Järjekordselt mõtlen India peale…

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. LÕHNAMÄLU – see on kõva sõna!
    Selle tõsiteaduslik uurimine ja kirjeldamine vääris mõni aasta tagasi Nobelit… sry, täpset aastat ei mäleta.

  2. Justinist hakkas kuidagi kahju seda lugedes… Aga eks igaühel ole oma probleemid oma partneriga ja oma eluga.
    Olge õnnelikud, et teie probleemide hulka ei kuulu, et leivale pole midagi peale lõigata. Lugedes probleemidest, et kuhu ilmakaarde lennata, tuleb tegelikult meelde üks vene ajal jooksnud seriaal “Ka rikkad nutavad”. Mitte paha pärast! Nutavadki ju!
    Ja muide, oma reisikirjadele võid siin blogis vist varsti juba eeltellimise rubriigi avada! Nii ootan neid juba.

  3. Lõhnamälu on väga eriline teema jah. Mul on näiteks ühe firma päevituskreem, mille lõhn mulle alati mälestused kurku toob. Eks neid ole veel, aga see on üks väga kindlalt tuvastatava brändiga, lõhnaga, seosega…

    Oudekki, aitäh meenutamast. Selle filmi võiksime USAs laenutada ja ära vaadata.

    Ka Helle, ma ise ootan ka, et reisikirjad valmis saaks!

    Aga sellest, mida leiva peale panna – ma tegelikult ei mäletagi, millal viimati ostsin meie perele midagi leiva peale. Ega need vorstid, singid, isegi juustud polegi ju nii head asjad. Säilitusained ja nitraadid ja hüdrogeenrasv jne. Tegelikult on leib niisamagi hea süüa… Nii et igal asjal on mitu otsa.
    Riideid ostan ma ka 90% kaltsupoodidest.
    Nii et ma ei tea, kas ma ikka olen nii rikas või mida see rikas olemine tähendab. Aga nutan ma vahel küll, seda jah :). Nagu vist me kõik.

  4. eks ‘Ka Helle’ mõtles vist kadedusetorget tundes rohkem seda, et teie elu on võrreldes keskmise Eestis elava perekonna omaga ikka pisut..khm, kummaline. Isegi kui teenid siin oma keskmist eesti palka, ei saa enamik inimesi niimoodi unistuste ajel ja mälestuste järele kuhugi naljalt reisida – töölt saad vabaks ju vaid kindlal ajal ja kindlaks ajaks ja üleüldse – mis see kõik maksma läheb!! 😉

    Ma soovitaks teil Justiniga kahekesi Indias ära käia, mingi paari-kolme aasta perspektiivis või nii. 3 nädalat või kuu aega saaksid lapsed vast ilma teieta hakkama küll, näiteks vanavanemate hoida olles. Sellisel juhul tulekski teil see reis ette võtta paari lähima aasta jooksul enne kui Marta kooli läheb (iseasi, kuhu kooli ta siis läheb?), sest suvevaheaja ajal pole vist eriti mõtet Indiasse ronida.
    Miks just ilma lasteta? Eks ikka sellepärast, et üksi või kaksi on palju reaalsem tabada uuesti seda erilist fluidumit ja tunnet, mida kunagi kogesid. Kui lapsed kaasas, siis tead isegi, on hoopis teine meeleolu. Enamus aega läheb nende eest hoolitsemiseks ja loomulikult ka muretsemiseks. Pole see ju teab-mis turvaline sihtkoht ja vaevalt et sa oma reisi 5-tärnikates tsillimisena ette kujutad.

    Ka Hellele teadmiseks, et selleks et mõned nädalad Aasias hulkuda, ei lähegi sellist budgetit tarvis, nagu 2-nädalasel kogupere-reisil turismikuurortisse. Ei pea selleks sugugi rikas olema. Ainult et reis on ka siis tsiba teistsugune, kui enamik on harjunud endale ette kujutama.

    Samas, rikkad olete te minu arust ka. Rikkad selle poolest, et on nii tore kokkuhoidev pere. Ja sellepärast ka, et elate oma elu olles üsna vabad oma tegevustes, minekutes ja tulekutes. Vot see ongi tõeline eluväärtus.

