…Täna oli meil Anna ja minu sünnipäevapidu.
See oli, kui järele mõelda, minu elu esimene basseinipidu (“pool party”). Malaisias produktsioonisaarel oli neid muidugi ka, aga seal oli elu nii teistmoodi, et küsimust “Mis selga panna?” ei tekkinudki.
Minul tekkis see küsimus siis täna, kui Anna magas oma lõunaund, olin aidanud Justini emal maisitõlvikuid koorida ja sidrunimahla teha ja siis lõpuks oma toas vaikselt kapis ringi vaatasin. Anna muudkui magas ja mina panin rahulikult endale korraliku kleidi, kontsakingad, õlgkübara, värvisin üle pika aja silmad ja suu ja Anna ikka magas… Allkorrusel oli kuulda külaliste hääli… Lõpuks ärkas Anna, panin temalegi peokleidi… Kujutasin ette, et kõigepealt on pidulikum osa ja inimestel on ujumisriided kaasa selleks ajaks, kui pidu lõbusamaks läheb…
Kui siis lõpuks alla kõpsutasin, nägin sellist vaatepilti: umbes tosin inimest trikookde väel basseinis kilkamas, teine pool oli juba kas veest väljas, rätikud puusadel või äsja saabunud: plätud, T-särgid, lühikesed püksid.
“Oi, miks sa ennast üles oled löönud, see on ju basseinipidu!”
Nojah. Loogilise mõtlemise ja kogemuse puudus, kohaliku etiketi tundmise puudus… Muidu on igasugustel muudel pidudel – ka siinsamas aias suvel, enne seda, kui siia kaks aastat tagasi bassein ehitati – ju kõik naised üles löödud olnud… Ei olnud keegi mind hoiatanud, et nad seekord tõesti vanade Tsärkide väel kohale ilmuvad.
—
Justini 46-aastasel onunaisel avastati hiljuti rinnavähk. Ma tahtsin talt küsida, kuidas tal läheb, aga ei söandanud. Kuidas seda juttu alustada: “Eee, ma kuulsin, et sul on rinnavähk, vaene sina!” Võinuks ju lihtsalt kallistada ja patsutada – seda ma ju ka tegin, aga sain vist mingisuguse nähtamatu barjääri osaliseks, sest sellist tunnet ei tekkinud, et ta oleks aru saanud, et ma tahaksin hoolida ja, kui ta soovib rääkida, sooviksin teda kuulata… Huh! Milline segadus. Seda on raske kirjeldada. Aga millegipärast oli mul tunne, et samasugune segadus valitses ka mitme teise peokülalise hulgas. J. istus kuidagi nukralt ja rääkis vähem – ja temaga räägiti vähem. Kui ta ära läks, siis arutati, et mis seis temaga ikka on.
Jah, kui oleks retsepti, kuidas haigeks jäänutega asju ajada. Ning mu meelest on haigusel ja haigsel vahe. Nii nagu on AIDSil stigma, nii on ka vähil stigma. Hoopis midagi muud kui näiteks pimesoolepõletik. Sellest oleksin ma kindlasti rääkida söandanud.
—
Justini teine onunaine on oma juuste värvimise lõpetanud.
“Mis temaga juhtunud on?” sosistasid teised. “Kas ta on tõesti juba nii hall! Ta on ju alles 50!”
Ma ei tea, mis värvi tegelikult 50-aastased naised on. Kui sageli sa üldse kohtad värvimata juustega naisi?
Mina lõpetasin värvimise selle suve alguses, pärast seda, kui piltidelt nägin, kui ebaloomulikud need heledate triipudega juuksed mul on. Juuksurid muidugi soovitavad, “et see teeb nooremaks” jne, aga juuksuritele on ju tööd vaja, loomulikult nad soovitavad. Kui sa juba triipe endale värvid, siis ei saa järele jätta, iga paari nädala tagant pead jälle sinna toolile ronima.
Mina loobusin. Proovisin üles leida oma loomuliku juuksevärvi. Ja seadsin endale sisse distiplineeriva ebausu: kõik läheb mul hästi, kuni ma oma juukseid ei värvi.
Ja mis selles hallijuukselises onunaiseski nii imelikku peaks olema? Kas juuksed ei tohi hallid olla?
–
Millest seltskonnas räägiti…
– Nagu ikka, reisimisest. See on üks hea neutraalne teema. On rida sugulasi ja tuttavaid, kellega ma kunagi millestki muust ei räägi, nii et me tegelikult ei tunnegi üksteist, ei tea muud, kui et “Vancouver on väga lahe koht” või “Hispaanias varastateksegi palju”.
– Nagu ikka, lastest. See ei ole tegelikult üldse minu lemmikteema, sest selles pole tavaliselt midagi originaalset. Loomulikult on mu lapsed mulle väga armsad, aga kui jälle küsitakse “kas ta laseb sul öösel magada?” Anna kohta või kiidetakse “Oo, kui akttivne ta on!” Marta kohta või päritakse “Noh, mis te arvate, kes on kelle nägu?”, siis… Ma olen seda kõike juba korduvalt teinud, isegi nendesamade inimestega. Sisimas mõtlen, et kas see neid tegelikult ka huvitab. Või küsivad nad viisakusest?
– Nagu ikka, poliitikast. Sellest, kuidas Hillary omal valetades margi täis tegi ja Bill talle veel rohkem vee peale lasi, ja kuidas kõik aina enam Obamat armastavad ja kuidas neil on samas McCaini suhtes respekt, nii et “need valimised pole sugugi nii vihased kui eelmised…”
Poliitikast tahaks veel kirjutada lähiajal.
Aga nüüd magama, öö on käes. Tervitage seal Eestis päikest.
Päikest on nii vähe, see vajutab pitseri kogu suvele.
