Tulevikumõtete kukerpallid…

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. ise ka tunnen huvi rosma kooli vastu- laps küll hetkel 3 ja elame Tartus- aga
    kuidagi – tahaks väiksesse ja waldorfi kooli
    Niiet Epp palun jaga inffi kui midagi saad:)

  2. Oi, juba paljud kirjutavad mulle :).
    Vahepealne info on, et Rosma Haridusselts plaanib teha ka Põlvamaa Rohelise Maja, mis hakkaks tegelema hariduse kõrval erinevate looduslähedase elulaadi tutvustamise tegevustega (praktilised koolitused, seminarid, konverentsid eri valdkondadest jne).

    Aga samas, on initsiatiiv, mis tahaks samalaadse väikese alternatiivse kooli teha Setomaale või Haanjamaale.

    Küsitakse, et miks mind siis Tartu waldorfkool ei huvita. Huvitab küll. Ideaalis näeksin oma lapsi väikeses maakoolis (ma ise käisin algklassides 32 lapsega maakoolis). Ja praegu on tegelikult meie elus see aeg, kus saab mõelda ka ideaalide peale.
    New York võlub mind, aga need sealsed kiired suured koolid tunduvad nii kohutavad. Ja sealkandis on muidugi ka väiksemaid ja pehmemaid koole, aga sealsed õppemaksud on ülisuured.

  3. Käisin esimesed kaheksa aastat vaikeses Pärnu Kesklinna 8 klassilises Koolis ning oli positiivne, et erandina suurtest 11 klassiga koolidest, loeti meie koolis juba 4 klassi õpilasi suurteks. Kõik tundsid kõiki ning iseenesest toimis tugev sotsiaalne kontroll, mis välistas anonüümsuse ja ka koolivägivalla. 9 klassis suundusin Pärnu Koidula Kooli, mille õpetajad korduvalt ütlesid, et meie väikesest koolist tulnud eristuvad ülejäänud õpilaste massist eelkõige oma käitumise poolest. Oma laste pealt, kelledest 1 käis Tallinna niinimetatud eliitkoolis-kombinaadis (mille kohta pole minul siiani ühtegi head sõna öelda) ja teine käib erakoolis, kus pannakse väga suur rõhk lapse arengule tasakaalus inimeseks, olen samuti näinud et väiksem kool+ vähem faktide tuupimist annab kokku palju mõnusama ja tervema inimese. Seega kahe käega väikekoolide poolt.

  4. Epp, kui sa oled huvitatud, siis ma tunnen inimest, kel 2 last käib Rosma koolis. Võin teid kokku viia. Kindlasti on siseinfo selliste alternatiivkoolide puhul ülioluline.

  5. Epp!
    Olen tavalasteaias töötanud kaua ja olen külastanud Rosma kooli – ära pane Martat sinna!!!Ei ole see tavapedagoogika nii jube midagi.

  6. Kapsutaja ja Kairit, võiksite mulle, palun, kirjutada.
    Kapsutaja, eks inimesed olegi ju erinevad. Aga mind kindlasti huvitab, mis on sinu arvamus ja kogemus.

  7. Mulle ei meeldi, et laps ei oska 4. kl.lugeda ja kirjutada.Kogu ruumide sisustus oli kaootiline ja isegi mitte turvaline, julgen ma öelda.Meie tänapäeva elu pole vaid vikerkaar ja flöödimäng.Ka tavalises lasteaias saab joonistada erinevate muusikate saatel,arutatakse inimeste erinevaid emotsioone, magama saab lapsi panna Snatam Kauri meditatsioonde-laulude taustal.
    Kindlasti on seal väga palju toredat ja head, millest mina oma õpilasi ilma olen jätnud, aga olen kindel, et nad on olnud küpsemad ja mitte eluvõõrad.Epp, Sa leiad koos Justiniga täpselt selle õige, usalda vaid oma emavaistu!!!:)

  8. Ja pealegi, transpordiprobleem! Kas tahaksid talvel tuisuga Martat Tartust Põlvasse sõidutama hakata!?Tartu Katoliku kool on ka väga sümpaatne, ise olen vaimustuses Tallinna Hariduskolleegiumi üliväikestest algklassidest.

