“Ma sain aru, et minu rahutu hing ei ole ilmtingimata paha,” kirjutas Mann oma “Minu Alaska” raamatus ja mind valdas seda lugedes äratundmisrõõm. Mina olen ka rahutu. Mul on elus muster: ma ei suuda kaua ühe koha peal püsida. Kusjuures ma tahan vanadesse kohtadesse uue ringiga tagasi tulla, ma ei taha neid kohti ja inimesi igaveseks hüljata, aga kui ma tükk aega paigal olen, siis tulevad need teised kogetud hetked meelde, kõik need olnud emotsioonid, lõhnad ja värvid kangastuvad ja tahaks edasi (või tagasi) liikuda.
Kas kunagi saabub rahu ühes kohas, ma ei tea. Aga ma tean ja näen, et midagi keeb minu sees. Jälle.
Päikest ei ole! Ja liiga hästi on see teadmine naha vahel, et päike on olemas siinsamas pilvede kohal, ja nii palju kohti on maailmas, kus päike praegu paistab. Tahtsin enne linna minna, aga siis vaatasin seda lumelörtsi segust ollust, mida maa ja taeva vahel keerutab, ja mõtlesin ümber. Taevas on hall ja maa on (hea seegi) valge ja õhk on lörtslörts. Viimaste uudiste kohaselt kestab talv poolteist kuud veel, kuni aprilli lõpuni?!
Ilmselt kusagil ajukeemias ja kehakeemias on nii seatud, et osa inimesi saab päikesepuudusega paremini hakkama kui teised. Mina ei saa.
Ja mul on lisaks veel see iseärasus, et kui paljud päikeseigatsejad lihtsalt unistavad, siis mina ausalt öeldes mõtlen kiirelt välja, kuidas olukorda parandada…
– Võtan ühendust meie vana Malaisia-produktsioonisaare Pulau Besari kokaga ja uurin, ega neil seal köögitöölist poleks vaja, kes saaks päevatöö tasuks bangalo elamiseks…
– Pean juba läbirääkimisi ja kauplen alla Costa Ricas asuvate eestlaste hotelli bangalo kuu-üüri ja mõtlen läbi, mis raamatu ma seal saaks kirjutada. Ei, ma ei mõtlegi, et alatiseks! Sinna võiks ju kuueks kuuks minna, oma pere mesinädalad seal teha ja hispaania keele muuhulgas selgeks õppida.
– Ok, Justin ütleb, et kui, siis Itaalia… Sukeldun Itaalia üürikuulutustesse ja pusin online-sõnastikuga tõlkida. Meie häda ja õnn on see, et Justin saaks oma Genomewebi töökohta pidada kusiganes maailmas, kus internet olemas. Võibolla on kusagil Lõuna-Itaalias see koht, mis ootab meid? Alatiseks?
Kõrvus kohiseb. Minul isiklikult on raske uskuda, et elu on kusagil meie eest ette ära otsustatud. Ei, elu on meie endi kätes.
Meil algab varsti keskiga ja meie lapsed peavad varsti kooli minema. Me ostsime Setomaale suvemaja, niipalju on paigas, aga kõik ülejäänu on ju meie endi teha.
Justinil on teooria, et minu vajadus muuta ümbrust tuleb sellest, et ma elan üle mingit järjekordset sisemist muutust. See võib tõsi olla, aga see pole ju midagi häbenemisväärset ega tee muutuse vajadust vähem karjuvaks :). Sisemine ja väline käivad ikka üheskoos.
Ja nagunii ei tee me midagi kohe. Elu on ära otsustatud kuni augutikuuni. Aga ma tõesti ei tea, kas ma olen valmis veel üheks talveks Eestisse jääma. Ma ei kahetse neid kahte aastat, mis oleme siin nüüdseks veetnud, oh ei. See on olnud ilus ja huvitav aeg, täis põnevaid tegusid ja armsaid inimesi, aga on olnud ka uuesti kokkupuude Eesti ilma ja eesti meele pahupoolega. Ja ma arvan, et meist saab pigem “suvel Eestis eksiilis” perekond tulevikus. Kusagil on aga see koht, kuhu me pesa teeme.
