Alaska-Moldova-Tai esitlusest ehk 21. sajandi mängud

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Eks see raamatuesitlus jälle üks imporditud reklaamiasjandus on. Ise pole ühelgi käinud ja ilmselt ei lähe ka. Raamatuid ostan küll, need esitletud kolmgi lugemisjärge ootamas.

  2. Jah, minagi ei näe vajadust minna raamatuesitlusele. Sarnaselt eelkõnelejaga on mul need raamatud samamoodi lauanurgal lugemisjärge ootamas. Küll need, kes on huvitatud, leiavad oma tee nende raamatuteni niisamagi.

  3. Esitlusele kohale ma ise ka ei läheks, aga ürituse tulemust videona vaataks-kuulaks küll hea meelega. Miks mitte panna näiteks kirjastuse veebilehele üles videotutvustusi autoritelt? Umbes-täpselt nagu seekordne esitlus, piltidega ja puha, aga et seda saaks endale sobival ajal nautida.

  4. kusjuures, kui sa seda esitlust orgunnisid, siis ma veel imestasin omaette: “huvitav, mis ajast eestis raamatuesitlused popiks on läinud? ma küll ei läheks esitlusele ega tea ka inimesi, kes läheksid – kui see ei ole just mingi isiklik tuttav – aga no ju siis ma pole asjadega kursis…”

    ja nüüd selgub, et heh, oligi nii =).

    aga tead, asi oli selles mõttes kasulik, et ma sain nüüd lõpuks näost-näkku tuttavaks mitme inimesega, kes olid mu blogisid lugenud ja kellega ma olen ammuilma netis suhelnud, aga kellega me kunagi päriselus polnud kohtunud. nüüd aga, seal raamatuesitlusel, said ära tehtud need “tere, ma olen tõnu” – “ooo, tõnu!” või siis “tere, ma olen anna” – “mis anna?” – “x anna” – “oo, tere!” olukorrad. väga äge! =)

  5. Käisin esitlusel autoreid vaatamas, kuna olen sarja fänn ja raamatud eelnevalt läbi töötanud juba. Mõtlesin ka pärast selle esitluse formaadi üle. See ei olnud “kohtumine lugejatega”, nagu ootasin, vaid ikkagi reklaamiüritus, degusteerimine, kuigi kokkutulnutes oleks olnud väga palju potentsiaali enamaks. Natuke pettusin, kuigi, jah, see tulebki nende zanride erinevusest. Reisikirjandus, selles on nii palju tasandeid alates fotodest, videotest, lõpetades sellega, mida teeb reisimine inimesega!

    Aga oma lemmikautori, Manniga, kohtudes ei osanud korraga olla peale naeratamise. Laps kiskus kah minekule.

    Raamatukogu poolt olen väga, seegi kasvataks müüki kindlasti, kuigi ehk mitte kohe ja nii konkreetselt

  6. Kristel, tead, ma oleksin tahtnud teha nii, et vaatajad küsivad ka, aga Rahva Raamatus polnud kahte mikrofoni ja oleks läinud liiga suureks sebimiseks, kui ma oleks mööda inimesi kõndinud ühe mikrofoniga (sest samal ajal pidanuks ka arvuti juures olema).
    Argentina esitluse puhul oli see tore, et rahvas sai ise küsida, siis oli tempo aeglasem. Ja siis ma ka kõndisin seal ühe mikrofoniga ringi.

  7. ai ei tea, mu meelest pole preseka ideel siiski viga midagi. See on pisut esimese pullvasika sündroom, et asi kipub plangu poole piiluma. Kui mujal maailmas töötab see nipp, et autor ringi sõidab oma raamatu väljatulemise puhul, ja sellest potentsiaalsetele lugejatele kõneleb,ja ennast rahvale näitab, siis miks ta Eestis töötama ei peaks.

