõna tähendab rohkemgi veel…

Mu parim sõbranna on praegu Keenias vabatahtlikuks ja jõudis sinna vägagi edukalt otse Tallinnast paari ümberistumisega 😀
On väga rahul, seal abielluda ja lapsi saada ei plaani 😀

Ma ikka rõhutaks veelkord, et Aafrikasse minemiseks on mitmeid viise. Seda Humana-värki on jah alati mingid sahinad ümbritsenud, aga see pole ainus viis. Lihtsalt selleks räägin, et inimestele ei jääks muljet nagu tuleks igasugune Aafrika vabatahtlikkus unustada.
Mu sõbranna otsis endale ise Keenias välja koha, kes kohalike noorte õpetamiseks vabatahtlikke soovis, kandideeris ja kaks kuud hiljem sõitis kohale. Otse, mitte läbi mingite vaheetappide. Ja kohapeal selgus, et kõik vastab lubatule, noored on olemas, kool on olemas, elamispind ja toit on olemas, noh, õpetamisesse puutuvas on kohalikud minnalaskval seisukohal suurel määral ja ise tuleb palju aktiivsust üles näidata, et midagi tehtud ka saaks, aga vot see on ilmselt tõesti kultuurierinevus.
Tema on igal juhul väga rahul.

Kairit, ma ei saa täpselt su mõttekäigust aru, a kas sinu meelest peaks aafriklased sinnasõitvale vabatahtlikule lisaks tasuta toidule ja elamisele ka sõidukulud välja tegema? 😛 Kirjutad, et omal kulul tõepoolest saab nagu oleks selles midagi halba. Kui sa lähed vabatahtlikuks, siis eeldatavasti tahad sa teisi aidata ja sõiduraha võidki siis ju ise maksta, kui selle eest saad mingi perioodi (minu sõbranna puhul näiteks neli kuud) tasuta süüa ja elada, uusi kogemusi koguda ja õpetada, lisaks riigisiseselt reisida.
Kas lähedase inimese kogemus on sind tõesti mõjutanud nii palju, et arvad, et igasugune vabatahtlikkus kujutab endast sama, mis see Humana-värk? See on ju natuke alatu üldistamine.

Oeh. Lugesin ka ise seda Keenia blogi ja oli põnev ! Miks valisin ise just selle teekonna? Kuna olen üsna pikalt üksi elanud ning puudub emme-issi toetus, oli mul ainuke võimalus osaleda programmis, kus piisab küllaltki pisikesest sissemaksust (võrreldes, et järgmised 17 kuud ei ole oma kapitali enam vaja).
Ma ei ole oma tegeliku eesmärgini veel jõudnud, sest erinevalt paljudest võimalustest läbin ma enne koolituse ning saan sealsest olukorrast teadlikumaks.
Fundaraisingu aeg pole aga raiskamine. Need, kes seda aega siin raiskamiseks nimetavad, võivad seda iga teise enda argipäeva kohta öelda.
Alati on neid, kes on poolt ja vastu. Ning kui Sa, Kairi (kui samuti isiklikuks minna) veidi rohkem internetis seda asja uurid, siis taipad üsna peagi, et enamus halbu kogemusi pärineb inimestelt, kes on viibinud Taanis.

Laura teekonna puudused…

Olen siin olnud vaevalt ühe kuu, 16 veel. Minu teekond on veel pikk ning kui see ka alguses puudulik on, siis selleks ma siia ju tulin! Kõikidele inimestele ei ole enesekindlust, rahu, tasakaalu jms “kaasa antud”. Jah, võib-olla on see tüüpiline teismelise jutt ning portugali kutid suudavad enda mesimagusate sõnadega mõne valusa pinnu minu südamest välja rebida, kuid… Laske olla. Kõik me oleme oma heade ja halbade omadustega.