  5. Oeh, lõpuks leian ma veel kellegi, kellel on lõhnamälu :).
    Ja kas seda “Roheliseks kasvamine” on võimalik veel kusagilt osta ka, sest olen kahest-kolmest poest küsinud ja seal vaadatakse mulle väga juhmi näoga otsa.

  6. /…teadlased on väitnud, et lõhnamälu toob minevikust asju meelde kõige võimsamalt, kuulmis- ja nägemismälu ei jõudvat järgi./
    Linda B. Buck on USA bioloog, kes on tuntud eeskätt oma töödega haistmismeele valdkonnas. Koos Richard Axeliga pälvis ta 2004. aastal Nobeli füsioloogia- meditsiinipreemia lõhnatajuga seotud inimgeenide rühma avastamise eest.

  7. Epp, see kuidas sa “Ka Helle” leivapealse teemale vastasid, oli minu meelest ninakas ja inetu. Sa saad ju väga hästi aru, mida “Ka Helle” mõtles. Paljud inimesed (praegu vist kümned tuhanded) ei saa lubada endale luksust poest seda just kõige tervislikumat või hirmkallist fair-trade asja valida, vaid ostavad seda, mida jaksavad.
    Sinu mõtteid on tihti väga huvitav lugeda, aga paraku mitte siis, kui sa seda oma nn ökojuttu ajama hakkad. Midagi pole parata, minu jaoks oled sa väga hea näide nn trendiökondusest, kus kesiste realia et medicina alaste teadmistega jõukas inimene võtab endale öko-suhtumisest selle sobiva osa ja ülejäänu (nt tihedad lennureisid, suure ja kuluka auto..raamatute avaldamine, millest suur osa ilmselt ei oma jäävat väärtust… rohked kingiks saadud barbied ja roosa plikanänni – mida vist pole ka lastekodulastele jagatud) püüab kenasti-kenasti ära põhjendada. “Hästi treneeritud südametunnistus” kui kirjandusklassikat tsiteerida.

    Praegu hoiavad reiside (ja mitte ainult turismipakettide, ka seljakotimoodi reiside) pealt kokku ka inimesed, kes teenivad mitut eesti keskmist palka kuus…ja tunnen isiklikult ühte ameerikamaa professorit, oma eriala absoluutset tippu, kes ei võta põhimõtte pärast vastu ülihästi makstud ametikohti mujalt maailmast, kuna selleks peaks liiga tihti lendama (et oma lapsi ja lapselapsi näha), konverentsidele teda kohale saada on tõeline imetegu…elab totaalses passiivmajas ja promob selliste ehitamist ja oma peenramaa pidamist veebis -nii et saab ka rikas inimene ökolt elada küll.

    Eks mu jutt olnud karm küll, aga mis teha – tundub, et sa, Epp, pole praeguse Eesti reaalsusega ja inimeste eluga kursis.

  8. Ma vastasin Hellele lihtsalt spontaanselt, kindlasti polegi mu eesmärk kellelegi meele järgi olla või kellegi lemmik(öko)inimene olla.
    See “leivale pole midagi peale panna” metafoor on mul juba tükk aega peas kakofooniat tekitanud ja siin Helle ütlus tuletas selle meelde. Aga tõesti tasub ju mõelda, kas on vaja võileibu süüa hommikusöögiks – tegelikult pudru keetmine on parem nii figuurile, rahakotile kui tervisele.

    See võib olla väike kontekstist välja kistud pisiasi, aga elu(stiil) koosnebki pisiasjadest.

    On normaalne, et inimesed võtavadki maailma elustiilide paljususest valiku, mis omale sobib. Minule on oluline nii pererahu kui ka keskkonnahoid, eks ma nende vahel balansseerin ja eks ma sellepärast ülehomme Ameerikasse lendan, et pererahu säilitada.

    Justin võiks oma töökohast tulenevalt käia palju rohkem konverentsidel ja aina ringi lennelda, ta ei tee seda. Oma suurt autot kasutame siis, kui tõesti muidu ei saa (suur auto aitab raamatuid transportida). Raamatuid üritame ka teha selliseid, mis maailma paremaks muudaksid, ja me ei pea seda kellegi ees õigustama. Kui kellelegi tundub teisiti, mis seal parata. Raamatuid mina isiklikult lihtsalt armastan ja teen oma sisimas kompromissi raamatuarmastuse ja keskkonnaarmastuse vahel. See on minu elu, minu valikud, annan oma parima, nagu igaüks.