    Pigem ma arvan, et Kreismanni esitlus tõmbas pressi ära, niipalju kui neid kohale viitsis tulla, teiseks, no ei ole kirjatsuradel seda harjumust veel – presentatsioonidel käia. Ja kolmandaks, kõik ajakirjanikud ja muugi rahvas ka on enne jõulu suht koht väsinud, infost on kõrini ja sebimist ning jebimist veel viimastel päevadel enne jõule niigi küllaga.

    Aga sellega olen veel rohkem nõus, et põhiaur tuleks kirjutamise peale panna. Hea asi öeiab alati lugeja üles, ja teadagi toimib parim reklaam suust suhu hingamise meetodil.

    Ja mis on ju kõikse tähtsam, kõik kolm on väärtteosed, vaata mis küljest tahad.

  8. natuke vaidleks Andryle vastu, et ajakirjanikud kaivad hea meelega presentatsioonidel, aga oleneb mis presentatsioonidel ja mis nad selle eest saavad. kosmeetika/parfymeeria maaletooja firmas kus ma kunagi tootasin, olid meil kogu aeg uute toodete valjatuleku puhul presentatsioonid ja ajakirjanikke nagu murdu. muidugi olid neile alati kingipakikesed ja yritused ise olid ka mingites spets kohtades jne. selles mottes on ju raamatu presekas nats igav. teine asi kui mingi kuulsus on raamatu yllitanud.

  9. no kui sa oled kultuuriajakirjanik, siis kreemitotsik sind ikka kohale ei too :). Ja raamatuesitlus on ok täitsa. Ja oleneb raamatust minnakse kohale ka, eriti kui on lootust isiklik raamat saada ;). No jõul küll pärsib jah. Ja. Kui tahad ikka suuremat lugu teha, siis ei ole selleks kirjelduse formaat. Lepid oma intervjuu kokku kellegagi. Aga sellist reportaaži juttu raamatu esitluselt, et oih kui huvitav oli – sellel vist kohta ei ole. Ikka lugejale peab see olema suunatud. Samas ma lugejana ei ole kunagi isegi mõelnud minna raamatuesitlusele. See tundub ikka olevat rohkem autorile ja selle sõpradele ja ajakirjanikele jm nö insaideritele. Täitsa huvitav. Võiks mõelda mõnikord. Ja see sinu esitlus tundub nüüd jutu järgi nii tore, et oleks küll võinud seal olla :). Jõudu igal juhul. Raamatud on huvitavad ja idee super! Ja rahulikku jõuluaega teie perele!

  10. Omalt poolt selline väike soovitus (olles just korraldanud koos oma kirjastaga kaks oma raamatu esitlust, ühe Tallinnas, teise Tartus; samuti kirjandusüritusi, millest igale tuli päris palju inimesi): on kena kohaletulnutele midagi pakkuda. Kasvõi kohvi ja teed, piparkooke, glögi, veini, mida iganes…. Kui see, mida, mõjub läbimõelduna, on eriti hea. Midagi temaatilist, vastava riigiga seoses. Moldova ja … viinamarjad, näiteks. Inimesed jäävad natuke kauemaks, räägivad autoriga juttu, atmosfäär on sundimatum. Kulud samas minimaalsed. Samas publikuna, eriti, kui ei ole kirjastaja või kirjaniku esimese ringi sõber-tuttav, tunned end oodatumana.

  11. Mulle hakkas meeldima Toomase idee teha raamatuesitlused videona Youtube’i n2iteks. V2ga vahva. Viimasel ajal toimub ju kogu suhtlemine enamasti veebis ja kes autorit ei tunne, ei l2he n2ost-n2kku p2ris esitlusele kohale. Aga mul pole aimugi, kuidas neid teha. Hmm, Mann, mis programm sul videode tegemiseks oligi?
    Mina kribasin oma raamatu sellep2rast nii kiiresti valmis (Epp ytles, et k6ik tahtsid enne j6ulu), et mul oli tunne, et ma kirjutaks seda raamatut veel sada aastat. Iga kord, kui hakkasin kirjutama, kirjutasin vana teksti ymber. Nii et l6pus ma lihtsalt t6ukasin raamatu endast 2ra. T2nu toimetajatele sai sellest p2ris h2sti loetav raamat 🙂