Aga kus?
Õnneks ei olegi praegu võimalikult liiga kiiresti käituda. Ma elan selle sügelusega hinges ja ma ootan, et Justin saaks oma mõtted ka paika, et ta jõuaks kaugemale kui “no ma ei tea…”.
Mina tean üsna hästi, mis ma tulevikult tahan. Päikest, rahu, huvitavat (pigem pisikest) kogukonda, kooli lastele (kusjuures keel pole primaarne, sest eesti ja inglise keel on tugevalt olemas nagunii), kirjutamise aega iseendale. Justin on meil see, kes ei saa aru, kas ta ikka tõesti tahab minna pärast magistrantuuri ka doktorantuuri ja kas ta tahab saada tulevikus teadlaseks-õppejõuks või tahab ta olla ka kirjanik, muusik; ning kas ta tahab jätkata oma mõistuseabielu Genomewebiga, mis talle reisivõimalusi ja palka annab, aga iga nädal umbes 3 päeva ta elust röövib…
Mulle tundub, et me oleme tulnud pika tee, saanud vaba(ma)ks oma sünniperekondadest: me ei pea elama ei New Yorgis ega Eestis. Aga… kus siis?
(Jätkub… kunagi.)
Tule jah Itaaliasse… Aga lõuna on küll imeline, kuid seal on oma vägaväga tugevad varjupooled, seega ma soovitaksin pigem Liguriat, tema imelise looduse ja pehme sooja ilmaga, kus ka detsembris õitsevad lilled. Või Toscanat, seda välismaalaste lemmikut, kus võite suurt hulka ameeriklasi kohata. Või siis kuskil Lazios, Roomast, sellest igavesest linnast mitte liiga kaugel.
Emilia on muidugi minu lemmik, aga siin on jaanuaris ikka täitsa külm. Praegu hakkab kõik õitsele.
Või tahab Justin oma juuri otsida, ta oli algupäralt lõunast? Aga lõuna ei ole rahulik, kui sa just ignorant pole, aga sina ei ole ju. Kuid samas vajab ka lõuna inimesi, kes tema eest võitleksid. Aga tahad sa seda?
Oh teid küll! Kust, Epp, oled sa pärinud sellise rahutuse? Meie ju kõik nii rahulikud, kui mitte öelda – lausa uimased!!!
Ma igatsen ka päikest, jään kohe talvega niruks ja hädad ründavad karjakaupa, aga ma ei lähe, pole siiani läinud, kuhugi päikest otsima. Päike on mu südames, kui on.
Ma niisama. Mulle Justini lugu eilses Päevalehes hullult meeldis. Ja Sind kujutas ta selles veidi tuima(!!!???) ajalehelugejana!!!! Justinil on peen huumoritaju.
Enne kui kuhugi jälle kaote, tulge siit läbi. Aga mitte lähematel päevadel, veidi hiljem.
Kontakteerugem!
Tegelikult ei olnud eelmine komm mingi anonüümne, hoopis helle olen.
Ma kahtlustan, et see tuleb vanavanaisa Aleksandrist, kes aina kolis ja kollas ringi, kuni võimalust oli.
Muidugi tuleme sulle külla!
Õnn on saada ja osata tööd, mida on võimalik teha ükskõik millises maailma punktis. Enamik inimesi, mina ise sealhulgas, oleme just seepärast rohkem või vähem sunnismaised, et hirm ebakindla tuleviku ees ja oskamatus midagi täiesti muud otsida, paneb meid omaenese töö ja kodu ahelatesse.
Kui ma ise midagi sellist teha oskaskin, mida saaks suvalises maailma punktis teha, poleks ma juba ammu talviti Eestis, midagi pole parata.
Seni tuleb leppida lühemate tiivasirutustega päikese poole.
