“Miks ta niimoodi silmi pilgutab?” küsin ma Justinilt. “Selline mulje jääb, et vaene mehike on mingi rohu mõju all!”
Justin jääb mind vahtima hetkeks. “Imelik! Mul oli täpselt sama mõte!”
Niisiis järjekordne ja viimane presidendivalimiste debatt. Mul hakkas John McCainist vahepeal ausalt öeldes kahju. Ta silmad pilkusid vähemasti iga sekundi tagant ja ta oleks pidanud parem kusagil rahulikus kohas vaikselt ja mõnusalt olema. Sellised debatid pole tema vanusegrupi jaoks. Kujutan ette, mismoodi ta tiim oli ta kas tõpoolest kas kofeiini või midagi muud täis toppinud, või siis vähemasti üle ja üle tagunud seda, mida me kõik teadsime – “Täna, John, on su viimane võimalus!” – ja nii ta siis pabistaski. Vaadake ise: http://www.youtube.com/watch?v=9BtcQIq-acY (jutt käib Joe Plumberist ehk väljamõeldud Torumees Joosepist, kellele täna mõlemad esinejad meelehead pakkusid; see on Joe SixPacki ehk Joosep Kuuspaki naaber, ka temale on viimasel ajal palju tähelepanu pööratud. Kuue kaupa õlusid ostev torumehest onkel on ju see, kelle häält endale püütakse).
Obama silm ja olek mõjusid nagu presidendi omad. Muide. Lugesin eile päev otsa afroameeriklaste mineviku (loe: orjapidamise) kohta raamatuid ja mõtlesin enne debatti, et kas see mõjutab minu vastuvõttu kuidagi, olles olnud järjest selle infovälja sees, millest pole viisakas rääkida; ajalugu, mida enamik ameeriklasi tahaksid unustada. Mismoodi 99% mustanahalisi siia sattus (tõsi, mitte Obama isa; arvan, et see on tegelikult oluline fakt, et ta on vaba mehe, mitte orja järeltulija). Nii või teisiti, see must mees on president.
“Barack-Obama, Barack-Obama!” tantsis Marta teleka ees, mulle ja ilmselt kõigile üllatuseks, näidates näpuga õige mehe suunas.
“Kas sa tead, kes see Barack Obama on?”
“Jaa, ta on Barack-Obama!”
“Aga kes see teine onu on?” testisin mina võsukese teadmisi.
“Tema on… tema on see teine onu! Barack-Obama, Barack-Obama!”
Jah, see nimi kõlab tõesti lahedalt nagu rocknroll, ja see teine onu on vist nüüd tõesti lihtsalt teine onu. Millegipärast ei hakanud me keegi lapsele õpetama, mis siis teise onu nimi on (ärge unustage, et see oli ka debati ajal, nii et me tahtsime kuulata ;).
Debati sisust kirjutan veel homme. Ausõna, kirjutan. Üldiselt olen andnud kirjastusele lubaduse “Minu Ameerika 3” jutte mitte blogisse üles panna, aga presidendidebattidele teeme erandi (ma ei tea, kas need raamatusse lähevadki, praegu on raske aru saada, mis on nende nn infolainepikkus).
Tühja sest debatist, aga kirjuta midagi pulmadest 🙂
pulmadest kirjuta jah
ja veel kirjuta mis sa Endel Lippmaa tänasest kirjutisest Ekspressis arvad?
Võib-olla McCainil on kuiva silma sündroom ja unustas enne silmatilku panna? Täitsa reaalne ju…
Aga mina paluksin paar kildu LIRRist, no neist tüpaažidest, keda seal mitmekümneminutiliste sõitude ajal jälgida/vaadelda võib. Rääkimata väga eneseteadva pilgu ja olekuga piletikontrolöridest, kel „relvaks“ mulgustaja…
Muide, kui mahti saate, soovitan: National Museum of the American Indian, mis asub Lõunasadama piirkonnas. Seal saab peale hariva põhiekspositsiooni näha ka antud hoone algseid (tolli-) argipäevi käsitlevaid materjale.
Lastele läheb aegajalt poliitika hästi peale, mul tütar kunagi skandeeris mingit Välisilma järgset filmi vaadates ka kaasa “Jush-tshen-ko, Jush-tshen-ko, Jush-tshen-kooooo”
haddaway kunagine popp diskolugu “rock my heart” on nüüd minu jaoks alatiseks “barackobama”. Ausõna, kuulake, sarnasus on olemas;)
selle video peale hakkad ise ka silmi sekundis 2 korda pilgutama.. 🙂
kusjuures ma ka eile vaatasin CNNi pealt campaign traili ja ma ka mõtlesin, et miks ta pilgutab niimoodi.
a no sellest üldse ei räägi, et tal on sama perplexed pilk kui bushil (kes ma olen? kus ma olen? miks ma olen?). kahju vanast mehest.