    Muidugi saab alati näpuga näidata, a la miks ma olen lasknud oma laste vanaemal osta oma lapselastele Barbiesid, aga kindlasti on sel näpuga näitajal ka oma elus asju, milles ta on teinud kompromisse.
    (PS. Just nimelt lastekodudele olemegi saatnud liigset kraami, nii hästi Maili siiski meie eluga kursis pole.)

  9. Evelin, “Roheliseks kasvamine” oli jah vahepeal läbi müüdud, aga tegime uue tiraazhi. Ma annan siin blogis teada, kui see valmis ja müügis on.

  10. Epp, Sa viimasel ajal blogipostituste põhjal otsustades oled kuidagi kummaliseks muutunud küll. Miks Sa kaks korda selle
    asemel, et rääkida asjast, hakkad rääkima sellest, kas on tervisele kasulik üldse leivale midagi peale panna. Maalt ostetud mesi on kindlasti igatpidi kasulik, aga paljudel pole ka selle ostmiseks raha. Meil oli suur unistus minna jaanuaris Londonisse ja kuigi me hakkasime seda planeerima neli kuud ette, selgus lõpuks ikka, et näed, pole raha. Ei ole nii, et ärkan hommikul üles ja vaatan poole hinnaga piletid välja ja läheme.

    Selles suhtes, et eks kindlasti Sulle endale tundub, et on probleem, kui ei suuda otsustada, millisesse välisriiki nüüd parasjagu reisida, aga saa aru: Sa kirjutad selle lugemiseks inimestele, kellel pole raha, et oma igapäevaelugagi toime tulla, rääkimata sellest, et nad võiksid unenäo ajel hakata reisisihtpunkte valima. See riivab ja teeb nagu veidi haiget, püüa aru saada.

  11. Ma ei hakka siin otseselt Epu kaitseks sõna võtma, aga minu arvates on jällegi kohatu hakata inimesele ette heitma seda, et tal on soovid ja unistused ja ta mõtleb nende täitmisele. Igal ühel on oma rahakott ja oma elu. Mind ehmatab see, kuidas inimesed ründavad siin Eppu selle tõttu, et neil on raskem periood ja raha vähe. Kas Epp on selle põhjustanud?
    Ühesõnaga, ajad on rasked, selge, aga mind väga häirib inimeste pidev virisemine ja teiste süüdistamine ning teiste valikutele etteheidete tegemine.
    Ma läheksin ikka väga närvi, kui võõrad inimesed hakkaksid minu otsuseid kritiseerima ainult tuginedes sellele, et tema ise ei saa hetkel samasugust otsust vastu võtta.
    Seega, Epp, kui sa oled oma valikutes südames selgusele jõudnud ja tead, et antud ajahetkel, tingimustes ning muudes seletamatutes asjaoludes on see õige tegu, siis peaksid sa oma südant ka järgima. Raha on siiski vahend, mitte eesmärk.

  12. Kuulge, aga ma ju ei sõida Indiasse.

    Ameerika piletid ostis muide papa John, nad pidid ise kevadel siia sõitma, aga muutsid meelt ja otsustasid oma piletieelarve eest meile piletid osta.

    Ärge parem liiga palju kritiseerige jah, muidu ma siia rohkem ei kirjuta :).

    Mõtlsin veel hommikul ärgates, et äkki ma siis tõesti kuidagi riivasin Hellet. Minu mõte oli tegelikult seesama, mis Hellel, et täiuslikku õnne pole olemas ja mündil on mitu poolt.

  13. Epp, mulle väga meeldivad su viimased sissekanded! Seline mõnus mälestustes hõljumine ja rahutus on neis. Nagu head romaani loeks 😉 Veidi isegi Elisabeth Gilberi’t meenutab või ei? 🙂

    Võibolla neil, kel on raske, leiavad sellest raskuses, et see töö/eriala, millega tegeletakse, polegi see mis hinge täidab. Ja leiab endale raskusest muu lahenduse. Selleks raskused ongi.

