Laulupeomuljeid vol 3

Nojah, siin ma teleka ees istun ja vaatan neid nägusid. See on nagu üks suur suguvõsa kokkutulek, kus teise päeva lõpuks hakkad nägusid ära tundma ja tunnetad, et need on jah kõik minu sugulased. Nii mõnegi näo tunneb tõesti ära, keda ma mitte kusagil mujalt ei tea kui eilsest rongkäigu ülekandest!
Vahetekste on mõnus kuulata, ma tean, kuidas Justin on rahul, et ta igast sõnast aru saab. Milline hea vahe diktsioon ja parajalt aeglane ütlemine, jõuab estofiilidele ja väliseestlastele kohale!

***
“Vana memm, vana vaar…”
No midagi ei ole teha, mina hääletan selle poolt, et RAHVALIKKE LAULE laulupeole juurde!
Võiks ju tõesti viia läbi koorilauljate seas küsitluse: mida nad peol laulda tahavad? See on mõte, mida eile lugesin Ingrid Rüütli intervjuust, ja olen sellega väga nõus. See on lauljate ja rahva pidu.
Näete nüüd, kisavadki Valgre laulupõimiku peale: “korrata!”

Laulmine tekitab eufooriat.

Meenub üks lugu: paar aastat tagasi leidsin New Yorgi Eesti Majas müügil olevat laulupidude nootidega lauliku, mis oli juhtumisi seesama aastakäik, mille järgi mina kunagi õppinud olin. Muidugi ma ostsin selle. Ja kogu rongiteekond Manhattanilt koju (umbes kaks tundi) ma laulsin kõva häälega (ja sain kaasreisilistelt, mustanahalistelt Brooklyni mammidelt mõnusalt patsutada ja nad ümisesid kaasagi.)
**
Muidugi, eufooriast rääkides – kuna mina käisin oma laulupidudel alaealisena, siis ma ei mäleta – kuidas see on lauluväljakul, kas alkoholi müüakse igal pool? Kui suur osa lauljatest ja kui suur osa publikust võib olla midagi pruukinud? Ma lihtsalt ei tea.
***
“Mida Juku ei õpi…” See on poiste lemmiklaul, see on neil silmist näha. Ja kas pole me õnnelikud, et meil Rein Rannap on. Üldse kuidagi andekate ja heade inimeste märkamise tund on käes. Näiteks see kaameramees, kes poisi päikeseprillides maailma (loe: sadat tuhandet vaatajat) peegeldumas oskab näha…
***
“Ema viis hälli heinamaale…” ja “alleaaa” toob pisarad silma.
Oot, kas ma juba mainisin :), et rahvalikud laulud on need, mis Selle Peo Tunde tekitavad. Minu poolest võiks see ollagi ainult etnopidu ja etnosugemetega moodsa muusika pidu.
***
Panin ka Facebooki üles ETV otse-eetri lingi ja Justini ema teatas äsja, et ta vaatab ega suuda pisaraid tagasi hoida. “Miks ma nutan, seda ma ei tea.” Ilmselt on selles rahvamassis ja äraseletatud nägudega suurplaanides tõeline vägi sees.
Igatahes postitas ka tema selle oma Facebookis ja juba teatas, et nüüd ka ta õde (tädi Mary) vaatab härdunult. Nii me maailma vallutame, üks süda korraga :).
***

“Elas metsas muti-onu…”

Helilooja Tauno Aints, kas sa mäletad, kui sa olid keskkoolipoiss ja tahtsid saada heliloojaks. Ja mõtle, nüüd sa oledki seda. Nüüd seisad sa 100 000pealise massi ees ja kummardad, sest sa oled “Muti-onust” popurrii teinud :). Kui ma oleks seda öelnud sulle aastal 93, oleksid sa uskunud?

Tauno oli keskkoolipoiss, ma suhtlesin temaga “Rock´N´Roll Speculative Bandi” aegadel, kui ta oli selle toreda bäbdi geniaalne klaverimängija ja mina olin nende fänn, kui lühidalt öelda. Ma olin siis teist aastat ülikoolis ja esimest aastat Favoriidis tööl ja ma tutvustasin Taunot ühe ta unistuste mehe Margus Kappeliga, kes mu meelest talle siis ka mõne klaverimängu tunni andis…

Nii hea meel on näha, kuidas nii mõnegi inimese unistused on täitunud.

***

Nüüd ei ole enam ühtegi vaba kohta näha ka 500-krooniste piletitega alal – aga ma ei võta tagasi oma eilset mõtet, et kõik plats võiks olla samas hinnas piletitega, võrdselt. Küll aga olen hakanud kahtlema eilses idees, et võiks olla kusagil platsil üleval suured ekraanid. Kuhu need ekraanid siis panna, et kõik inimesed neid näeksid – kui sul on ikkagi sada tuhat inimest?… Samas, öölaulupeol augustis olid ekraanid (või ekraan?) ka ja ma ise kiikasin sealt küll.
***
“Peole, peole!” See vahele huikav lapsehääl on väga armas.
Ja mul on nii tohutult hea meel, et me Marta peole saatsime. 5-aastasele lapsele on see suur… noh, mis see õige sõna on. Ma ei tahaks öelda, et ajuloputus (või hingeloputus), aga seda ma umbes mõtlen. Meid kõiki vormitakse iga päev, aga 5aastaselt oleme me rohkem avali. Ja see, kui ta nägi sadat tuhandet õnnelikku eestlast, see kindlasti vormis teda.
‘***
Mhm. Need Vadi vahelekirjutised-kommentaarid tekitavad juba huvi… kes need väljamõeldud dialoogis osalised seal siis on, kui mitte eestlased?

