Kell on kolm öösel.
Ma olen kleebitud teleka ette. Kuulasin uuesti Obama kõnet ja vaatasin suurplaane inimeste silmadest ja pisaratest ja peanoogutustest. Midagi väga erilist paistab sealt. Uus ajastu, usk – ja tahtmine ise kaasa aidata.
Rekordarv valijaid, rekordarv noori valijaid, rekordarv kampaanias aktiivselt osalejaid…
Valitud sai lootus, ütles üks kommentaator. (“Kui McCain üritas jätkata Bushi diskursust, hirmule rõhuda, siis see ei toiminud. Inimesed tahtsid valida lootuse, mitte hirmu.”) Mulle meeldis see mõte.
(oi, ma olen unine) Hea tunne on. Ka McCaini kaotuskõne oli ilus: McCain oma parimas kuues, naljakas ja otsekohene.
(ma vist juba magan)
Must mees läks oma ameerika unistusega riigi kuulsama naise vastu, kelle presidendiks saamisest on räägitud viimased kümme aastat… Ja siis läks ta USA kõige lahedama vabariiklase vastu. Rahulikult rääkis ta oma lugusid, rahulikult tutvustas oma plaane. Kuni täna õhtuni tundus, et see on ikkagi võimatu, mingi jama juhtub…
“Täna on sama tunne kui John Kenney valimisel!” hõiskas Justini ema kell 11. See oli see moment, mis kõigile ameeriklastele meelde pidavat jääma. (no tegelikult oli see ikka juba tund tagasi selge, aga kell 11 õhtul oli see ametlik).
Pikk päev on möödas. Marta korraldas valimisjaoskonnas Barock-Obama laulu-tantsu ettekande ja ma pidin temaga välja minema, sest reklaam pole ju seal lubatud ;))). Leppisin oma autoriga ära ja sain aru, et olin ise ka liiga impulsiivne olnud (vt eelmine postitus). Ja andsin kaks intervjuud. Ja võtsin ise paar intervjuud, eks ikka “Minu Ameerika 3” jaoks. Ja nutsin natuke, kui Obama rääkis 106-aastasest tädist ja Ameerikast. Ja kritseldasin kuhja varesejalgu…
(Magangi) Homme proovin siia midagi asjalikumat ka kirjutada, kui kottide pakkimisest aega üle jääb.
Obama puhul meeldib mulle, et ta pole kuulekas parteisõdur, standardpakett, tal on oma rida. Näiteks erinevalt DP pealiinist on tal tihe side kirikuga ja ta on DPd kutsunud üles sidemeid usurühmitustega tihendama. Ta ei karda oma arvamust välja öelda, kuigi see võib olla talle kahjulik poliitilises mõttes. Obama kampaanias oli sümpaatne see, et see oli asjalik, tulevikku suunatud, mitte vastase pidev mustamine, millega kohati üllatavalt räpaselt tegeles McCain.
Esialgselt vaatlemisel tundub, et Obama võib ette võtta ootamatult jõulisi samme, äkilisi pööranguid, mida varjab petlikult pehme väliskülg.
Loen kuulan ja vaatan ning meenub vana tarkus, et igal rahval raskel ajal on vaja messiat kelle poole kummardada ning kellele panna lootused paremale elule .
Mul pole Obama vastu midagi, aga tahaks eestlasliku skepsisega siiski vahele öelda, et ootame vaatame mis saab
kindlasti pole uue presidendi näol tegu rumala inimesega, vastupidi -suurepärase hariduse ja poliitikukogemusega mees, kellel aga puudub reaalse administratiivse töö kogemus riigiorganis . Minu arust suures osas USA-s presidentideks saanud endised osariikide kubernerid, kellede valitsemiskogemus on olnud rahvale näha-kuulda. Praegu on tegu niinimetatud musta hobusega, hea kui tal õnnestub panna kokku võimakas meeskond ning tore kui 4 aastapärast saaks öelda: oli hea valik.
Ning kas ma eksin aga pigem olid valge elanikkonna häälteeelistuses kaalukategooriaks võimalus valida Buschi vastu, musta kogukonna hääled olid nii kui nii automaatselt olemas.