  14. Väga imelik, et inimesed kohe nii kadedad hinges on. kui on võimalusi, miks mitte teha. ja unistamine ei olegi ju asjade realiseerimine alati:)

    see on kurb jah, et mõnedel ei ole midagi leiva peale panna, aga kujutage ette, oleks kuskil armin karu number, kas kõik hakkaksid talle helistama ja ütlema et ” mind härib et sa nii rikas ”

    ma saan aru, et epp oleks kirjutanud ” oh täna ärkasin, naersin vaeste peale, näitasin näpuga ka. siis käisin kodutuid narrimas ja peale seda lendasin puhkusele taisse:)”

    midagi sellist ju ei olnud, niiet inimesed TSILLIGE:D

  15. Vabandust, nüüd ma tahaksin küll väliseestlase moodi karjatada, et mis teil toimub seal, mingi kollektiivne kibedus on lahti läinud 🙂 Mingi kevadhullus või? Eile püsis see veel delfis ja õhtulehes, kus kellelegi jäi ette maavärinas kannatanud rahvus, täna postimehes viriseti kellegi keeleoskuse üle ja nüüd täiesti mõistlik blogirahvas viriseb selle üle, et ühele blogijale on India nii südame küljes, et ta seda muudkui unes näeb.

    Muide, seda, et inimene julgeb oma eraelu valikuid veebi riputada, lootuses, et keegi teine saab oma mõtetes ja kahtlustes õppida, see väärib minu arvates tunnustust. Suur julgus eelkõige, demonstreerida ka oma vigu.

    Muide, Epp, eksisteerivad absoluutselt kvaliteetsed juustud, singid ja vorstid, ka Eestis, ehkki raske on leida ja rahakotile alati liiga hästi ei mõju. Kuigi, aasta tagasi leidis turultki veel hea kvaliteediga suitsuvorste, mis lihast olid siiski tehtud (aga liiga palju suitsutatut tõstab maovähiohtu). Samas näiteks korralik parmigiano on Eestis saadaval ja maksab nagu juust kunagi. Tervislik.

    Veel arvan ma, et ebatervisliku toidu tarbimine on absoluutselt ebamõistlik valik, sest see suurendab tootjate soovi toota mitteökot ja ebamõistlikku toitu, sest kõik ostetakse ära. Kui süsteem on seesugune, et vaatamata sellele, et sa teed tööd ei saa tervislikku toitu osta, siis viga ei ole sinus. Siis võib olla, et viga on süsteemis. Siis ei tule pükisrihma pingutada vaid oma õigusi nõuda. Kui tootja paneb vorsti sisse sodi, siis lärmilöömine võib olla adekvaatne valik (ega tootjale ka ei meeldi, kui inimesed tema toodete pärast karjuvad, ostmine väheneb).

    Mis puutub ökosse, siis ei tohi unustada, et inimene on ökosüsteemi osa. Inimese õnn ja heaolu on ka olulised asjad. Seega, mulle isiklikult väga Epu balansseerimis-teooria meeldib, sest perekonna lähedustunne on sama oluline, kui taimede võimalus kasvada. Minu töö on niisugune, et ma pean palju lendama, aga ma arvan, et sellest tööst kasvab välja midagi niisugust, mis loob strateegilisi süsteeme selleks, et suured hulgad inimesed kasutaksid ressursse mõistlikumalt. Ma arvan, et see on mõistlik valik.

    Ja nüüd, kui ma olen oma emotsioonid välja elanud, siis üks newagelik kallistus. Päriselt ka, ma tahaks lihtsalt natukene kõiki naeratama panna, mis siis, et kommentaar tuli kah pisut agressiivne. Kuid mõnikord võib ju group-hug hüüda, eh?

    Muide, kui palju Eestis praegu kollektiivseid lõunaid harrastatakse? Et sõpruskond sööb lõunat/õhtut koos, üks toob saia ja teine vorsti ja kolmas juustu? Hoiab raha kokku ja vähendab üksivindumist. Tore on 🙂

    Pace!

