“…need to go back to the island!…”

(pealkiri on tervituseks teistele “Losti” fännidele uue hooaja alguse puhuks.)

Sel kevadel saab kümme aastat sellest ajast, kui ma Gran Canaria nimelisel saarekesel kõrvade vilinal ühest väga intensiivsest eluperioodist läbi tulin.

Juba selsamal, 1999. aasta sügisel tahtsin ma tagasi sinna, oma koti ja mälestuste järgi minna, aga jäi minemata. Tõsiselt olen minekut kaalunud veel umbes viis-kuus korda ja ikka on see jäänud tegemata. Õnneks on see saar ikka veel seal ja erinevalt Losti-saarest on sinna mineku võimaluste aken alati avatud.

Nüüd olen ma sisenenud oma mälestustesse, pärast seda, kui eile piletid ostsin. Silme ees on taas need maastikud, suudan meelde tuletada nägusid ja tänavanurki. Meeles on ka, kus linnas mis nädalapäeval suur turg oli. Kui ma sinna turule lähen ja müüjaid vaatan, kas tunnen mõne neist ära? Kümme aastat on pikk ja samas ka lühike aeg. Kas keegi neist mind mäletab? Et oli üks blond veidi hull tüdruk, kes koos hipist Jeesusenäolise vanamehega seal India ja Indoneesia ehteid müüs ja kes müümisest vabadel hetkedel muudkui istus ja märkmikusse midagi kirjutas…

Sellest homme algavast retkest tuleb ilmselt minu reisikirjade-raamatu viimane peatükk.

PS. Kui keegi teab praegusel ajal Gran Canarial elavat eestlast, oleksin huvitatud ta kontaktist! (niisama)