Laulu-tantsupeo muljeid (vol 2) nii praegusest kui ka 1980ndatest
Täna hommikul tahtsin hakata väikese Annaga Tartust Tallinnasse sõitma, aga selgus, et lapsel on põsk paistes. Poolteist tundi möödus lastekliinikus (tal on sääsehammustuse sügamisest tekkinud bakteriaalne põletik…) ja nüüd on ajaliselt juba liiga hilja end Suurele Peole sättida.
Tuleb meil siis ka teine kontsert teleka saatel.
Praegu vaatame Tele2 pealt tantsupeo kohta saadet ja Anna tantsib-plaksutab kaasa. Marta on kusagil Tallinnas ja olevat Justini sõnul pidevas eufoorias – nii, kui näeb kusagil rahvariietes inimest, siis hõikab “Kas teie lähete ka lalupeole?” Ja nõuab, et tema tahab ka endale rahvariideid!
Mina tahaks ka.
Me tegime omal ajal koolis käsitöötundides endale ise rahvariided: kohalikud, Halliste neiu omad. Ainus, mis polnud mu oma kätega tehtud, oli seeliku- ja särgiriie. Puusapõll sai tikitud, seeliku ääristus ise tehtud, särk ise pilutatud, peapael ise punutud jne… Kahjuks põlesid need mul ära isamaja tulekahjus. Ja nüüd on elu nii läinud, et ma peaaegu üldse ei leia aega mingi näputöö jaoks (välja arvatud oma näppudega klaviatuuri toksimine :)…. Ilmselt tasuks ikkagi osta, aga jah, millised. Kuhu ma nüüd siis täpselt kuulun? Nagu enamik tänapäeva eestlasi, olen ma narmasjuurne ja ka ise ringi kolinud. Lihtsam oleks vist öelda, mis on need kohad, millega ma kokku puutunud suurt pole – näiteks Muhumaa. (ja vaat sestap seda kõige ilusamat kollast seelikut ei sobiks tellida.)
Mul on igatahes tunne, et see on üha enam õhus: rahvariided lähevad aina rohkem taas moodi.
***
“Käin ümber küla ringi…” – seda tantsu olen ju minagi kunagi ammu tantsinud? Tundub väga tuttav. Ma ei käinud rahvatantsuringis eriti pikalt, aga see-eest Eesti ühe vingeima tantsujuhendaja käe all, Lille-Astra Arraste, seesama legendaarne õpetaja, kes sai üleeile oma elutöö eest auhinna.
***
Mõtlen praegu, kui suur oli see õpetajate vastutus, kes pidi suurde linna toodud maalaste eest vastutama. Ega see nende õpetajate valik olnud, see oli nende kohustus – lapsi Tallinnasse kantseldama minna. Me ei olnud lihtsad lapsed. Läksime Mustamäele jalutama ja suurtesse majadesse liftiga sõitma ja eksisime ära – mul on meeles, nagu oleks iga päev keegi kadunud olnud. Või sõime liiga palju komme (korraga olid ju saadaval kõik defitsiitsed kommid: Draakon ja lehmakomm ja muud), jõime liiga palju fantat ja ahmisime suhkruvatti, nii et kõhud valutasid… Hommikuti lasid nad meid platsile lahti ja meil oli “oma puu” kusagil seal laululava taga, kus pidime pärast proovi või kontserti uuesti kokku saama, et koos bussi peale liikuda, seelikusabadest kinni hoides, et me rahvasummas ära ei kaoks.
Ja tegelikult toimis kõik ja me kasvasime seal suure(ma)ks. Pärast suurel peol hakkamasaamist olin ma palju enesekindlam.
***
“Sulle tahan hüüda, veel ja veel ja veel…”… “Teha tormi sinu südames…”
See on nii imeilus laul. Ja kui ilus tantsuseade, ma näen seda teist korda ja ka esimesel korral oli nii, et… ihukarvad tõusevad püsti. Ka kaameratöö: mehed tulevad, naised tulevad, saavad omaga kokku. Kallistus. Kõige ilusam, kõige lihtsam ja kõige lühem tantsupeo tants.
Küll on hea, et eesti rahval Jaan Tätte olemas on.
***
“Terve vald oli kokku kutsutud…”
“Tuljak!” Vaat see on laul, mis tuletab meelde meie ema ja isa tantsud (ja ise olen seda muidugi kooriga palju laulnud). Meie ema ja isa ühine hobi oli rahvatants. Kaks- kolm korda nädalas olid õhtuti proovid, ja suvedest on meeles nende esinemised Viljandimaal, aga muidugi mäletan ka suurt tantsupidu. Küll oli uhke näha oma ema ja isa seal keerutamas.
Mul on meeles ka üks tüli, ema tahtis, et jalas oleksid ikka õiged villased sukad ja üks teine tantsija sealt rühmast tahtis panna tavalisi sukki… mäletan, et väga palav oli. Laulu-tantsupidudeks ideaalset ilma on raske leida. Nende riietega on väikest vihma lihtsamgi taluda kui palavust.