  9. Ah jaa, veel lisaks, et sealsed õpetajad on ise tunnistanud, et sinna on toodud tavakoolist käitumisprobleemidega lapsed. Neile on seal kindlasti sobivam, aga kas ka Martal???

  10. Kapsutaja, ma paneksin lapse Rosmale kooli siis, kui ma ise seal (läheduses) elaksin. Meie Justiniga saame oma tööde poolest elada ükspuha, kus (eriti kuna tahame tulevikus vähem kirjastada ja rohkem ise kirjutada).
    Lugemaõppimatust mina ei karda, sest Marta juba oskab lugeda küll ja ta on 5a. Mina kardan muid asju: pealiskaudsust, väsimust, keskendumisraskusi, süvenemisvõimetust, suurtes klassides tekkivaid traumasid, loodusest ja iseenda sisehäälest võõrandumist jms.
    Ma kindlasti tahan last kodus juurde õpetada. Mu meelest on tähtis, et koolis oleks hea ja et tal oleks oleks hingeline tasakaal, turvaline arengukeskkond. Niisugused mõtted…

    Marta ei ole tavalaps, ta on kogu aeg oma hinges kistud kahe maa vahel ja ta on oma loomult natuke “käitumiraskustega”, väga emotsionaalne ja energiline. Nii minu sisetunne just otsibki seda kohta, mis tasakaalustaks.

  11. Näed, tundub, et oledki siis ju Martale õige koha leidnud!Kui nüüd teine teema jutuks võtta, siis mulle väga meeldis tänane telelõik Justiniga.Tal on sümpaatsem laulutämber kui nii mõnelgi “päris” lauljal.Loen raamatut suure huviga ja Justini eesti keel on väga meeldiv!

  12. Kas Sa määratleksid Marta indigo lapseks? Ma ei tahaks küll teda käitumisprobleemidega tüdrukuks arvata! Ta on lihtsalt niivõrd palju rohkem kogenud kui teised temaealised,see peab kuidagi tema sisse ära mahtuma ja eks see siis vahel trügib hingest välja…Aga Su tütarde vanuses tullakse ka kakskeelsusega väga hästi toime, olen ise vaid üks kord 23 aasta jooksul näinud, kuidas suurpere lapsed ei saanud koolis hakkama ei vene- ega eesti grammatikaga.Ma ütlen veelkord – Teie tütardel on vanematega vedanud, nautige oma fantastilist peret!

  13. Ma ei tea täpselt, mis on indigolaps :), need raamatud on lugemata jäänud.
    Kakskeelsusega tuleb toime, aga sellega, et kogu aeg kusagil kaugel keegi ootab, see kaksmaisus, sellega on raskem hakkama saada!

  14. Ega ei jõuagi kõike lugeda – ja kas peabki:)Nemad, need indigolapsed, on ülimalt taiplikud, tajuvad üliteravalt kõike ümbritsevat, tunnevad ära vanemate trikid jne.Nad võivad mäletada oma sündi, emme kõhus olekut jne

  15. Epp, ma toetan väga sinu stiili Martat kohe mitte indigoks tembeldada 😀
    Ma ei tunne Martat, kui tema käitumisega on muret, siis on parem natuke nõu saada ja selle nõu abil otsustada, kuhu kooli ta kõige paremini sobib.Lastepsühholoogidel on Tartus tegelikult täitsa ülevaade olemas, mis tüüpi koolis mis toimub, ning ka pole ka väga stereotüüpides kinni.

  16. Julgen kahel käel soovitada Tartu Katoliku Kooli, kus minu tütar õppis. Temast on tänaseks saanud armas, hooliv ja arukas noor neiu. Mulle meeldis see kool lapsevanemana (tihe side kodu ja kooli vahel) ning talle õpilasena. Nüüd kombinaat-gümnaasiumis õppides on tütar sageli öelnud, et oleks vaid keskkond ja õpetajad nii hoolivad ja arvestavad kui Katoliku Koolis…

  17. indigolapsi pole olemas 😉

    Mulje on ilmselt sügavalt subjektiivne, aga olles näinud järjest ja eri nurkade alt paljusid tavakoole ja nn alternatiivkooli, siis tavakoolis jätavad õpilased õnnelikuma ja enesekindlama mulje. vahel on tunne, et need rituaalikesksed koolid jätavad lapse ilma iseenda kompetensusega kohtumise tundest – kui midagi väga “ei pea”, siis ei ole ka rõõmu saavutustest ega pidevaid väikesi võite. mind tegi see pilk alternatiivkooli laste silmis küll kõhedaks. nad tundusid täiskasvanumad, aga mitte heas mõttes – pigem murelikumad, heitunumad ja illusioonitumad kui tavakoolide lapsed. mul on tunne, et mingites olulistes aspektides jäävad nad seal väga omapead.

  18. Huvitavad mõtted ja see on alles algus, mida lähemale saabub järgmine aasta, seda rohkem ma sellele mõtlema pean ja kindlasti ka blogisse neid mõtteid pakun… Näiteks ka see, kas Marta, kes saab detsembris 6-aastaseks ja oskab veerida ning trükitähtedes kirjutada praeguseks – kas ta peaks minema kooli algaval õppeaastal või ikkagi ootama, kuni saab täis 7?…

    Kapsutaja, Justin väga muretses oma eesti keele pärast. Edastan su komplimendi!

  19. Koolidest: mul on üks laps käinud korralikus suures koolis, teine Katoliku koolis. Kummalegi sobis valitud variant hästi, sest tüdrukud on väga erinevad. Suures koolis käinu on ülimalt energiline ja “competitive” (kuidas seda eesti keeles öeldagi?)
    Katoliku koolis käinu on huvitava ja ebastandardse arenguga – väga arukas ja hästi õppiv, aga pöörase õiglusejanuga, mis tekitas kooli ajal üksjagu probleeme. (Noh, et iga asja kohta on kaks arvamust: tema oma ja vale 🙂 Ja kui keegi midagi valesti arvab, ega siis saa lasta tal lollilt surra…) Katoliku kooli läks laps muide napilt 6-aastaselt. Probleeme sel baasil ei tekkinud.
    Kaalusime ka teise lapse Katolikku panekut, aga tolle aasta klassiõpetaja ei jätnud head muljet. Õpetajast, muide, sõltub tolles koolis palju, ikka oluliselt rohkem kui suures koolis.

  20. Epp,
    palun külasta meie Rosma kooli ja ka Sina Lee tule ja vaata meie laste silmi ka. Hinnangute andmisel tuleks arvestada ka sellega, et lapsed tulevad kodudest, konkurentsile suunatud ühiskonnast, seega pole klassikalisest haridusmudelist erinevad koolid mingid paradiisid, kus õpetaja viipab käega ning kõik kurbus muutub rõõmuks aga kindlasti seda kurbust märgatakse ja toetatakse last. Suures koolis on arusaadavalt ohtlik oma tundeid väljalasta paista, konkurents ning edujanu kohustab- silm särama! Tulge ja osalege meie teist aastat käivas Vanemate koolis 11. november on järgmine tund. Seal saate kogeda kohta, teha asju, mis aitavad pisutki kaasa enese arendamsele, lapse arengut ja vajadusi ühe teise nurga alt uurida-puurida, näha meie kooli, kuulata miks nad seda flööti ikkagi mängivad (waldorfpedagoogikas ei tehta asju, sest midagi nagu peab tegema) ja näha, kuulata õpetajaid. Üritus on tasuta, lapsed võivad kaasa tulla. Kui lugesin mis on Sinu jaoks oluline ning mida Sa kardad kooli puhul, siis oled oma sisetunde järgi jõudnud minu arvates suheliselt sooja kohta.
    Kõike head- Rosma lapsevanem!