  16. Igast reisimine on lahe ja vahet pole kuhu ja kuna kui rahakott vähegi võimaldab siis võiks minna-igalt reisilt saab ju nii palju uut ja positiivset energiat ja seda jagub kohe pikemaks ajaks.
    Kelle asi see on mida vanemad arvavad???? Ilmas ringireisind laste maailmapilt on palju kirevam ja nad on kõige uue suhtes vastuvõtlikumad, avatumad, elavamad.
    Palju toredaid reise teile!

  17. Mina igatahes ei plaaninud olla pahatahtlik. Blogimaailm on oma kogemuste paljususes peegeldamas meid kõiki. Epul pole tavalisi rahamuresid, tal on teised mured, ja mina tõesti ei kritiseeri teda sellepärast.

  18. Oudekki, kus neid kollektiivseid lõunaid ikka nii aktiivselt harrastatakse? ehk traditsiooniliselt Prantsusmaal, Itaalias, kuid kuidas on lood mujal Euroopas? pidude puhul küll, aga niisama lõunaid…

  19. ma ka nüüd hästi ei saa aru, et kui kellegil on raske ja peenike pihus, siis need kel pole, peaks priiskamise koha pealt vait olema? oma blogis ka?
    ja mu arust pole epp kunagi end eeskujulikuks ökoinimeseks tituleerinud, pigem “käige minu sõnade, mitte tegude järgi”. või peab ökonduses sõna võtmiseks totaalne lihasuretaja olema? nagu peab enne omletiguruks saamist suutma ise muneda?
    natuke utreeritud, aga arusaamatuks jäi see, et kui mu naabril pole reisimiseks raha, siis on minulgi kohatu sõita?

  20. Epp- Sinu kirjutised on huvitavad ja panevad inimesi kaasa mõtlema, vastu vaidlema ja seega oled Sa täiesti õige inimene blogima ja kirjutama:) Aga ma olen nõus, et Sinu “ökondus” on selline, nagu meil kõigil, kes me nagu hoolime aga oma isiklikku mugavust eriti sellega ikka rikkuda ei taha- suurt autot poleks ju vaja, vedamiseks on need suured autod täitsa juba olemas kusagil-kellegil, raamatuid armastan mina ka aga samamoodi meeldivad mõnele näiteks värvilised kilekotid ja kogub neid või mis iganes, see lihtsalt pole öko ega saa selleks, sellega tulebki enese sees leppida. Ja vabandama ei pea kellegi ees, lihtsalt tuleb endale tunnistada, et olen jah mugav ja hoolin enda ja oma pere vajadustest enam kui kogu maailmast. Nii on.
    PS! Indiasse mine ikka:) Päikest!

  21. Klaara, ega ma ju ka ei tea teiste riikide kohta…

    Itaalias harrastatakse ja USA välistudengid ütlesid, et neil ka. Minu ühikakogemustest Eestis tuleb ka meelde aegu, kus me kambaga aeg-ajalt ühislõunaid tegime, seepärast uurisingi, et kas keegi teab, kas nüüd on see komme laienenud ka ühikast välja 🙂

  22. Ma arvan, et see ühise söögitegemise komme on nüüd ühikatestki kadunud. Vähemalt nendes kahes, kus ma elasin/elan, ei tee keegi koos süüa. Äkki on inimesed muutunud.

    Ja Epp, mul on täpselt sama lugu ühe päevituskreemi lõhnaga!

  23. Loen siinseid kommentaare nagu ilmutust ja tõesti aru ei saa, mis sündroom SEE siis nüüd on? Ei tohi lennata, kui pool su elu on teisel pool lompi? Ei tohi UNISTADA maast, mis kunagi sügava jälje jättis, isegi lõhnamälu oleks nagu taunitud? Et kes sa oled selline, et mäletad lõhnu? Inimesed, mis teiega on ometi?
    Mulle on päris viimasel ajal hakanud tunduma, et toidupoes vahib kassajärjekorras mu järel seisja kriitilise pilguga asju, mida olen ostnud. See siin paistab olema sama nähtus: aga miks tema saab, kui mina ei saa!?? Head inimesed, kolige Põhja-Koreasse, kui te ei talu, et keegi teist paremini elab, aga palun jätke siin üksteist söömata! Ja Epp, kirjuta ikka, ära hooli tigedikest! Omajagu oleme igaüks ise oma elujärge kujundanud, samamoodi sina. Kirjastaja elu praeguses EV-s pole lihtne, aga sina oma vägeva töövõimega oled pinnale jäänud, mis tähendab, et olgu kritiseerijad ikka päris vait. Vabandust, et lähen ägedaks ilusal pühadeajal, aga mõte jääb samaks.