***
Eilset pidu oli telerist päris hea vaadata. Nagu Justin kurtis, ei saanud rahva hulgas istudes alati täpselt pihta, mis toimub. Mina loodan, et pannakse tulevikus paar suurt ekraani üles, mis võiksid näidata sama pilti, mis parajasti ETV-s eetrisse läheb. Dirigentide-šamaanide emotsioone ja vahelduvaid üldplaane lauluväljakust ja suurplaane suvalistest toredatest lauljatest… Jah, vanasti neid ekraane ei olnud, aga aeg läheb ju edasi.
Ka võiks minu meelest selle kalliste istumiskohtadega piirkonna lava eest ära kaotada (Ok, kui just vaja, siis kolm rida VIPidele näiteks) – aga ülejäänu võiks olla kõik samas hinnas. Tele-ekraanilt jääb see ikka päris tobedalt silma, kuidas on ees hulk hõredat istumist, peaaegu et poolühi!
Ja omaette teema on see, et mis muusikat ikkagi peaks laulupeol olema. Nagu ma aru saan, siis esimene kontsert on tõsisem ja teine, pühapäevane kontsert on rahvalikum. Eile oli minu maitse jaoks seda tõsist poolt liiga palju. Korra tekkis küll täielik kooskõla, viimsepäevameeleolu rusuvate meloodiate ja valava vihmaga, pimeneva öö ning kaamerate ees lahkuva rahva koosmõjul…
Pärt oli väga huvitav, muidugi. Väike Anna kuulas pingsalt. Ja mulle meeldis näiteks isamaaliste laulude popurrii puhkpillide esituses. Aga kui nüüd võtta minu emotsioonikaart, siis kõige kõrgem oli see (nagu vist ilmselt meil kõigil) Lüdigi “Koidu” ja Eesti hümni ajal, kui me siin Annaga koos püsti seisime teleka ees ja kõva häälega kaasa laulsime :), aga edasi hakkas tasapisi emotsioon ära vajuma. Ma oleksin tahtnud rohkem neid laule, mida ma tean peast ja võiksin kaasa laulda! Aga selle jaoks on vist “Laulge kaasa” ja “Õllesummer”? Ja äkki tänane kontsert ka?
***
Ja veel mõtlesin ma, kuidas kunagi nii umbes 4-5 aastat tagasi toimusid koosolekud, kus selle laulupeo orgkomitee pani paika ajakava. Kindlasti oli vaidlus, sest selliste suurte asjade otsustamisel on ikka vaidlused. Kindlasti oli keegi, kes ütles, et me peaksime alustama rongkäiguga kell 13, et enamvähem 19ks valmis jõuda…. Vaat sellel inimesel oli õigus ja kindlasti oli eile kusagil walki-talkiedega karjujad, kes üritasid asja kontrolli all hoida ja kellele meenusid need kunagised koosolekud.
***
Tallinnas olla mu sõbra sõnul praegu “Navitrolla maastik” ehk siis päike paistab ja suured pilved on samas taevas. Aga mis laulupidu see ilma vihmata oleks? Või tuleb täna ilma vihmata?…
Küll on tore, et Justin Martaga ikka “päris peole” läksid, mitte ainult telekasr ei vaata, lapsele on selline elamus HÄDAVAJALIK!!!
Väga kurb, et Su kaunis näputöö tules hukka sai, aga vähemalt oled Sa endale tõestanud, et Sa saad sellise kunstkäsitööga hakkama.
Annala aga kiiret paranemist!
Epp! Mina võrokesena ootan väga, et mõne aasta möödudes on Sul tulemas ka “Minu Setomaa”. Aga Martal vedas, et issi ta suurele peole viis! Olen oma sugulase peale tige, kes oma lapsi kaasa ei võtnud…
Eelmise noorte peo ajal (2007) olid küll suured ekraanid laululaval, ja äkki isegi eelmise suure peo ajal juba. Sel aastal otsustati teadlikult mitte panna (Andrus Vaarik on seda intervjuudes maininud).
Noorte peo ekraanidest on mul meeles see, kuidas laste- ja mudilaskoorid vaatasid kogu lavaloleku aja ekraane, et ennast näha. Kui nägid, siis lehvitasid ohjeldamatult kaamerasse:) Aga… dirigenti unustasid vaadata.
Tiit küsis Justini käest, kas ta on autoga(Tallinnas). Justin vastas: “Ei, ma olen jalaga!”
Tegelikult ei olnud eelmine anonüümne, vaid hoopis mina teises arvutis.
Tegid õigesti, et Annaga ei läinud. Laps oleks suures massis kaduma läinud. Ta ju ei püsi pudeliski. Marta on juba teine asi – ta oskab kuulata ja vaadata. Selles eas jääb ka püsivaid mälestusi.
mnjaa, tükk aega pole su blogi lugenud. tjaa, mina tahtsin ka laulupeole minna, kuid kahjuks oli noorem laps kõrges palavikus. aga järgmisele peole läheme kindlasti
Katariina, võibolla ka kirjutame kunagi Justiniga kahepeale “Minu Setomaa”… Eks näis. Praegu tuleb meil praegused projektid valmis saada.
Maret – mis seal imestada, et sa ammu siin lugenud pole, ma pole ju siin ammu kirjutanud ka 🙂