  21. Neile, keda huvitab sisuliselt waldorfpedagoogika ja kes leiavad aega seda uurida!
    21. oktoobril kell 18.00 peab David
    Newbatt loengu lapsevanematele
    “Kunstiline lähenemine
    Waldorfharidusele, alustades sirge joone ja
    kõveraga” Tartu
    Waldorfgümnaasiumis (Ploomi tn 1).
    Tiina

  22. Minu kogemus kolme lapsega ütleb, et pane sa laps kuhu kooli tahes – algklassides on olulisim roll klassijuhatajal, sellel ühel õpetajal, kellega laps kõige enam kokku puutub ja kes teda kõige rohkem mõjutab. See võib väikeses armsas koolis olla jube inimene – ja tulemus on halb. Ja võib suures kombinaatkoolis osutuda õpetajaks suure tähega – ja tulemus on super!
    Muidugi on hea, kui klass on väike. Samas ei tohiks see olla liiga väike – sotsialiseerumine, oskus hakkama saada erinevates olukordades, enda omast sootuks erineva mõttemaailma ja harjumustega inimesi kohates on ju vägagi vajalik. Ja tegelikult sõltub kõik lapsest. Üks on kolmekümnese pundi keskelt tulles täitsa kutu, ei taha enam kedagi ega midagi kuulda-näha, teine särab vaimustusest ja ei jõua järgmist hommikut ära oodata – saaks kooli!
    Mu meelest tuleks vähemalt esimeseks viieks-kuueks kooliaastaks leida see võimalus, mi kõige enam aitab koolirõõmu hoida ja turgutada. Kui nende aastatega õpetatakse laps õppima, õpetatakse rõõmu tundma võimalusest targemaks saada, õpetatakse uudishimutsema ja huvituma, siis on kõik ok. Siis saab ta edaspidi kõikjal hakkama.

  23. Minu laps käis Tartu Katoliku koolis, 2.-6. klassini. K6ik oli armas ja kena – loov6pe ja 6iglustunnetus. Ainult et kool sai läbi 6. klassiga ja siis – kuhu edasi? Laps oli suhteliselt hädas “kombinaatkooli” üleminekuga. Ka teadmiste koha pealt tundus et Katoliku koolis tuubiti neid vähem, aga teise kooli üle minnes ei arvesta ju keegi tausta, n6uded on k6igile samad…
    Arvan, et kui nn. “alternatiivkool” ei taga haridust keskkooli l6puni, siis on lapsel hiljem raske ümber harjuda.

  24. …jah, kusjuures ülikoolis enam ei ole sellist stressi ja koormust nagu (tava)keskkoolis, minu enda kogemus oli selline, et pidi õppima ümber, kuidas õppida. Julgeksin üldistada, et pigem on ülikoolis õppimise stiil selle nn alternatiivkooli tüüpi.
    Rosma kool on põhikool, st kuni 9. klassi lõpuni. Ma ei tea, kas nad plaanivad muutuda keskkooliks?
    Tartu waldorfkool on keskkool.
    Katoliku kool on nüüd ka 9 klassi ja olen kuulnud, et nemad tahavad keskkooliks muutuda küll.

  25. Eks see ülikoolis õppimise stress või mittestress sõltub ikka sajast asjast. Inimese arukusest, ajaplaneerimisoskusest ja tegelikult ikka päris palju erialast kah. On erialasid, kus peab looma moodi tuupima (no minu jaoks parim näide on arstiteadus) ja selliseid alasid, kus saad palju asju tuletada.