  24. Ja võib-olla istub üks noor inimene pool tundi oma sõbra pool internetis (sest tal endal pole arvutit) ja loeb Epu blogi (sest talle meeldivad Epu mõtted ja koos temaga unistada) ning tänab õnne, et ta sõbra ema kutsub teda iga päev õhtusöögile (sest muidu…). Ja ta loeb ka kommentaare, kus vaieldakse selle üle, kes kui kallist toitu sööb ja kes kui kaugele lendab. Ja see noor inimene, ta on õnnelik (sest tal on sõber).

    Ja kui teil endil oleks rohkem raha, kas te ostaksite siis ka välismaa mett, kõige odavamat vorsti ja kõige kaugem rännak oleks naaberlinn, kuhu lähete hoopiski tööasjus.

    No, palun laske inimestel elada ja kui Epul on see raha, mida teil ei ole, siis järelikult on ta ka kõvasti vaeva näinud. Go Epp!

  25. Heh. Märkasin täna oma blogijärjehoidjad yle vaadata ja sattusin siia.

    Kummalised olete, inimesed 🙂

    Olen oma elu ja yldse inimelu peale viimasel ajal palju mõelnud. Mul ei ole ka praegu midagi leivale panna. Kohe yldse ei ole. Ja ma tean, et millalgi mingite asjade tegemise eest ma saan natuke raha, aga ei tea ju, millal täpselt jne. Ja siis see läheb enamikus õppelaenu ja krediitkaardivõla tasumiseks. Umbes nii 🙂
    Noh, sõbrad toidavad vahest. Rohkem muretsen selle pärast, et kuskohast saada piletiraha Tallinnast Tartusse sõitmiseks (:

    Aga ikkagi meeldib mulle lugeda, kuidas Epp tahab siia- või sinnapoole reisida. See ei pärsi mu enda lootusi või kujutlusvõimet. Sest teate, tegelikult saab ka täiesti ilma rahata reisida. Mäletate seda muinasjuttu – sada sõpra või sada raha? Sada sõpra oli igatahes parem valik… Sest kui häda käes, ei saanud saja rahaga midagi, aga sada sõpra tulid kõik appi. Kellel neid on muidugi niipalju. Minul on vist palju vähem…

    Veel olen märganud, et minu valmisolek anda kerjusele taskupõhjas vedelevaid mynte on kasvanud pöördvõrdeliselt rahakotis või pangaarvel oleva rahahulga vähenemisega…
    Mida vähem mul on midagi anda, seda altim olen ikkagi andma. Naljakas, kas pole? Ja sõbrad, kes mulle kõrvalt kaasa elavad, peavad mind muidugi hulluks, aga sellel põhjusel, et minus ei olevat veel näha murdumise jälge. Et kuidas ma ikka saan nii rõõmus ja roosa ja õnnelik olla, endal pole tööd ega kodugi õieti ega miskit. On ainult (pealtnäha) võimatud unistused 🙂

    Aga mina olen õnnelik, et mul on sõbrad, kellest mõni vahetevahel syya annab või kylla kutsub, et ma elan rahumeelses riigis, kus inimesed saavad siiski sõbralikult läbi, keegi ei käi pyssiga tänaval, eksole. Ja ma kavatsen siit (Eestist) ära minna, aga mitte sellepärast, et siin oleks halb, vaid seepärast, et ma tunnen vajadust rännata. Lihtsalt praegu on selline…majanduslikult natuke keeruline aeg. Ja lennupiletit ma vist ei osta, saan kuidagi muudmoodi, äkki hoopis tasuta sinna, kuhu vaja minna on. Lihtsalt juhtuvad sellised asjad vahetevahel. Ja see hoiab ka alles mu eneseusku.