EDIT lõpus: mina ei saanudki aru!
***
“Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootavad ees…”
Vaat seda olen mina ka laulnud. Mis parata, vanainimesel käib kõik läbi minevikuprisma :).

***
Leelo Tungal on veel üks eriline inimene, kelle üle eestlased tänulikud on… (Ja mis on tema juures kõige imelisem, see ongi tema nimi, mille talle vanemad panid. Ja ta on ju tõeline leelotungal!)
***
“Kor-ra-ta!” ja “Al-gu-sest!” Millise enesekindla pilguga need lauljad on.  “Ärge häbenege…” laulavad mehed “Tuljakus” oma partiid. Nemad saavad, mis tahavad. Kui vaja, siis tuleb uuesti laulda, algusest, isegi kui dirigent arvab, et võiks ju poole pealt. Massid tunnetavad oma jõudu, aga see on üks positiivne jõud.
Omast laulupeo-ajast mäletan, et Ants Üleoja oli minu ja mitme teise kaaslaulja lemmik. Sel ajal ei olnud veel Aarne Saluveeri seal lava ees (Aarne oli ju sel ajal hoopis “Karavani” klahvimees), kes mu meelest praegu kõige kõvema kisakoori saab.
***
Nii, Justini ema meilib ja küsib, et millal järgmine suur pidu tuleb, nemad papa Johniga tahavad ka tulla. Väga tore!
***

Aga Tiia-Ester Loitme on kõige šamaanim neist šamaanidest, kes seal ees laulurahva sisse energiat manavad!
***
Üha enam hakkab mulle tunduma, et see on ajalooline laulupidu, nagu öeldakse, laulupeo-traditsiooni ja rahvusluse renessanss. Kas viie aasta pärast tuleb nii vägev pidu või on pendel juba hakanud tagasi minema?
Aga ma ei peaks kadetsema neid, kes praegu seal on. Mina olen saanud täiega kätte selle peo emotsioonid ja pole saanud pissijärjekordasid ja vihmasabinat.
***
Nad lendavad mesipuu poole… Pilkuvate silmadega mehed laulmas. Ma tean, kuidas kaameramehed otsivad pisaratepühkijaid ja rezhiipult laseb neid kinni püütud pisaratega kaameraid kiirelt eetrisse. Ma ei ütle seda paha pärast, lihtsalt olen natuke teleülekannete köögipoolt näinud. Ja just selliste plaanide pärast võibki teleekraanilt saadav laulupeokogemus olla isegi emotsionaalsem kui väljakul kohal olemine.
***
Oo, nägin just suurelt “Kor-ra-ta” karjumas oma paralleelklassiõde Annelat. Aga kunagi ammu 80ndatel oli meie klassiõe Terje oma suu juba lauluks ootavalt lahti teinud, silmad andunult ülespoole suunanud – ja see foto ilmus suure ajalehe esiküljel. Oli see siis Rahva Hääl või Noorte Hääl, meie Terje igatahes oli sel päeval selle peo sümboliks üle kogu Eesti.
***
Helistasin Justiniga, ta oli usaldanud ametlikult välja kuulutatud lõpuaega ja lahkub nüüd, kell 19 (poole kahesasele busiile oli pilet ostetud) – ametlikult pidi ju lõppema 18.30! “Las ma siis saan lõpukulminatsiooni telekast hiljem!”

…Aga siiski, kahju, et aegadest kinni ei suudeta pidada.

***
Laine Jänesel hääl murdub, kui ta oma sõnavõttu rahvale hõikab. Kujutan juba ette, milline kriitikanoolte parv teda pärast tabab.
Teate, mina pole sugugi pahane, et ta drigeerida tahtis ja (meedia väitel) “end surus”. Ka poliitik on inimene, kuigi arvatakse, et pärast poliitikasse minekut on kõigil su ihadel ja soovidel mingid tagamõtted…
***
Milline rahuldus on neid rahvamasside üldplaane vaadata… Ja kui palju on praegusel hetkel, lõpulaulude ajal, ka veel kodudes kaasalauljaid?…
Appike, pidu ei lõppegi ära. Vat selline on õige pidu! Kahju Justinist, et ta praegu Tallinna ja Tartu vahel loksub.
***
Nii, ülekanne on lõppenud ja hakkas taas otsast näitama eilset rongkäiku. Ma tahtsin soovitada järgmise peo korraldajale midagi (kes siia kindlasti lugema satub, eksole, haa), et äkki ei maksakski niimoodi siblida erinevate võttekohtade vahel. Võiks olla muidugi see helikopter (see on uhke!), aga rongkäigus osalejaid näidates võiks skeskenduda ühele võttekohale: praegu hakkab pea sellest valutama. et niimoodi hüpleb eri kohtade ja kollektiivide vahel… aga nojah, võibolla on see ka vajalik. Kindlasti tahaks taustaks saada tulevikus mitte ainult ajalugu, vaid ka konkreetse rühma rahvariiete tutvustust.  Kas poleks uhke, kui eestlased oleks nii haritud, et tunnevad tulevikus ka kõik muud rahvariided ära, mitte ainult muhu seeliku ja mulgi kuue? Aga selle jaoks tuleks meid harida, tuleks ära märkida…

Igatahes on täna see päev, kui on piinlik ja imelik ilma olla rahvariieteta. Hakkan nüüd netist omale rahvariideid ja identiteeti valima, narmasjuurse värk :).

***

Veel üks asi. Ma loodan, et ETV paneb oma ülekandest mõne katkendi üles You Tube’i. Seal on juba esimesed suvaliste fotokatega tehtud lõigud peost, aga milline vinge asi see välismaalastele saatmiseks oleks – proff videolõik, kus oleks nii suures plaanis rõõmupisaraid kui üldplaanis need tuhanded, tuhanded inimesed…