  26. Epp, kolme lapse emana soovitaks Sul last panna kooli ikkagi 7-lt mitte 6-lt. Olen rääkinud mitmete lapsi kasvatavate pedagoogidega ning kõik ütlevad, et selles vanuses ka 3 kuud vanuse erinevust annab erineva sotsiaalse küpsuse ning 7-sele lapsele on koolikoormus kergem läbida kui 6-sele. Koolivalikul pakuksin välja, et koolides on teada millised õpetajad klassi võtavad, räägi nendega. Algklassides on igal juhul olulisem koolist see õpetaja kes Sinu last õpetab. Kindlasti leidub ka Tartus erinevaid huviringe, kus käia 6-selt

  27. mina mõtlesin pikalt kas panna laps kooli 6 või 7a vanuselt ja otsustasin 7a kasuks. las olla lapsepõlv aastakese pikem, las jääda ahvatlused aastakese kaugemale. ma ise polnud ka teismelisena mingi varaküps, nii et arvan et see oli parim valik. pigem on praegu võimalik (kui vaid raha oleks) tegeleda erinevate huvitegevustega, sest kooli kõrvalt on raskem alustada, lapsed on väsinumad.

  28. Selge, tänud soovituste eest.
    Aga huvitav, miks mujal ilmas paljudes maades pannakse lapsed kooli 5-6aastaselt? Kas seal on see, mida me kooliks peame, midagi muud? Ei ole vist (vähemasti USAs küll mitte).

  29. Puhas hüpotees – ehk neis teistes maades on väikestele ka natuke teised tingimused (väiksed klassid, rohkem tähelepanu jms)?
    Kuidas USAga on?

  30. Olin Taani lasteaias pool kuud (muidugi 14 a. tagasi!), seal on muidugi 5 lapse kohta üks täiskasvanu. Alles siis hakati meie õppekavu tõlkima. Mina ei näinud seal mingit õppetööd. Kui sealne kasvataja oli minu juures, imestas ta väge meie päevakava ja SOOJA söögi üle. Seal käiakse ju siiani oma kuiva võileivakarbiga! Loodan väga, et meie sellist aega ei näe!
    Aga varakult kooli minekust – Jaapanis on ju hoopis teistsugune lastele lähenemine ja oli see Inglismaa uudis, et tahavad ka lapsi hiljem hakata kooli saatma? Las´ke lastel lapsed olla, nad jõuavad 16 aastat koolis ja ülikoolis käia (ja kauemgi).
    Ka Eestis muudeti ju 6 aastaste koolikohustus 7-e peale tagasi…

  31. Kui mina saaks kuidagi valida, siis ma pigem paneks küll lapsele võileivakarbi ise kaasa – kui vastutasuks saaks Eestisse normi, et üks kasvataja on viie lapse kohta 🙂

  32. Jääksin siiski sooja söögi pooldajaks – mõni laps ei pruugigi kodus sooja sööki saada! Aga 5 lapse mõte…ja-ja:)))

  33. Välismaa koolidest: meis tekitab sõna “kool” segadust, sest koolis ju õpitakse ja lasteaias mängitakse (tegelikult õpitakse ka, minu noorim laps sai lugemise just seal selgeks). Olles lähemalt kokku puutunud rahvusvaheliste koolidega, siis tegelikult nendes esimestes klassides, pakun julgelt meie mõistes algkooli lõpuni välja, ikka rohkem mängitakse ehk siis lähenemine on pigem mänguline ja huvi tekitav, mitte julm tunnist tundi istumine ühe koha peal ja lõputu faktide taastootmine. Õppimine on pigem “spiraalne”, kui torn teadmistest. Ilmselt küll ei ole see mitte kõikides koolides nii, oleneb ka õppekavast, mida nt Ameerika koolid (muidigi osariigiti erinevalt) võivad ise valida; meil on aga riiklik õppekava.
    Seega, meie nimetame asja lasteaiaks, nemad kooliks, sisu on aga sarnane.
    Ja toetan tuliselt hilisemat koolipanekut. Lugeda oskav laps ei pruugi kaugelt olla kooliküps, seal on muud asjad nagu keskendumisvõime, püsivus, iseseisvus palju olulisemad, aga need vajavad rohkem harjutamisaega kui võib-olla lugema õppimine.

