Tegijal juhtub mõndagi

…Eesti rahva vanasõna, eksole.

Sama mõte veel karmimas sõnastuses on: “Kus metsa raiud, seal laastud lendavad”.

Alanud on aasta lõpu endasse vaatamise aeg. Tean, et peaksin praegu “sebima esitluste korraldamisega” (uhh, millised sõnad). Aga seeasemel tunnen, et peaksin minema joogatundi või niisama küünlavalgel mediteerima. Mis toimub minu elus?

Kes  on seda blogi kauem lugenud või kes mind lihtsalt teab, see on näinud, kuidas 2005.-2006. aasta vabakutselisest koduperenaisest sai poolkogemata kombel kirjastaja. See ei olnud päris kogemata, eks ma ikka mängisin mõttega ju ise ka.

Nüüd on küsimus: kas see elu on selline, nagu ma ette kujutasin?

Osa kirjastaja elust on veel toredam, kui ma ette oskasin kujutada. Näiteks inimsuhted. Millise intiimsuse saavutab toimetaja-kirjutaja vaheline kontakt raamatu toimetamise tipphetkedel. Ja kuidas ma oma firma raamatupidajaga olen teatud mõttes nagu abielus. Nii, nagu ma Justiniga abielus tunnen, et me oleme samas paadis ja pole võimalik ära jagada, kellele siin paadis mis nael ja mis laualipp kuulub – samamoodi on raamatupidaja Tinniga. Ilma temata oleks ma lihtsalt boheem-visjonär. Aga koos temaga oleme: kirjastus! Tore.

Aga praegu painab mind kirjastaja-elu pahem pool. See on samamoodi seotud inimsuhetega.

Loomulikult on raamatud tähtsad, tulemus on tähtis. Aga kõige tähtsam, vähemasti minu jaoks, on alati inimene. Ja inimeste öeldud valusad sõnad. Arusaam, et “tahtsime head, aga välja kukkus kehvasti”, polegi nagu keegi süüdi, aga inimesed on kurvad… Ja ma ei saa öösiti magada, sest need sõnad ja suhted piinavad mind.

Pangem siia kirja stsenaariumeid. Mis saab kehvasti minna ühel kirjastajal?

 —

TSENSEERITUD

—–

Lisaks on veel ridamisi inimesi, kellele ma lihtsalt pole jõudnud vastata. Ja kunstnikke, kes on proovipildid saatnud, aga me pole ära otsustanud, mis neist saab. Ma vabandan kõigi ees.

—

Kui inimsuhted kisuvad keeruliseks, siis on hea lülitada arvuti ja telefon välja. Küll on hea, et ma pole oma paadis üksinda. Kui lapse sülle võtad ja ta lõunaunele laulad, siis saad aru, et: see on kõige tähtsam. See annab sisemise tasakaalu ja aitab tunnetada, mida ma siis ikkagi teha tahan siin ilmas.

Ma veel ei tea seda, aga eks need vastused settivad.

Mulle ei meeldi, kui ma inimesi pahandan. Usun, et omaette õpitund ja väljakutse on see, kuidas leida keerulises olukorras kompromiss. Vähemalt kaks (või kolm) eelkirjeldatud juhtumitest ongi juba ära lepitatud. Kõigiga ei pruugi see õnnestuda: sest nii, nagu on tülliminekuks vaja kahte poolt, on seda vaja ka leppimiseks. Ja iga inimene ei olegi looud kompromissideks, neile meeldib oma mütsi silmile suruda ja edasi minna, see on nende võlu ja ma võin neid jääda kaugelt imetlema. Lihtsalt meie isiklikult rohkem ei suhtle ja ta võib ilmselt vahel seltskonnas rääkida, et “…” (ma parem ei kujuta seda ette).

Mõtlen siin ka, et küllap ei olegi võimalik mitte ühelgi alal aktiivne olla nii, et endale inimsuhete-probleeme ei koguks. Neid ikka koguneb.

Ja õnneks on enamik töid-tegemisi saadetud ikkagi sujuvate ja positiivsete suhetega.