Kopin Marta ja Anna kinnisest blogist täna ühe postituse siia:
Seda, et eile on Eesti riigi sünnipäev, teadis Marta juba mitu päeva ette: lastehoius on iga nädala meisterdamistunnid mingisuguse teemaga ja eelmisel nädalal oli teemaks sinimustvalge. Nad meisterdasid lippe, kleepisid sinimustvalget kriidipuru ja tegid kaunistuslinte.
“Kas me teeme Eeeesti riigile tordi ka?” küsis Marta eile hommikul. Muide, Eesti on tema suus alati kolmandas vältes, see on vist Mimi pealt õpitud, sest tema ütleb ka nii.
Tegimegi, õunakooki. Ja asusime hommikul telekast paraadi vaatama.
“Kas neil onudel külm ei ole?” küsis lapsesuu. Mina arvasin, et on küll külm, aga see on paraad ja paraadid toimuvad ikka õues, ka siis, kui on külm ja lund sajab
“Oi, püssid!” läks Marta natuke endast välja. Ta on vähemalt kaks korda telekst püssilaskmist näinud ja sellega seoses kardab – teoreetiliselt – metsaminekut. Kui ma rääkisin, et suvel läheme Setomaal metsa, siis ta ütles: “Me ei saa minna, seal on ju püssid ja seal lastakse!” Eks ma siis üritasin seletada, et tavaliselt metsas ei lasta, see oli lihtsalt filmis… Kusjuures sealkandi metsades on kunagi metsavendade valusad lõpulahingud olnud küll.
“Miks Eesti sünnipäeval püssid on?” Lapsesuul jälle hea küsimus!
“Siis me teame, et me saame Eesti riiki kaitsta.”
“Mis kaitsta? Kas püssidega lasta või?”
“Jah.”
“Keda lasta?”
“No kui mõni kuri onu tuleb, siis saame Eestit kaitsta.”
“Ahah.” Veidi nõutul toonil.
—
Õhtuks olime välja reklaaminud, et tuleb printsessikleitide näitamise saade Eesti sünnipäeva puhul. Marta istus nagu miška teleka ees ja ootas. Me polnud juba väga ammu telekat vadaanud (tavaliselt on meil süsteem DVDmängija peal, korraga mõlemat ei saa), Justin nikerdas süsteemi muuta ja Marta läks aina kärsitumaks.
Kui teleka korda saime ja printsessikleitide paraad hakkas, siis esimene oli Ingrid Rüütel ja Arnold Rüütel. – “See ei ole ju printsess, see on nagu kuninganna!” kommenteeris Marta.
Evelin Ilvese kleit sai talt kiidusõnu. Veel päris mitu kaharat roosat, valget ja helesinist kleiti said kiita (Mina kogu aeg ei vaadanud ise, Maša oli lapsehoidjana siin). Aga täielikult erutus Marta siis, kui nägi Evelin Pange – “Vaadake, see on ju Toomas-Roo-filmi naine!” Tjah, see film, kus ta metsas püssilaskmist nägi, oli ju “Tuulepealne maa” ja nüüd on Marta kõigi nende näitlejate, aga eriti Rasmus Kaljujärve fänn.
“Kas Toomas Roo on ka seal? Kus Toomas Roo on?” vahtis ta telekat.
Rasmus Kaljujärv on Marta lemmikmees number üks, ja on seda rõõmu, kui selgus, et ongi tema ka printsessikleitide paraadile kutsutud.
”’
Ma seletasin Martale eile teleka ees ja täna hommikust lehte koos vaadates, et meie president, see on nagu meie kuningas.
“Kas tema on siis meie printsess?” küsis Marta, näidates hommikuse “Postimehe” esiküljel ilutsevat Evelin Ilvest.
“Nojah… tema on pigem nagu meie kuninganna. Aga kui kuningad ja kuningannad jäävad eluks ajaks, siis nemad on ainult paar aastat.”
“Ja siis, kas nas surevad siis ära?”
“Ei, siis valitakse uus president.”
“Aga miks meil kuningat ei ole?”
“Ei ole lihtsalt ja kõik! Sest meil on president.”
Alles paar päeva tagasi olin talle internetist otsinud Rootsi kuningalossi ja printsesside Victoria ja Madeleine`i kohta pilte. Marta oli sellest väga huvitatud: võimalik, et läheme maikuus reisile Stockholmi ja läheme külla p ä r i s kuningalossi, kus elavad p ä r i s printsessid. Kuninga ja kuninganna pilte tahtis ta ka vaadata, isegi selle märkis ära, et Victoria on oma kuningannast ema Silviaga sama nägu.
“Aga miks Eestil ikkagi printsessi ei ole?” painas ta mind edasi täna hommikul.
Mulle aga tuli meelde üks asi. “Kuule, aga presidendil on tütar ka, tema ongi nagu Eesti printsess. Ta on sinu vanune, minu arust on ta viie aastane!”
“Kas tema oli ka eile printsessikleitide peol? Mina küll ei näinud!”
“Ei, teda eile ei olnudki seal peol.”
“Kus siis tema oli? Kui ta emme ja issi peol olivad?”
Jah, jälle hea küsimus…
Nii almas 🙂
:)))) Milline armas arutelu. Hinge tegi soojaks ja silmaserv läks kahtlaselt niiskeks:) Kallistused.
Lihtsalt huvi korras küsin, et kuidas teil on õnnesutunud Martat muudest TV-s näidatavatest vägivallastseenidest eemal hoida? Endal kodus sama vana laps ja ikka juhtub, et ta enne kella viiest Tomi ja Annit näeb AK-s uudiseid a la Gaza sektor. Inimese otsest mahalaskmist ta pole küll näinud (seda näebki veel, ma loodan, vist ainult filmis) ja püssi karta ei oska, aga tanke, sõdureid, tuld ja purukspommitatud maju küll. Vabandus, et sai veidi teemast mööda kommentaar.
Me lihtsalt vaatame nii harva telekat. Oleme niimoodi harjunud, uudiseid tarbime ka pigem internetist.
Marta saab küll enamvähem iga õhtu mõnda oma DVD-d vaadata, aga seal pole reeglina vägivalda. Ma olen televägivalla suhtes allergiline…
(Tegelikult, ise küll vaatame “Losti”. Korra nädalas, õhtul pimedas. ilma lasteta 🙂
Ja veel. Mõelda, kui paljudele lastele maailmas see on reaalsus. Need purukspommitatud majad jne.
Eraldi küsimus on kas lapsi peaks tõelisuse eest vati sees hoidma… pigem kui näidata neile, et maailmas pole kõigil mitte ühtmoodi hästi, siis hindavad nad võib-olla rohkem seda, mis neil olemas on. Ja kui sinna juurde veel õigesti osata seletada asju, siis pigem võib see kasvatada empaatiavõimet ja patsifismi neis.
Meie Maria küsis hommikuse paraadi ajal, kas presidendiproua (ilmselt lasteaiast tulnud sõna) on see karvase peaga 🙂 (Müts oli lihtsalt selline suur ja karvane.)
Hiljem üritas venda “Tervist, härra president!” ütlema õpetada, aga ei tulnud eriti välja.