  12. Esiteks ma arvan, et esitlused on hea idee küll, aga jõulude eel on neid nii palju, et inimesed peavad paratamatult hakkama valima. Igale poole ei jõua ja lõpuks võibolla ei viitsi minna ka.
    Daki kutsus inimesi igasuguseid kanaleid pidi. Sa ise ju ka?
    Tartu esitluse puhul on kindlasti ka “teise ürituse” efekt juures, ehkki raamatuga seoses midagi otseselt vist polnud. Aga muusikaga küll. Nii et ühel ajal kahes kohas, keeruline jälle.
    Mina isiklikult olin just asunud puhkama ja igasugusest suhtlusest nii väsinud, et istusin kodus, suu kõvasti kinni. Selliseid tüüpe presenatsioonidele just ei oodata.

  13. Luize, mis on “teise ürituse efekt”? Ma ei saanud aru.

    Mulle ka meeldib see YouTube video idee. Selleks pole ilmselt vaja muud kui digi-videokaamerat (mis mul on olemas). Üles panna on ju väga lihtne.

  14. Teavad-teavad, isegi mulle helistas Põhjaranniku ajakirjanik ja küsis, et kuidas see juhtus, et ühel ajal kaks Kohtla-Järve Järve kooli vilistlast meil raamatu välja andsid. See oli muidugi lihtsalt kokkusattumus.

  15. No mina jälle oleks hirmsasti tahtnud kohale tulla ja olla. Aga mis sa teed – keset tööpäeva, ei saanud kohe kuidagi, ehkki oli ammu ette teada ja puha.

    Kersti Kreismanni esitlus… ei usu, et segas. Ilmselt tuli jõulueelsel ajal raamatuid niipalju korraga peale, et zhurnalistid lugesid ainult numbreid kokku, mitte ei jooksnud iga üksiku järele eraldi.

  16. Esitluste tippaeg on kirjastuste jaoks möödas. Viimastel aastatel on neid hakatud vähem korraldada, sest kogemus näitab – rahvast eriti ei tule ja asjast pole kasu. Eriti vähe käib ajakirjanikke. Esitlusi tasub teha ainult väga suurte projektide puhul, või siis, kui vaja autorile meelehead valmistada. Muidu pole eriti mõtet…

  17. pikalt tagantjärele seda postitust lugedes tuli mõte, et see pressi ja meedia vilets huvi veidi “tõsisemate” teemade vastu kui majandus, poliitika ja kuritegevus on vist mingi praeguse hetke tendents. viimaste nädalate jooksul on toimunud päris mitu suurepäraselt korraldatud üritust, millele hoolimata kutsetest ei ilmunud ühtegi ajakirjanikku, telekanalist rääkimata (hoitakse raha kokku?). eriti kahju oli ühest sel reedel toimunud filmiesitlusest. filmi sisekõrva implantaadiga lastest oli pikalt tehtud, sellele oli suhteliselt palju (enamuses riigi raha) kulutatud, vajadus selle järele oli olnud juba ligi 10 aastat – ja hoolimata lubadustest ei tulnud pressist mitte kedagi kohale. vaid vikerraadio mainis oma uudistes. õnneks oli esitlus korraldatud talvepeona, nii et vähemalt “oma inimesed” said koos peredega trallida.

    aga, minu meelest polegi niivõrd oluline esitlusüritusele raisatud aeg ja vaev ja raha, vaid ka jagamisrõõm. saavutatud on tubli tulemus ja … see justkui ei huvitakski kedagi:(

Arhiiv

Hiljutised kommentaarid

Sliding Sidebar