Tagasi minevikus

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.