  34. Mängimine ja õppimine – lasteaias emad küsivad õhtuti lapselt, mida te täna õppisite ja vastus – ei midagi.Mõlema jaoks on õppimine vaid laua taga töövihiku täitmine. Aga see, et metsas jalutades räägiti (õpiti)puid, laoti okstest – käbidest nimetähti jms. Nii tekibki vale arusaam!!!Meie peamegi just rõhku panema õuesõppele (kuigi Lauri Leesi esitas Arteris ülitugevad vastuargumendid).

  35. No mina tulen waldorfsuunitlusega koolist. Kui ma saaks takkajärge asju muuta, siis oma hetketeadmiste ja tunnete alusel ma end küll sinna kooli ei paneks.
    Kõigile see ei sobi. Aga neile, kellele sobib, on seal hea olla. Seda aga siis, kui üleminek tavakooli on kah võimalikult sujuv (või üldse olemata)

  36. plika aga miks sa ei paneks?

    Meie käisime täna Rosma lasteaias ja koolis ja väga hea mulje jättis. Muidugi, mu küsimus oli ka see, et kas on plaanis muutuda ka keskkooliks, praegu on see maailm seal 9. klassini. Vastus oli, et on plaanis küll.

    Ma kirjutan sellest ka rohkem, aga pärast oma teist külaskäiku, las ma veel kogun ja seedin :).

  37. Minu vanem poeg käis asjaolude kokkulangemise tõttu II. klassi waldorfkoolis ja seejärel sattus tavakooli lihakombinaati. Tegi siis kombinaadis klassikaaslaste vaimse ja füüsilise vägivalla all tavakooli 2. ja 3. klassi programmi korraga ära ja sai ka hakkama. Waldorfkool jättis jällegi sellise ajupeetusega lillekeste mulje põhiliselt. Lapse lugemaõppimine oli tohutu vaevaline, käekiri on siiamaani kohutav. Koostöö kooliga lapse nõrkade külgede arendamiseks puudus. Tavakoolist seda ei ootagi aga waldorfi ükskõiksus oli täiesti üllatus. Samuti puudus tookord waldorfkoolil kehaline kasvatus vist õpetaja põhimõtete pärast, kuigi mis eesmärgil seda tehti ei tea.

    Probleemsemate laste suurem kogus alternatiivkoolides on samas täiesti arusaadav, nähes mismoodi lihakombinaadid neid välja söövad kes kas ei taha vaimselt tapetud saada või kes pole täna kodusele “abile” sootsiumis hakkamasaamise alustödesid selgeks saanud.

  38. No mahhatsalka võttis asja üldiselt kokku. Minu kogemus siis on sarnane aga natuke lahjendatud kujul.

    Mulle takkajärge lihtsalt ei jäta see asi head sisetunnet. Oli väga häid hetki selles koolis, kuid üldmulje ei ole nii hea. Mulle ei sobinud kõik need rituaalid ja see vabam olek. Lisaks on seal nii palju asju, mille tähendust ma alles nüüd, aastaid hiljem olen taipama hakanud 🙂

    Ei vaidle üldse, et konkreetsest koolist oleneb palju. Mõni neist võib olla paremini organiseeritud ja

  39. Aga kui teil on võimalik elupaika valida Eestis, siis ehk kaaluksite hoopis mõnda hubast väikest maakooli, kus tähelepanu lastele rohkem (sest lapsi vähem), kontakt koduga parem, aga samas õpitakse ikka tavapärasel viisil?