    Ma arvasin vahepeal, et kõike olulist saab raha eest. Aga viimastel kuudel olen olude sunnil märganud, et hoopis siis, kui yldse raha peale enam mõelda ei saa, hakkavad juhtuma sellised imelised asjad… soovid lähevad täide… kummalised asjad juhtuvad, mis võimaldavad mul teostada oma unistusi ja kõik see sõltub hoopiski inimestest, mitte rahast. Noh, raha on ka muidugi vaja aeg-ajalt. Aga mõnikord on tarvis ära käia päris, päris põhjas, et osata hinnata seda, kui hea oli enne seal haljal oksal peesitada.

    Mida ma tahan öelda?

    Inimesed, mõelge igal hommikul nende asjade ja suhete peale, mis teie elus (ikka veel) olemas on. Mõelge tänulikkusega kõigele, mis teil on. Sest tegelikult, olgem ausad, saavad asjaolud alati palju hullemad olla. Oleme siis rõõmsad, et praegu on niigi hästi?

    Yks mu sõber ytleb tihtipeale:
    Kes tahab, otsib võimalusi; kes ei taha, otsib ettekäändeid.

    Minu meelest on tal täiesti õigus 🙂 Sest… kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!!

  26. Ma vist üritan nii ühe-kui teisepoolset seisukohta mõista.
    Kedagi ei saa sundida kuidagi öko-või kellegi “lemmiköko” olema ja kõigil on õigus unistada ja oma tegemisi toimetada, see on selge. Ja Epu mõtteid on tõesti mõnus lugeda, kasvõi selleks, et nende suhtes mingi seisukoht võtta.Mina näiteks ikka imestan, et kuidas Epu ja Justinil on võhma kahe piigaga reisida ja lennujaamu taluda 🙂

    Aga…meie pere (kaasa arvatud minu ja abikaasa vanemad) on õnneks sellises seisus, et see nö kriisiaeg läheb väga kenasti mööda, sissetulekud pigem tõusevad jne. Ja me oleme küll teadlikult püüdnud tuttavatega vesteldes (kes ei tea, kaua nende tööandja veel vastu peab või kuna palka vähendatakse) sellist “oi meil läheb hästi” teemat vältida. Isekeskis me muidugi arutame, et vaat kus on meil vedanud. Ka mu pensionäri kohta hästi teeniv esivanem, kellele muidu on ikka vahel meeldinud seltskonnas arutleda pensionäride kehva sissetuleku üle, on nüüd täitsa vagusi.
    Ja on ju võimalik, et on inimesi, kes Epu puhul pahandavad mitte selle üle, et ta reisib, vaid et mõtiskelud kuhu-ja kuidas veel reisida on nende jaoks väga pseudoprobleemid. Kui ikka tõesti on üksikvanem ja mitu last toita ja töökoht kaob ja võrgustikku eriti pole, siis on mõtisklused vist natuke teised küll…vist kulub energiat ka mujale, kui mitte-mahedalt tootjate vastu protsessimisele.
    Ma ei tea kommenteerijate perekondlikke seise, aga ma kahtlustan, et idealistlikumat, unistavamat ja heas mõttes ilusamat juttu ajavad need, kel suurt peret taga pole. Ma ise mõni aasta tagasi oleks küll väga teistmoodi mõelnud kui praegu, pereema ja lapsemammana 🙂

  27. Tere. Just hiljaaegu lõpetasin 1 osa ”Minu Ameerika”. Väga-väga meeldis ja kui raamatukokku peaks raamatud tagasi ilmuma, laenutan ”Minu Ameerika 2” ka. Ma alles mõni minut tagasi leidsin selle blogi. Ja mul tekkisid küsimused: Kuidas Martal läheb? Kui vana ta juba on?
    Veidi imelik küsimus:Kes on Anna?, ma lugesin blogi ülevalt, et Marta ja Anna lähevad luku taha, seega tuli see küsimus.
    Elate ikka Ameerikas? Ning viimane: Millal jõuab tähtajaliselt raamatupoodidesse ”Minu Ameerika 3” ?
    Loodan, et Sul on aega vastata 🙂 Edu 🙂

  28. Ühisõhtusööke on minu Tartu tutvusringkonnas kogu aeg peetud ja need käivad praegugi edasi, umbes kord nädalas.