Mõtlen tihti, et kas ma olen imelik, et mind see Eesti talv üldse ei häiri, et ma naudin aastaaegade vaheldumist, välja arvatud sügist. Kui suvel pole päikest, siis tekib kange vajadus selle järele, aga talvel nii väga mitte, sest minu jaoks on ka talvel päikest täiesti piisavalt. Näiteks laupäevalgi siras see nii heledalt, et mul hakkasid lausa silmad valutama.
Olen praegu Rootsis, umbes samal laiuskraadil, mis Tartu, ja siin on kevadel+hna juba selgelt tunda. Lumi on sulanud ja paike s´rab r++msalt. 🙂 P.S Vabandust, et t´pit´hti pole.
Tore, et Setomaale suvitajaid sigineb- ma ka just mõne aasta eest ostsin sinna suvemaja. Setus on suvel üks pidu ja üritus teise otsa:)Kõik on siiras ja päris ja tasuta:)
Merlin ja Epp: te olete Setomaal enam-vähem naabrid 🙂
Helen Kõiketeadja.
PS Epp: sa tekitasid nüüd minu ka sihukese päikeseigatsuse, et hull lugu. Aga ühe teatud meie plikade lemmikfilmi ajel olen ma hakanud viimasel ajal Kreeka pakkumisi vaatama 🙂 Mitte küll kolimiseks, aga vähemalt oma silmaga äranägemiseks…
ja mina jälle ütlen, ma olen kah selline eluaegne rahutu olnud, et tahtsin/tahan palju reisida. ja teotahteline olen ma kah olnud. ka väikese rahaga, ikka sain sinna, kuhu ma tahtsin. aga nüüd, lastega, ma küll ei oska enam niimoodi spontaanselt rännata. see võimalus on sul vist ka tänu Justinile jatänu sulle endale ka muidugi, ja teie võimalustele pidada töökohta siit ja sealt. Sest olgem ausad, lennupiletid ka ju maksavad midagi.
minu mees, näiteks ei tuleks minu (ja lastega kaasa). ja ma pole endale veel ette kujutada osanud, kuidas ma niimoodi seikleks.
kui ma ühe lapsega veel kujutan ette sellist lausreisimist, siis ÜKSI KAHE LAPSEGA enam mitte. vot nii.
aga see päikesepuudus tuleb ilmselt vanusest, ma pakun. ehk siis 20selt ei vaja inimene enam päikest, aga 30selt on selle osatähtsus käivitumisel juba tähtsam?
ee mul läks just huvitavaks:) Egas siis muud kui, et kirmasel näeb.
Meie oleme nn Juusa küla, vaata google-kaardilt järgi!
..ja eesti meele pahupoolega.
mida sa konkreetselt silmas pead? mitte et ma nii väga sooviks halbades tunnetes tuhnida, aga hetkel tundub huvitav teada.
mida arvad, mis on köik need kiired ja suured muutused teinud Eesti inimese meelega?
Ah ei miskit muud kui et sellist kadedust ja urgitsemist kohtab vahel. Aga see sai mul nii lõdva randmega sõnastatud. Ei midagi erilist ole kurta!
Pigem on küsimus selles, et meile ei meeldi olla isegi mitte vähesel määral nn celebritied, kuulsused, keda teised ära tunnevad, aga meie neid ei tunne. Olme Justiniga arutanud, et meile sobiks paremini see, et saame küll blogides ja raamatutes oma lõugu vabalt laiutada, aga igapäevaelu elaksime kusagil, kus me oleme anonüümsed ja kus meid tänavatel-kohvikutes salamisi ära ei tunta. Suvel Eestis aga kuuluksime pigem külakogukonda, kus meid küll tuntakse, aga meie tunneksime neid inimesi (loodetavasti tulevikus) vastu ka!
See on olulisem kui see nn eesti meelelaadi küsimus. Igal maal on oma meelelaadi hädad, selles suhtes mul illusioone pole, et kusagil ideaalsed inimesed elaksid :).
Huvitav on asja juures see, et küll olen mina plaane teinud minna elama sinna ja tänna ja kuhu veel, aga ikka üks asi on takistuseks saanud: ma ei taha, et mu lapsed kasvavad kodumaatuiks. Küllap on see lihtsalt mu isiklik kiiks ja küllap on tulevikus tegelikult palju kergem sellel, kes on harjunud, et kus kott, seal kodu, kus koiku, seal öömaja. Kõik märgid näitavad, et sinnapoole see kisub, et nii saab lihtsam olema. Aga vahel kui suvisel varahommikul või talvisel paksu sätendava lumega päeval läbi Eestimaa sõidan ja järjest täiesti imelisi, aga hüljatud majadega kohti näen, siis süda sõna otseses mõttes kisub kokku. Nii härdusest, et nii imeilus ja nii oma ühtaegu pole mitte kusagil mujal, kui ka valust – et siia see kõik jääb ja laguneb ja ununeb, sest inimesed lähevad. Ja siis on mul selline tunne, et mina ei tohi minna. Mõttetu muidugi – justkui mina oma kolme lapsega suudaks Eestimaad hääbumisest päästa. Aga jätta ka ei saa. Mulle lihtsalt on kuidagi vägaväga oluline, et mu lapsed kasvaksid eestlasteks, et see lapike maad oleks neile rohkem kui ajutine peatuspaik. Selle tunde, et nad kuuluvad kuhugi, et kuskil on juured ja järjepidevus, selle tahaksin ma neile kaasa anda, saab siis pärast, mis saab.
Kui see tatine ja ebamäärane aastaaeg aina kestab ja kestab, kuid järjest on pime ja lörtsine, olen ma igatsusest päikese järele hullumas ja luban Hispaaniasse kolida ja mitte iial tagasi tulla. Aga siis tuleb kevad ja päike ja valged ööd – ja siis ma saan aru, et see kõik poleks pooltki nii imeline, kui see kogu aeg oleks. Ja ongi jälle selge, et ei lähe ma siit kuhugi. Sest see siin on oma.
See on kummaline kuulda, et sa ei taha olla kuulsus – sinu käitumisest jääb just vastupidine mulje.
Miks sa siis eksponeerid end meedias ja igal pool, riputad enda ja oma laste pilte nii blogisse kuui lehtedesse, räägid oma isiklikust elust kõigile, kes lugeda viitsivad?
Kui see pole kuulsuse- ja tähelepanuvajadus, mis see siis on?
No mis ma oskan öelda. Postimehes kirjutasin, sest mulle meeldib kirjutada ja lugusid vesta ja meeldib oma sõnumit edasi anda. Oma laste blogisse panin fotosid, sest mulle meeldib pilte teha. Intervjuusid olen andnud, sest sõpradele-tuttavatele on kehv ära öelda, kuigi olen ka seda teinud.
Lisaks on kõigel ka nn turundusmoment – ikka ju märgatakse ja ostetakse selle (kirjutatud ja kirjastatud) raamatuid, kellest midagi teatakse. Olen siinkohal piiri pannud, et katsun nüüd sisuga tegeleda ja turundada ikka siis, kui olen sisuga uuele tasandile jõudnud.
Aga see sõnastis iseenesest, see tugeva negatiivse varjundiga fraas – “kuulsuse- ja tähelepanuvajadus” – vaat see on üks eesti meele osa.
mariliisile: inimesed on ju nii erineva energia. mönda jagub köikjale ja mönda ei märgata pea kunagi. vahel vaid kuulsus ja tähelepanu tulevad extrana kaasa.
aga kuidas on lood roheraamatus antud lubadusega maksimaalselt kord aastas lennata…?
Ma’i saa aru, mis värk kõigil selle ilmaga on 🙂 Justkui oleksid kõik lõunamaal sündinud ja vägisi siia sombusesse Eestisse toodud. Mulle meeldivad ka päike ja suvi lausa hullupööra, aga sama mõnusad on mu meelest ka me sügised, talved ja suved. Isegi praegune kevadtalv on lahe. Kui oled lapsena iga ilmaga õues möllanud, siis oskad samasugust ilma ka täiskasvanuna nautida, kasvõi mõelda, et kui saaks, siis läheks ja sumpaks selle jääsulbis ja prooviks, kas lumi hakkab veel kokku. Pealegi, räästad juba tilguvad!
