Viimased päevad SF-s
Siin ma nüüd olen, ikka USA läänekaldal, San Franciscos, huvitavate tänavate ristmikul – Powell ja Bush. Väljast on kosta trammihelinat – meie hotelli lähistel on trammiliin.
Tänase päeva säravaim kohtumine oli Hiinalinnas mänguväljakul. Esimesel hetkel vaatasin, et üks hiinlannast emme oma kahe tütrega, siis aga märkasin, et lapsed pole kohe sugugi hiinlaste moodi ja omavahel räägivad lapsed hoopis saksa keeles. Aga emaga räägivad mingis imelikus keeles… Ja kiikude juures on suur raamiga seljakott.
“Reisite?” küsisin ma jutu alustuseks.
“Jaa, me just alustasime ümbermaailmareisi!”
“Mida? Kahe lapsega? Uskumatu lugu!” Olin peaaegu istuli kukkumas. “Ma JUST eile õhtul rääkisin oma mehele, et me võiks ka minna ümber maailma reisile koos kahe lapsega ja tema vastas: “Näita mulle mõnda perekonda kahe lapsega, kes sellise asja ette võtab! Ja siin te nüüd olete!”
“Jaa, jaa, sa pead meid oma mehele näitama, jaa, jaa, teie peate ka ümber maailma reisile tulema, see on nii lahe!”
Aki oli pooljaapanlanna-poolshveitslanna, ülespoole hoidva ninaotsaga ja tedretäpilise näoga ja kahe musta patsiga. Ta oli ausalt öeldes nagu ingel, nagu saatuse vihje, mis mulle keset päeva ülalt poolt saadeti.
Tal on kaks tütart, 1-aastane Matilda ja 4-aastane Hanna, nii et täpselt sama vanad lapsed nagu meil. Nad on perekond Shveitsist. Sel ajal, kui Aki koos tütardega mänguväljakul aega veetis, käis Johann hotelli otsimas. Nad on kogemustega rändurid ja käisid Aasias seljakotitamas ka siis, kui esimene tütar oli aasta-kaks vana. “Alati tasub lihtsalt kohapeale minna ja siis hotell või korter otsida, siis saab kõige parema hinna, pealegi saab siis oma silmaga kõik üle vaadata!”
Ja siis istusime pingil, nad kirjutasid mu märkmikusse üles igasuguseid märksõnu ja veebilehekülgi. Et kõige odavamalt saab Air New Zealandi või austraallaste Quantas lennuliini kasutades, kui meid rahuldab peamiselt Aasiasse jäämine. Ja et lapsesõbralikud kohad stopoveriks on näiteks Fiji, Singapur, Vietnam…
Nojah. Siin ma nüüd olen. Nad rääkisid mulle kõik ära. Kuidas umbes pooled tuttavatest pidasid neid hulluks ja kuidas ülejäänud neid kiitsid ja kadestasid, ükskõikseks ei jätnud see otsus kedagi. Kuidas nad alustasid kaks nädalat tagasi Los Angeleses ja kuidas nad kahe nädala pärast maabuvad Fijl. Ja Aasias plaanivad nad igale poole umbes kuuks-kaheks paika jääda, rahulikult võtta. Umbes järgmise aasta juulis jõuavad tagasi kodumaale. Ja et olla internetis lausa selline klubi, lastega ümbermaailmareisi läbi teinud inimeste klubi.
“Kas vanem tüdruk tahtis reisile tulla?” küsisin.
“Tahtis, aga tal oli natuke kurb meel ka, sest kõik sõbrad jäid ju maha päris pikaks ajaks. Aga me seletasime talle, et selle eest on tal kogu aeg olemas ema ja isa, et meie tegeleme, seikleme ja mängime nendega. Ja ta on selle vahetusega päris rahul! 4-5aastane on sellega veel rahul! Mõne aasta pärast ta ilmselt eelistaks sõpru vanematele igal juhul…”
“Ja mõne aasta pärast on tal vaja kooli minna, nii et siis ei saaks seda teha,” täiendas Johann. Ta oli vahepeal hotelli leidnud ja oma perekonnale järgi tulnud. Vaatasime, kuidas meie lapsed koos mängivad – “Vaata, kui õnnelikud nad on, ilma mänguasjadeta! Reisil saad aru, kui vähe on tegelikult õnneks vaja!” – ja leppisime homseks uue kohtumise kokku. Siis näeb ka Justin ära, et sellised pered on olemas.
😉
Tahtsin ju SF-st kirjutada.. Hiljem! (ja tegelikult on mitme päeva päevikud trükitud teise arvutisse…)
Ja tahtsin kirjutada ka sellest, missugune paradoks, keskkonnahoid ja rännuhimu… aga need mõtted alles kristalliseeruvad.
🙂 hakkasin mõtlema: huvitav mis näo teeks Justini ema kui teataksite talle et nüüd asute lastega ümbermaailmareisile 🙂
Vaene Mimi… 😀
Ma ise kaldun selle “hulluks pidava” poole suunas.
Me ka arutasime, et mis näo ta teeb ;). Aga ega me seda talle enne räägi, kui ise kindlad oleme. Ja ega me liiga hullusid sihtkohti ei valiks ka.
Igatahes on olemas suur tõenäosus, et me saaks seda teha. Sest Justin saaks oma töö alles jätta.
Jutt käib siin muidugi 2010. aastast. Selline reis nõuaks pikka plaanimist sihtkohtade ja piletipaketi valikul.
Raamatu idee on meil juba olemas. See oleks kordamööda kahest perspektiivist (mina ja Justin) ja oleks sees igasuguseid miniportreesid inimestest, kellega kohtume ja nö nende elu lood jäädvustame. Ei midagi erilist kontseptsiooni mõttes… Aga ma usun sellesse.
minul on rännumehi vaadates alati see küsimus, et millest nad elavad. millest see pere elab? üks asi elab – toit, mähkmed, pesemine -, teine asi on see, et elukoht reisil on ka kallim kui kodu pidamine, samuti ühest kohast teise liikumine.
Jah, õige küsimus. Mitu vastust:
– inimesed hoiavad mitu aastat eesmärgipäraselt kokku. Kusjuures teadmine tulevasest rännust tõesti paneb peale pidurid: milleks osta endale asju, mis pärast koormaks osutuvad.
– Elukoha saab üles öelda või välja üürida.
– Paljudes riikides, nt Aasias on elukohad ja toit odavamad kui kodumaal.
– Osa inimesi saab oma töökoha rännates alles hoida.
Tegelikult kulutad sa iga päev elades ka palju raha. Elamine ongi kallis tegevus.
Mis puutub keskkonna raiskamisse, siis see on mitme otsaga. Sellised rändurid lendavad tavaliselt iga paari kuu tagant, jäädes ühte kohta paika kauemaks. Asju kulutavad nad vähe, ja teatud mentaalsuses – kui vähe asju elamiseks tegelikult vaja on; ja kuidas maailmas on kõik omavahel seotud – aitavad sellised rännud inimesi rohelisemaks muuta. Minu meelest.
esiteks pole aasia riik ja teiseks on paljudes riikides elu ja toit ka kallimad 🙂
aga põhimõtteliselt sain aru.
Ega Sa neid märkmeid või veebilehekülgi siin avaldada ei sooviks? Oleks ka endal sarnane plaan ümbermaailmareisiks ja nippe ja infot ootaks alati.
Jah, mõtlesin ise ka, et selle info kohta tuleks eraldi postitus teha. Panen sinna nii vabatahtliku töö kui ümbermaailmareisi linke.