Eile hommikul rootsi keele tunnis hakkas see pihta: kõrvus kohises, keskendumisevõime kadus nullist allapoole, kurgus krabistas. Nüüd on juba järgmise päeva õhtu, aga mina ikka võitlen: ei ole haigus mind suutnud seljatada ega mina haigust ka mitte. Ikka sama seis.
Ma ei oska hästi puhata, aga tänu sellistele energiast kuival olemise päevadele nagu täna saab ikka vahel lõõgastuda ka. Kõigepealt vedelesin pool päeva voodis ja vaatasin “Wikmani poiste” DVD-d, koos rootsikeelsete subtiitritega.
Siis vedelesin veerand päeva otsa teise külje peal ja vaatasin vanu albumeid, kirjutades välja mõtteid, mida tahaks oma reisikirjadesse panna (jajah, olen kuulnud, et inimesed otsivad poest neid reisikirju juba taga, aga üle poole jutust on veel tegemata…).
Siis vahetasin külge ja kirjutasin veel paar mõtet üles, seda Justini jaoks, kes kirjutab “Minu Eesti” raamatut (“Õigus jah!” hüüdis Justin, kui meie ühist metsas-marjul käimist meenutasin näiteks…)
Ja nüüd sirvisin raamatuhunnikut. Kui ma jaksan, siis ma kirjutan ülevaate, olen täitsa palju raamatuid viimasel ajal lugenud. Kõige suurem aplaus minu poolt “Undijuttudele” ja “Söö. Palveta. Arnasta” raamatule.
Siis tegin arvuti lahti, sest nii, nagu igal aastal kevadtalvel, nii kriibib jälle viimase hetke pakkumisi vaadata… Homme hommikul helistan ja uurin, kas mu kott on ikka alles (ma jätsin selle 1999. aasta kevadel ühele pööningule Kanaari saartel ;). Võibolla oleks aeg sel aastal ometi kord oma kotile järgi minna ja reisikirjade raamatu viimane peatükk saada. Homme uurin. Manana…
Siis piilusin enda ja Daki salablogisse. Meil oli hiljuti ajurünnak ja me ju kirjutame “Naiste”-raamatut, nädal ja naine, nii sai endale ja teineteisele lubatud… Kui suudaks seda rütmi hoida, oleks hea. Naistekas peaks välja tulema suvel ja mu reisikirjad sügisel…
Siis sain aru, et mul on eppppp-blogi suhtes jälle kirjutajablokk või miski, ja mõtlesin, et kirjutan siia ka midagi!
Nüüd siis avaldan selle ära ja hakkan jälle rootsi keelt õppima, sest mida muud mõnusat ikka poltõbisena ühel õhtul teha, kui mees ja laps on sünnipäeval ja teine laps magab oma hilist lõunaund… Mul on kaks DVD-d, üks on “Bullerby lapsed” eesti keeles ja teine rootsi keeles (õpetaja laenas): panen ühe telekasse ja teise arvutisse ja vaatan, kas annab paralleelselt vaadata kuidagi… Vanasti meeldis mulle paralleellugemise abil keelt õppida (kaks raamatut kõrvuti lahti), sama meetod võiks ju ka filmi vaatamisel toimida?
Mul on umbes nii praegu, et lugesin “Minu Moldovat” (laenasin, viin tagasi) ja mõtlesin, et eh, mis ma ikka teiste kirjutatut loen, kirjutaks ikka ise parem, sai ju lubatud! Ja nüüd loen blogisid…
pisut paralleellugemist 🙂
We walked in silence down that dreary, winding little street without saying a word, she on one side, I on the other. There was not another soul in the street. I was in agony because I felt I had to speak to her and was worried that I might not be able to utter a word, she would disappear and I should never see her again. Then, if you can believe it, she said:
” Do you like my flowers? ”
*
Мы шли по кривому, скучному переулку безмолвно, я по одной стороне, а она по другой. И не было, вообразите, в переулке ни души. Я мучился, потому что мне показалось, что с нею необходимо говорить, и тревожился, что я не вымолвлю ни одного слова, а она уйдет, и я никогда ее более не увижу…
И, вообразите, внезапно заговорила она:
– Нравятся ли вам мои цветы?
Toksisin guuglisse naljap2rast s6na ‘Moldovasse’ ja leidsin mitmeid eestikeelseid kirjatykke Moldovast. Ei erinenudki v2ga palju sellest, millest mina kirjutasin.
Ka paralleellugemine, eh?