Minu meelest on aastaaegade vaheldumine väga huvitav. Ja pidev päikese lõõskamine tüütaks ikka väga ära.
mina isiklikult ei kurda ka päikesepuuduse üle, aga just sel talvel olen mõelnud, et ehk just peaks kurtma. sest mine tea, võibolla on lisaks kevadisele kahvatusele sellel ka teisi negatiivseid mõjusid.
siiski ei taba mind nimetatud “päikeserahutus”, ma arvan, mis sunniks mujale liikuma. ja kohalik kevad on ikka võrratu küll. sinu puhul, epp, ma just mõtlen, et see lennukiga lendamine on sind ehk tagasi hoidnud rohkem ringi seiklemast. ja mine tea, kas teised su pereliikmed suudavad sammu pidada… justin peamiselt, martal ilmselt ei ole sellist muret ja anna on veel väike, pealegi näib talle ka reisimine meeldivat.
aga mis puutub kirjutamise seostamisse kuulsusevajadusega, siis on tegu muidugi täielise jamaga. sama hästi võiks eeldada, et kõik kes siin kommenteerivad, tahavad meeleheitlikult epuga tuttavaks saada. ja selle läbi kuulsaks.
Hmmmm ja mitu korda me sel kuul päikest oleme näinud?:) Ilusat kevade algust!
Ps: oleks siin rohkem päikest, oleks ka rahvas rõõmsam, tõmbleks vähem ega kipuks nii kangesti siit minema.
“Ma kahtlustan, et see tuleb vanavanaisa Aleksandrist, kes aina kolis ja kollas ringi, kuni võimalust oli.”
räägivad et kõik on pigem geenides kinni, mitte kasvatuses või vanematekodus. huvitav, kas rännugeen on ka olemas.
http://bps-research-digest.blogspot.com/2009/03/are-these-most-important-discoveries-in.html
Eks see eestlase meele pahupool ole ka igast fraasist negatiivset varjundit otsida ja lakkamata kõige üle kaevelda. Ma olen siin varem ka öelnud, aga mina olen nii-nii sündinud ja igipõline, südamest eestlane kui vähegi olla saab. Ei lähe ma siit ära, mitte kunagi ei lähe, ja see ei tule hambad ristis pingutades, vaid see on mu südamesoov. Minu jaoks on siin kõige ilusam, kõige armsam, kõige parem.
Ja olen seda varemgi juba küsinud, et me elame üsna lähestikku siin Tartus, aga kas siis tõesti on nii, et meie linnaosa kohal lõõskab päike ja teil seda sugugi pole? Olen juba nädal või poolteist ärganud lõõskava päikese peale ja silmi kissitades kooli läinud, sest lumi sätendab kogu selle valguse käes nii valusalt.
See ühes kohas lakkamatult negatiivse nägemine on ka meelelaad. Keeldun tunnistamast, et eestlaslik 😛
Annake-kullake: Epp ju kirjutabki, et see päikeseigatsus on vaid vabandus. Et tegu on lihtsalt rahutusega.
Tundub, et läksid esimese lõigu peale turri ja edasi ei lugenud.
Mulle Eesti päike sobib. Ja mujale ei kipu. Sest mujal kus on rohkem päikest, on ka muid hädasi (tornaadod, maavärinad, üleujutused).
Eestis neid ei ole. Aga on täitsa olemas väikesed huvitavad kogukonnad, kuhu saab mõnusa pesa rajada.
Paari aasta eest oleks ehk läinud ka mujale, kuid kindlasti mitte jäädavalt – Eesti on kodu ja mujal olen vaid külas, kus on hea, aga kodus…
Key West – igati mõnus koht, kus aega veeta ning ringi sebivaid turiste vaadata (ise just hiljuti sealt tulnud ning niiiiiiiväga sinna tagasi tahtmas)…