Võib-olla tuleb august ilus? Võib-olla läheb veel kõik korda?
Ära sa edaspidi ise ja ka lapsi luba ookeanilainega möllama.
Ma tean üht õnnetust, kus täismees ei suutnud välja tulla.
Palju õnne Sulle ja Annale!
hehee. Mul oli triipudega sama kogemus. Kuna mu enda juuksur puudus, siis tegi nüüd üks teine juuksur mulle pähe triibud. Ja triipe tahtsin ma teha ainult sellepärast, et esimene kord, kui mu oma juuksur tegi umbes 10 blondi triipu, sain ma tuttvatelt komplimente stiilis – oled särama löönud, jne.
Nüüd aga keeras keegi keskealine juuksur Maie mulle rahulolevalt mõmisedes pähe
sellise käki, et otsustasin mitte enam triibutada.Õde ütles: “see soeng teeb sind 10 aastat vanemaks. Ja blondid juuksed sulle ka ei sobi.”
Ahah, järelikult olen siis 42! Ja sellest sai alguse minu esimene keskeakriis, mis õnneks lõppes ka suht kiiresti.
Aga muidu olen ma kuulnud, et 50aastastel (naistel) on juustes juba palju halli. Mu vanaemal, olid tõsi küll, täiesti blondid juuksed ka veel 55selt, kuid mu ema rääkis sellest alati kui millestki väga erilisest, kuna tal endal tuli juustesse halli juba 25selt. Ja üks mu tuttav läks 30selt täiesti halliks, kui tal laps enneaegselt sündis. Nii et – sõltub lmselt geenidest.
Mulle tundub, et halliks minemine sõltub äkki ka juuste värvist. Meie pere naised on kõik eestlaslikult kartulikoore värvi juustega. Vanaemal, kes saab sellel aastal 80, on juustes vaid üksikuid halle karvu. Ema, kes on ka juba peale viiekümne, pole justkui siiani halle juukseid maininud. Samas mu brünett sõbranna, kes on alla kolmekümne, kurtis juba mitu aastat tagasi, et ta on juustest esimesed hallid karvad leidnud.
Ma olen eestlaslikku kartulikoorevärvi, olen 21 ja mul on halle karvu peas rohkem kui 1. Pigem umbes 10.
ma 36, ja ei minegeid halle karvu 🙂
Palju õnne, Epp! Tagantjärele küll, aga see-eest siiralt:) Minu sünnipäev on täna ja üritan just sellega kohaneda vastates pidevalt helisevale mobiilile ja sissesadavatele meilidele. Basseinipeost ja muudest aktiviteetidest omas kodus õnneks pääsen ja lähen õhtul hoopis oma kaksikõe sünnale:)
Tahtsin veel öelda, et kui Eestisse tuled, siis mine kuhugi rohelusse ja hinga hästi sügavalt sisse Eestimaa õhku – see on midagi väga erilist ja kodust ja hoopis teistsugune kui mujal. Laekusin täna öösel 20 tunni pikkuselt reisilt, seljataga 1000 km autosõitu ja kaks mereületust ja koduõues autost välja astudes tundsin seda lõhna – suve ja soojuse ja kodu lõhna, selline rohe-roheline lõhn, mida kusagilt mujalt maanurgast mitte kunagi ei leia:)
(”ja et suurt sõda ei tuleks”, soovisin ma alati enda soovile juurde, ja soovin praegugi)
NB!
SÕDADETA TULEVIK
Dieter Duhm
Kentaur 2008
Haigusega on nii, et tuleb r22kida. V2hk on tegelikult yllatavalt emotsionaalne haigus. Eriti rinnav2hk pidada tekkima siis kui naine 6nnetu on – abielu ei suju, lapsed ei kuula s6na, t88l l2heb allam2ge… ja potsti! ongi rinnav2hk. Aga samas aitab v2hi vastu just positiivne suhtumine (muidugi ega see ei p22sta, onju, aga m2rksa parem on olla kui positiivne suhtumine on) ja seda omakorda saab l2hedastelt- kui tunned, et hoolitakse ikkagi. Kui on s6brad ja sugulased, kes muretsevad ja toetavad. Mu 2mmamammal on juba 13 aastat v2hk ja juba 13 aastat on see nii kaugele arenenud, et opereerida ei saa ja ravile nagu eriti ei allu. Kord l2heb paremini, siis j2lle halvemini, siis j2lle paremini… nii see elu on, v2higa v6i v2hita.
Tahtsin Sulle Epp õnne soovida ja samuti tänu avaldada. Sinu raamat “Roheliseks kasvamine” on üks kolmest raamatust, mis on mu elu(põhimõtteid) muutnud. (Teised kaks “No logo” ja “Unelmate ühiskond”).
Ma väga loodan, et suutsid peale minu veel paljusid inimesi mõjutada ning kõik koos saame maailma paremaks muuta.
Tänan!
Kahekordne PLIU OENNE!!!!
Minu arvates on hallid juuksed stiilsed – aga hoolitsetud peavad olema, vàrvitud juustega on palju vàhem vaeva 🙂 Aga mis puutub triipudesse…. Siis mina teen neid umbes paari kuu, mitte paari nàdala tagant, nii nagu juukseotsad lòigata tahavad (tingimusel, et ma ei ole pàrapòrgus 🙂 ), minu arvates triipude positiivne kylg ongi see, et need vòivad natukene vàljakasvanud ka olla (aga okei, mul on peas umbes kolme-nelja vàrvi juukseid ja pàike ka pleegitab). Aga see on kyll, et korralik spetsialist peab olema, nagu yks juuksuriajakiri ytles, et “highlights is a rocket science”.
Aga parem natuke ilusamini riides, kui natukene kehvemini. Jòudu ja ròòmu!