Vancouveris
Vahepealse viie päeva jooksul on palju juhtunud.
Kõigepealt, lennusõit Tallinn-Helsinki-New York. Umbes kusagil Gröönimaa kohal hakkas mul väga paha, hingeldasin ja ahmisin õhku. Toodi plastikuhaisuline hapnikuballoon, sealt hingamine tegi olemise veel vastikumaks. Maandusin nii, et silme ees oli täiesti must. Kangelane Justin hoidis kahte last ja kotte… Mis siis ikkagi juhtus, ei teagi. Justini ema kotist leitud kommid tegid olemise paremaks. Äkki oli hoopis suhkrupuudus? Äkki andis issand jumal märku, et ma ei peaks lendama nii palju? Ma tean seda ise ka…
Siis oli päev vanade Petronede juures. Ja siis… jäi Marta vanaema-vanaisa juurde, meie aga – lühidalt öeldes – lendasime Vancouverisse. Teekond algas hommikul kell 6 New Yorgi aja järgi ja Vacouverisse hotelli jõudsime kell 9 õhtul… ehk siis kell 12 New Yorgi aja järgi. Seega õnnestus meil reis USA idakaldalt läänekaldale venitada ikka pääääris pikaks, ja oleksime peaaegu et ööseks poole peale jäänud… Aga sellest päevast kirjutan loodetavasti homme.
Nüüd siis oleme kaks ööd ja kaks päeva veetnud Vancouveris. Kiirelt paar uitmõtet:
– Elukvaliteet. Kus maailmas on veel selline koht, kus on võimalik elada oma aiaga eramajas, jalutuskäigu kaugusel on liivarand, jahisadam, restoranid, poed, suurlinn, ülikool, ürgmets… Rõhutan, lühikese jalutuskäigu kaugusel ja kõik need asjad. Siin Vancouveri West Endis, Stanley Parki ja English Bay lähistel on selline elu võimalik. Tegime Justiniga enne väikest ajurünnakut, aga ei tulnud ühtegi teist sellist kohta meelde. Esimest korda, muide, registreerisin Vancouveri omale eraldi faili siis, kui lugesin Lonely Planeti Thorn Tree foorumis arutlust, kus on maailmas kõige parem elukeskkond… Ja Vancouver aina kordus erinevate paljureisinud inimeste aruteludes.
– Huvitav, kui palju siin linnas võiks eestlasi olla? Olen ammu märganud ühte fenomeni, kui ühest kohast lahkud, siis kuuled kõrvus kumisemas seda keelt. Tulime äsja Eestist ja nii tundub mulle kogu aeg, et keegi mu selja taga räägib eesti keelt. Hakkan kuulama ja… ei, hoopis vist jaapani keel ;).
– Igatahes on siin väga palju asiaate. Ma pole veel chinatowni ja japantowni jõudnud, aga siin on hireoglüüfides silte, raamatuid, ajalehti jms igal pool. Eile õhtul, kui head hiina restorani otsisime, siis läks mul meelest ära, et me ei ole Hiinas ;). Ütlesin Justinile: “Seda kohta ma ei usalda, siin on kõik turistid!” – “Kust sa tead?” – “No valged inimesed ju.” – Epp, me oleme Kanadas, siin elavadki valged inimesed ju ka!”
– Aga selle tahaks küll välja uurida, mis keel see on siin inglise ja prantsuse keele kõrval ametlikult kolmandaks keeleks siltidel. Kas see on hiina või jaapani? Homme uurin.
– Mhm, kas anda jaapani köögile uus võimalus? Viimati sai see võimalus antud Aabi sünnipäevaks, kui karbitäie sushit kinkisin… Ei maitsenud. Enne seda vedas Tiia meid kord Justiniga New Yorgis mööda öiseid sakebaare, sõime mingisuguseid imelikke toitusid… Ei maitsenud. Ja enne seda oli kunagi Ajakirjade Kirjasuses üks pidu, kus moodsat sööki sushit pakuti… Ei maitsenud. Siin Vancouveris on Jaapani restorane igal sammul, äkki prooviks korra veel? Või ei hakka rohkem jamama. Siin on näiteks veel Vietnami, Mongoolia, Malaisia, muidugi ridamisi Hiina ja Korea… Mmmm…
– Aga eile valutas mul hammas… Võtsin valuvaigistit ja jäi järgi. Loen oma reisitervisekindlustuse poliisi, mis ütleb: “Ei hüvitata hambaravi kulu, välja avatud esmaabi.” Mis on esmaabi?
Ja – kas on võimalik, et hammas lihtsalt valutab natuke pärast lendamist ja siis rohkem ei valuta?…
Hm, ma ei tea muidugi, aga ega sul suhkruhaigusele soodumust ei ole? Lendamine nagunii. Ega sul ülearu hea nädal polnd ka enne sõitu ju.
Aga kuulu järgi on Kanada ravimissüsteem maailma parimate seas, mis maksmisesse puutub vähemalt. Ei tea muidugi, kuidas seal turistidesse suhtutakse.
Nautige oma reisi! Niipalju kui töökõrvalt saab. Mul sai kahjuks puhkus läbi.
Karksis jaanipäeval sadas. Nagu tavaliselt.
Mina Jaapani köögile uut võimalust ei annaks. Ei taha ka mina rohkem neid sušisid jms imeasju -suppe süüa ega niisama näksida.