  40. Mina paneksin oma lapse täiesti tavalisse kooli, aga lihtsalt maapiirkonnas. See on illusioon, et valin alternatiivpedagoogika ja siis ei teki kooliga seoses probleeme. Probleeme tekib mitmeid, alustades sellest, et edasine haridussüsteem Eestis alternatiivpedagoogikat ei toeta. Minu sõbranna tuli Waldorfist ära põhikooli alguses ja gümnaasiumi lõpuni polnud ta võimeline tavakoolis hakkama saama, lõpetas selle läbi väga suurte raskuste igal suvel suvetööl olles. Ta lihtsalt ei saanud aru, mida temalt nõutakse. Kõrgharidust omandama pole ta siiani läinud.

    Minu meelest on natuke ulme ka see jutt siin suurte koolide nõrkadest külgedest ja sellest, kuidas lapsed seal kõik omavahel võistlevad ja kuidas nad peavad teesklema enesekindlust ja… Mis jutt?! Ma olen käinud 12 aastat 34lapselises klassis. Pole mul mitte mingeid võistlusmomente meeles koolist ja enesekindluse teesklemine – misjaoks? Ma saan aru, kui Marta oleks arg ja kartlik laps, kellel on raske võõrastega kohaneda. Siis oleks põhjendatud soov leida talle kool, kus temaga väga õrnalt ümber käiakse. Ta on hakkaja ja hakkamasaaja, olen päris kindel selles, ja võiks vabalt käia täiesti tavalises linnakoolis.

    Minu meelest algab kõik ikka lapsest endast – tal on iseloom, isiksus ja harjumused. Sa võid ta panna millisesse kooli tahes, see ei ole kunagi ainuõige lahendus ja ainus sobiv variant. Väga olulist rolli mängib igavesti see, milline on inimene ise, kool muudab siin ikka väga vähe tegelikult. Jutud vähesest tähelepanust suurte koolide puhul – no andke andeks, kui õpetaja tahab, jõuab ta ka 30lapselises klassis tegeleda kõigiga, sest töövõtteid on sadu erinevaid ja ei pea valima selliseid, kus osa lapsi jääb tegevuseta.
    Seega, teiseks olenebki väga suur osa õpetajast – ka Waldorfis võib olla pedagooge, kellel on siiralt savi sellest, kas ja kuidas lapsed arenevad.

    Minu meelest on see kooliküsimus täiesti ülemõtlemise tulemus. Igas koolis on oma head ja halvad küljed, mina valiks väikse maakooli, sest need tunduvad mulle lihtsalt armsad. Samas soovin ma, et mu lastel oleks võimalik minna valutult edasi suurde linna gümnaasiumi, kui nad seda soovima peaks (ja enamasti maal elavad lapsed seda soovivad, sest ole sa kui hea emme või issi tahes, teismelist huvitab ikka hoopis muu 🙂 ) ja hiljem ülikooli. Võib-olla otsustab laps aga hoopis kutsekeskkooli minna ja hiljem rakenduslikku kõrgharidust omandada. Või üldse keskkooliga piiruda. Olgu nii, aga tavakooliga on kõik need võimalused talle kindlasti avatud ja ta on võimeline soovitut saavutama. Alternatiivpedagoogikad pole Eestis sellisel tasemel, et selles kindel saaks olla.

  41. Anna, mina jõudsin oma vanema lapsega juhuste kokkulangemiste tõttu alustada “armsas väikeses maakoolis”, kus oli tore uus õpetaja keda siiralt huvitas laste areng ja kus vahetunnis vanemad õpilased tegelesid nooremate kallal totaalvägivallaga. Waldorfkooli kogemusest ma juba kirjutasin. See paljukirutud riigieksamite tabel annab kahjuks täiesti reaalse pildi sellest mis tasemel need tavakoolid on. Mulle meeldiks küll rohkem tabel kus koole järjestataks nende endiste õpilaste pealt laekuva sotsiaalmaksu järgi näiteks. Hetkel toodavad enamus kohalikke koole ikkagi tohutus koguses sotsiaalinvaliide ja lapse peast terveks kasvamine on ikka ja ainult lapsevanema mure. Kooli ei huvita peale pearaha mittemiski.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar