Uus raamat, Minu Argentina
… nüüd siis ka meie enda raamatupoes http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Ja selline uudis:
Meie uue raamatu „Minu Argentina: vabatahtlikuna getos” esitlus toimub neljapäeval, 4. septembril kell 16.00, Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu poe esitluspinnal, kus autor Liis Kängsepp kommenteerib raamatut, jagab autogramme ja näitab slaide Argentinast. Temaga vestleb raamatu toimetaja Epp Petrone.
Olete oodatud!
….
Mul on meeles, kuidas see kirjastus poolkogemata sündis ja kuidas ma tollal ütlesin endale, et seda tuleb mõnuga teha, mitte nii, et enam ninapühkimisekski aega ei jää. Sest olin juba näinud paari kirjastajat, kes rabelesid. Nüüd ma saan aru, et kirjastajate töö ongi selline, korraga saab ühele-kahele asjale keskenduda ja ülejäänud autoreid, kunstnikke jne tegelikult solvab see, kui sul nende jaoks samas aega pole. Ja välja jääbki selline mulje, et ninapühkimisekski pole sul, vaesekesel aega. Ja vahel vilavad sul silmad kuidagi väga… mitmedimensiooniliselt, sest pead korraga mõtlema kategooriates “üks päev, üks nädal, üks kuu, üks aasta, kaks aastat, järgmise aasta jõul…”
Kusjuures kogu selle kiire kaootilise protsessi sees võid sa ise väga rahul ja õnnelik olla (kohati; kui asjade kiirus liiga suureks ei lähe).
Kui me Liisuga seda Argentina raamatut kokku panime, siis igatahes vilistas tuul kõrvus. 12. juuli: Liisule ettepanek teha raamat, mis jõuaks 25. augustil algavasse raamatupoodide sügiskampaaniasse. 12. august: raamat valmis, trükikojas! Huuh!
Ja lisaks oleme nüüd leidnud kirjastusele kontori (tahtsime raamatute laopinda, midagi tagasihoidlikku, aga saime seeasemel ilusa kontoriruumi Tartu kõige ilusamas majas, Kastani 1. Selline tunne, et keegi puhub pärituult, ainult et see tuul on päris kiire! (Millal ma ise kirjutada jõuan, ah?)
Selle kõigega seoses vabandan ma nende inimeste ees, kes meie abipalvele-töökuulutusele siin vastasid. Lihtsalt nii kiire on olnud, et pole aega olnud abilisi läbi vaadata ;).
No väga tore! Kahjus, et see Rahva Raamat Tartus ei asu, tuleksin muidu kohe kohale.
Aga lugesin just Focusest, et inimene on populaarne ja saavutab edu, kui ta on autentne, ehk siis, räägib, mida mõtleb, ja teeb justnimelt neid asju, mida ta tahab teha. Ja selliseid inimesi armastatakse ja nende tegevusi saadab edu.
Ja et see pidi ka maailma puhastama, kui inimesed ütlevad välja selle, mida nad mõtlevad ja tähtsaks peavad, nii et need mõtted hakkavad universumis ringlema ja koguvad kõlapinda. Millegipärast turgatas mulle pähe, et siin võibki peituda nn “Epu blogi fenomen” ja selle blogi edu. Et inimesed tunnevad ära, et see on “õige, autentne”, ja autor mõtlebki nii, nagu räägib. Muidugi ka kirjanduslikud võimed. Edu igastahes!
No see meie Argentina-raamatu kokkupanek oligi natuke liiga hullumeelne vist 🙂 Aga kui oleks võimalik uuesti teha, siis ilmselt väga palju teistmoodi ei teeks ka. Loodetavasti siis lugejatele ka meeldib!
Lahe raamat! H2sti kirjutatud! Palju 6nne, Liisu!
Ma ennustan, et sellele raamatule saab osaks väärikas saatus, sest see on tõesti hea. Ma eile lehitsesin ja vaatasin, et on ikka powerit, mõni lk ajab naerma ja teine nutma (liialdamata).
Muide, minu roheraamat on Apollos praegu sügiskampaania ajaks alla hinnatud – http://www.apollo.ee/product.php/0594833
Praegu on seal odavam kui meie enda kirjastuse poes (tavaliselt ju meie enda hinnad kõige odavamad).
—
Maret, meil on plaanis kindlasti Tartus ka mõni vestlusõhtu teha. Kas siis Tampere majas, uues Rahva Raamatu poes või hoopis meie uue kontoriga ühes majas, Saksa Kultuuri Instituudis.
Räägid aususest, jah, kui kirjutada, siis ma ei oska poole teraga, ikka tahaks ausalt… Aga samas on siin ka selline fenomen, et kui ma kirjutan, siis tunnen, et objekt muutub kirjutades suuremaks ja värvilisemaks – ei tahaks liialdada, aga ise näen, et mingisugune liialdus paratamatult toimub. Aga ma olen vähemasti aus 😉 ja tunnistan selle üles!
Nujah. Astrid Lindgrengi ju kunagi päris alguses kirjutas ajalehele lihtsalt nupukesi rubriigis “politsei teatab” vms. Tema lood rongiõnnetustest ja vargustest olid aga nii ilusasti kirjutatud ja äratasid tähelepanu, et teda vist ärgitati edasi kirjutama muid jutukesi. Ma täitsa kujutan ette, kuidas ta seal võis kirjutada roheliste gabardiinipükstega mõrvarist, kes tappis vanatädikesi, lisades nende kohvisse mürki. Või tigedast pullist, kes ründas ühekäelist kirjakandjat.-
Nii et mine võta kinni, mis on kunst ja mis on liialdus.
Mina liialdaks hea meelega ja vestaks lugusid nagu kunagi lapsepõlves, kuid laste kasvatamisega on paratamatult – vähemalt minul- vajunud kõik kirjanduslikud võimed unustusse.
oih. et siis eelmine kommentaar oli minult
olin laupäevl viimast päeva Tallinnas pisut mõtlikuna ringi käinud, et mida järgmiseks kaheks aastaks taas eeldatavalt Hiinamaale jäädes endale kingituseks kaasa osta. olin augustis ühe blogisõbra juures peatudes läbi lugenud Su kaks Ameerika raamatut ja Minu Hispaania, lisaks Roheliseks Kasvamise ja Daki sinisekaanelisegi. milline nauding on lugeda emakeeles!
Apollos Vello kohvikut külastades jäi silma ka Minu Argentiina. ilus töö! olge tublid, sääl kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel!
Tõeliselt mõnus on lugeda Neid Minu… raamatuid. Argentiina jutt oli eriti südamelähedane, kuna olen ka ise EVS kaudu maailma avastanud(ehk siis nii mõndagi tuli tuttavat ette). Mulle jäi kuskil silma, et seda sarja tuleb veel palju-palju – kas on äkki tulemas raamat ka Portugalist? Olles ise seal elanud oleks nii vahva lugeda sellest, kuidas teised seda maailma (ehk veidi erineva nurga alt) nägid. Ma leian, et teed väga tänuväärset tööd, Epp! Edu edaspidiseks!
Aitäh!
Portugal – ettepanek on tehtud, inimene mõtleb.
LM, kahjuks me ei kohtunud, aga küllap tuleb aeg.