    Reisimise kohta – ma ei ole iial nii palju reisinud kui oma kõige vaesemal ajal. Lihtsalt hämmastav, kui vähe võib reisu peale kuluda. Tõsi, magada tuleb põõsa all, aga kui vihma ei saja, pole seal häda midagi. Aga vaat aega, seda on küll vaja.

  29. Kas pole kummaline, et maailm on muutunud selliseks, et muul moel kui lennukiga enam ei saa – see on küll utoopiavald, aga… miks ei võiks fantaseerida maailmast, kus meritsi või maitsi Eestist Indiasse saaks – jälle. Jah, ma tean, mis riigid sinna vahele jäävad, aga.. siin blogis on ju unistamine lubatud 🙂 Unistamine Aeglase Kulgemise Maailmast.

  30. Karoliinale – Anna on minu teada Epu noorem tütar ja nad elavad Eestis ja praegu on just NY vanavanematel külas.
    Armas Epp! Ootame juba Sinu Ameerika elamusi ja muljeid (ise pole ma sinna mandrile veel jõudnuid, Euroopa küll päris korralikult ära nähtud).Vabandust, et Karoliinale Sinu eest vastasin!

  31. Kusjuures on praegusel majandussurutise ajal emotsionaalselt hea reisida just kolmandasse maailma – India, L-Ameerika või siis endise N-Liidu lõunapoolsed vabariigid. Soovitavalt Aasia või Aafrika. Käite korra ära, ja isegi kui seal võõrsil mõnes hotellis peatute, ei suuda te sulgeda silmi selle kohutava vaesuse ja viletsuse ees, mis neis paigus on igaühe igapäevaelu osa. Ja siis tagasi tulles oma külma kuid tegelikult hea kliimaga, kuid kahjuks külmade ja kadetate südametega elanike riiki – siis alles saate aru, kui väga teil on vedanud, et just sellisesse maailma osasse olete sündinud…
    Eestis ja vaesus, my ass! Tõeline vaesus on ikka hoopis teine level.

  32. Mainitud kandis vaesus jah hoopis teise tähendusega, aga ei maksa unustada, et neis maades inimesed nt kodutuna ära ei külmu. Ja erinevalt Eestist on sealt tegemist kollektivistlike kultuuridega, kus seesama sots. võrgustik aitab nii mõnelgi toime tulla.
    (mõtlen siinkohal ühele LõunaAasia kandi tuttavale, kelle jaoks oli elementaarne, et ta töötas Saudide maal üle 10 aasta ehitusel, et vanematel normaalne elada oleks ja õed korralikult mehele saaks – perekonna au luges)

  33. catalinale: Eestis on ju sots.hoolekanne, mis peaks siis olema kaudne ja laiem sots.vörgustik.
    kirume eestlaste kadedust ja tigedust, aga samas eksisteerib maailmas uskumatut julmust ja hoolimatust, mille poolest me pöhjamaised “tuimad tükid” väga esirinnas siiski pole.

  34. Väga huvitav diskussioon siin minu äraolekul käinud :).
    Karoliina, õige info jah, Anna on meie noorem laps ja elame nüüd Eestis, aga käime Ameerikas külas. Marta on 5aastane.

    Vaesuse ja getoelu kohta, nägin just filmi “Rentslimiljonär” (Slumdog Millionare), soovitan, aga praegu pole pikemalt aega kirjutada…

  35. Eesti sotshoolekandesüsteemist ma paraku vaimustuses pole, kuna olen kuulnud lisaks enda muljetele selle kohta päris palju ka lastega tegelevatelt teistelt tegelastelt (lastearstid,- psühholoogid jt). Ja kokku puutunud ise juhtumitega, kus lapsi solgutatakse eri süsteemide/ametiisikute vahet ja üksksi neist ei vaevu varjama, et saaks vaid lapse enda kaelast ära. Väga masendav.Täiskasvanu kohta võib ju öelda, et enda asi, kuidas toime tuleb, aga need, kes ise hakkama ei saa enam või veel, nendele tuleks rohkem möelda.Aga sel teemal ma võiks kurjalt vahutama jäädagi 🙂

    Epule edulist ja võimalikult stressivaest tagasijõudmist!

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar