“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” ja Kati Murutar

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. “Naisena sündinud” on kummaline raamat. selle esimese osa lugesin korduvalt ja kapsaks ja nagu väga meeldis ja tundsin, et see haakub minuga, natuke üheealised, natuke sarnastes keskkondades olnud. Edaspidi lugesin kõiki Murutari raamatuid ja imetlesin autorit. uut osa sirvisin raamatupoes ja vaat kohe üldse ei istunud. Põgusal sirvimisel ja lausekatketel oligi täpselt see sinu mainitud “kibestumus” sees ja see häiris. Või vähemalt ei kutsunud ostma. Nüüd tekkis taas pisuke huvi.

  2. Mina lugesin naisena sündinut alles hiljuti ja kuna see tänapäeval pole midagi eriti revolutsioonilist, ei jätnud väga sügavat muljet ka. mis ei tähenda, et ma katit halvks kirjanikuks peaksin. vastupidi. aga sellel konkreetsel raamatul pole minu jaoks tähendust.

  3. Mulle meeldib ka Murutari pigem kuulata kui lugeda. Tema raamatud jätavad külmaks. Viimati katsetasin Viimsekuuga, seal vist osutus küll komistuskiviks teksti suurus ja see, et read olid tihedalt, tihedalt kokkusurutud, silmale väga ebamugav.
    Teine selline kirjanik, keda meeldib pigem kuulata kui lugeda, on imelikul kombel Kivirähk.

  4. Minule jälle meeldib lugeda Murutari ajakirjalugusid. Kui taban end miskit teksti nautimas, siis pole sugugi juhus, et hiljem ülalt lugedes näen autori nimeks Kati Murutari. (ma ei loe autori nime tavaliselt algul). Ja on tekste, kus ma alguses loen ja mingil kohal märkan, haa, siin on Murutari kati leiutatud sõna või sõnamäng. Üles vaadates selgub, et artikli autor ongi murutar. Et mul siis selline nina detailide peale
    Viimnekuu – lausa uskumatu, mida üks rase naine jõuab ja teeb. Mina samal ajal peesitasin, lugesin ajakirju, jõin cafe lattet ja laizklesin täiega. aga mul on alati eriline rõõm lugeda töörügajatest naistest (tõe ja õiguse stiilis) ja neid siis kaugelt imetella..

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar