Totu reis Päikeselinna (Ei: Totu Kuul)

Viimasel ajal meenub mulle üha üks lapsepõlves loetud raamat – Nikolai Nossovi lugu sellest, kuidas Totu ja ta sõber (vist Pontsu?) sõitsid Päikeselinna.

(EDIT. See raamat oli hoopis “Totu Kuul”.)

Pealtnäha oli kõik ilus, aga siis selgus, et iga asja eest pidi maksma. Kui tahtsid saada käterätti või vaadata telekat, siis tuli seina seest naisehääl, kes nõudis uut münti jne.

See oli muidugi Nossovi allegooriline kriitika kapitalistlike riikide pihta ;).

Mis olukordades Totu ja Pontsu mulle meenuvad?

Näiteks nädal tagasi New Yorgi JFK lennujaamas.

“Ooo!” ägab Justin. “Kas sul on kolme dollarit? Mul läks jälle meeles ära, et siin tuleb ju maksta kotikäru eest.”

Mul ei ole kolme dollarit.

Ise oleme hajameelsed, jah. Suutsime ära unustada, et oleme selle probleemi ees olnud ka varem ja oleme arutanud, kuidas see on esimene mulje USAsse saabudes: nagu väike kõrvakiil näkku. Sul ei ole kolme dollarit? Siis sa omale käru ei saa, sikuta aga oma neli suurt kotti kahe pisikese käega, kuhu tahad! (Rahavahetuse kohta või rahaautomaati seal ka ei ole.)

See on pisiasi, aga pärast pikka lennureisi on see Väga Suur Asi.

—

Või näiteks American Airlinesi New York-San Francisco lennul.

“Vabandust, kas teil on ka kõrvaklappe, et telekat vaadata?” küsisin ma stjuardessilt.

“Jaa, meil on kõrvaklappid saadaval, kaks dollarit.”

Millegipärast ajas see meid Justiniga naerma. See, kuidas ta seda ütles, “two-dallas…” Enne oli just käidud vett müümas, samuti “two-dallas…”.

See on ju väike raha. Lihtsalt…. Totu ja Pontsu polnud osanud sellega arvestada. Kaks dollarit olid üleval kapis kotis ja sinna nad ka jäid.

—

Eile saabusime uhkesse hotelli, JW Marriot, 20-korruseline iludus keset San Franciscot. Uhke ja kallis hotell, me maabusime siin, sest saime siin sõbra sõbra kaudu niiöelda sõbrahinna.

Vancouveris elasime umbes poole odavamas pisikeses koduses hotellis. Seal oli meil näiteks interneti wireless ühendus tasuta, samuti padja peal iga päev pärast koristamist pandud shokolaad.

Siinses hotellis aga… “Mida kuradit!” hüüatas Justin, olime just tuppa sisenenud ja ta asus arvutisse (sest ta peab ju kogu aeg tööd tegema…) – päevane internetikasutus maksab 13 dollarit! Ahjaa, pluss taks. Hiljem selgus, et kui tahame teise läptopi sisse panna, tuleb selle eest veel eraldi maksta. Nojah. Ega hotelli infos polnudki öeldud, et neil on “tasuta wireless”, seal oli öeldud “wireless kõigis tubades saadaval”.

Vahepeal oli meie väike 1-aastane Anna avastanud ühe kapi. “Oo, mämm-mämm!” häälitses ta ja ladus kapi tühjaks. Seal olid mõned shokolaadid ja kartulikrõpsud… Hetk hiljem märkasin nende kõrval ka ilusasti kujundatud kirja.

“Kujutad ette, see pisike sohokolaad maksab neli dollarit! Õues poes on see heal juhul üks dollar,” ütles Justin.

“Ei, rohkem kui neli,” lugesin ma edasi. “Siia lisanduvad maksud ja 20% asendustasu.”

Naersime natuke aega, siis märkasin edasi lugeda. “Oi, see kapp on automaatne. Kui asjad on kauem kui 15 sekundit väljas olnud, on need juba automaatselt meie arvele lisatud!”

Nojah, selleks ajaks olidki nad juba ilmselt 15 sekundit väljas olnud…

—

Õhtul tulime jalutamast, olime ostnud pisikese juustuvaliku, sest märkasin enne külmkapp-minibaari ka, seda õnneks Anna ei olnud lahti kangutanud.

Ka selle peal oli väike kiri. Samamoodi, 15 sekundit väljas olnud joogid lähevad meie arvele. Lisaks: külmkapi kasutamine oma asjade hoidmiseks maksab meile ka! (Huvitav, kui palju selliste automaatsete kappide valmistamine maksab? Kas polnuks kliendisõbralikum see raha parem tasuta shokolaadi investeerida? 😉

Ma polnud enam eriti üllatunud, kui vanni minnes märkasin taas ühte kenalt kujundatud kirja:

“Kui teile miski siin meeldib ja te selle otsustate endaga kaasa võtta, siis olge palun teadlik, et me lisame selle teie arvele.”

“Mis see on? Kas shampooni eest tuleb siin eraldi maksta?”

Justin luges kirja ja sügas kukalt. “Ei, vist ikka ei tule. See on vist viisakalt öeldud, et me ei tohiks siit fööni endaga kaasa varastada.”

Igaks juhuks kasutasin seda pisikest shampooni, mille Vancouveri hotellist tasuta olin saanud ja tasuta kaasa võtnud ;).

—

No mida ma räägin!

Hetkel saabus altkorruselt tagasi Justin.

“Hei, tead, siin ikkagi ei ole tasuta hommikusööki hinna sees. See maksab 20 dollarit inimese kohta. Läheme parem õue sööma!”

—

PS. San Francisco on armas, kuigi veidi liiga tuuline. Minu lemmiklinn maailmas on aga hetkel (Tartu kõrval 😉 ikkagi Vancouver.

Homme läheme külla kohalikele eestlastele siit lõuna poole maale San Josesse, ja esmaspäeval siis läheme ühte teise hotelli, mis on odavam ja kus Justin on ka varem olnud (ja kus on hommikused pannkoogid hinna sees ja kus ei ole automaatseid kappe).

JW Marriot on ilus ja uhke hotell muidugi ;).