Ma arvan, et see võib olla seotud imetamisega. Naistel ja lastel on järsk veresuhkru langus tavalisem kui meestel. Mul endal on seesama jama, eriti kui autoga sõita, et järsku läheb kõht tühjaks, ja siis silme eest mustaks. vedelik peab kogu aeg kaasas olema, ja mingi snäkk. (alati unustan) Samas on see ka psühholoogiline, nt kui lastega on palju mehkeldamist olnud, siis läeb kiiremini silme eest mustaks, kui üksi linna mööda kolades. vähemalt minul.
Vancouveris pole käind, Kanadat pole näind, aga seda elukvaliteedi juttu usun.
Oma kogemuse järgi, arvan, et selliseid kohti on suht palju Skandinaavias. Rootsis olen viibinud korduvalt linnakeses nimega Södertälje, vastab köikidele parameetritele.
no jaapani toit ei tahenda kindlasti ainult sushit ja mingit naksimist(nagu eelpool mainiti). jaapani kook on vagagi rikkalik, tervislik, MAITSEV jne…ma ise igatsen seda tavalist talupoja toitu nagu seda eesti kook on…aga pean seni leppima jaapani toiduga…
äkki sul oli ärevushäire? Siis ju ka tekivad sellised sümptomid, mis ühtäkki kaovad. Miski on sinus tasakaalust väljas ?
Tere Epp, Jaapani toitu otsides mine nt Hapa Izakayasse Kitsilanos v6i Robsonil, siis vast annad veel shansse jaapani k88gile 🙂 http://www.hapaizakaya.com/
– Märt Vancouverist
jah, ma ka annaks jaapani köögile võimaluse, ta on seda väärt. Pealee sushki ootab sind veel selline hyva roog nagu jakiniku.
Aga kui lähed kuskilsuhsity sööma,ära söö seda teise- vöi kolmandajärgulises tämavaputkas, ehkki ma tean isegi yhte sushiputkat yhes Rootsi linnakeses, kus oli väga puhas riis ja väga värsked katted.
Aga äkki on hoopis nr.3 tulemas? 😛
Kui vähegi mereandide fan oled, siis anna kindlasti veel jaapani köögile võimalus. Nemad teevad seda eriliselt. Alguses võtab küll natuke harjumist, mul oli ka kindlasti eelarvamus toore kala suhtes, aga läks üle. Ja peab mainima, et muidu ma mitte mingit toorest surnud olendit süüa ei kannata. Steak tartar näiteks – sellest pole minu meelest jäledamat asja 🙂 Nii et …try, try again!
Hambavalust… jah, on võimalik, et lihtsalt valutab natuke ja läheb üle. Nõnda juhtub ju koduski mõnikord. Lendamine tekitab surve lisaks kõrvadele ju ka kogu ülejäänud kehale. Samas kui sul kusagil on mingi varjatud põletik, siis võib see lendamise tulemusel hullemini välja lüüa. Ei taha hirmutada, aga minul on selline kogemus olemas reisilt.
Kui praegu ei valuta, siis ehk ei ole hullu.
Tere Epp, loen vahel su blogi aga pole enne kommenteerinud.
Minuga juhtus 29. juuni Finnairi Helsinki-NY lennus TÄPSELT sama lugu. Gröönimaa kohal ka veel. Paar minutit oli väga paha ja lõpuks ma minestasin suure kolksuga pikali kukkudes! Teadvusele tulles oli juba parem. Kui silme eest mustaks läheb, peabki vist kohe pikali viskama, horisontaalasend aitab.
Mul ei ole enda teada mingeid terviseprobleeme ega põhjust ärevushäireks ja pole varem minestanud. Huvitav, kas see kokkusattumus võib tulla sellest konkreetsest lennukist? Tõenäoliselt sama lennuk ju, äkki on neil olnud viimased paar päeva kabiini survega probleem ja noored naised on esimesed, kes minestama kipuvad.
Mann – huvitav kokkusattumus tõesti…
Jaapani köök pole saanud uut võimalust ja ilmselt ei saa ka, vähemasti mitte seekord ja siin Kanadas… Korea köök sai võimaluse ja põrus… Vietnami köök sai võimaluse ja osutus meie uueks lemmikköögiks! Märt, soovitan sulle vastu Robsoni ja Haro nurgal West Endis asuvat Vietnami toidukohta Vina. Meile soovitati seda ja tõesti, tõesti hea.
Epppp,
Vancouveri kohta vaata seda klippi: http://www.youtube.com/watch?v=XH3IIzpwEhk
Kanada koomik Rick Mercer on minu lemmik Kanadas (saad palju naerda, kui tema nimega veel youtube-is searchid) ja see Vancouveri-klipp n2itab, kui palju pappi peab sul olema, et seda jahisadam-Stanley parc-ylikooli kolmnurka nautida. Ilus linn, meeletult sympaatlik, kevadel k2isime. Nautige!
Ait;h!
http://www.youtube.com/watch?v=6aqjuKNyHoM&NR=1
See klipp tuli järgmisena… imeilus Vancouver.
Epp, kui oma pikalt reisilt tagasi tuled, lase südant kontrollida. Mu täiskasvanud tütar kukkus täna hommikul samamoodi kokku, tegelikult lausa minestas ära kaks korda järjest lihtsalt hommikul vara oma kodus. Silme eest must ja maailm käis tagurpidi. Kõik vereproovid olid korras, aga EKG näitas mingeid häireid ja arst ütles, et süda on nõrk. Kästi südant hoida (ei tea küll täpselt, kuidas see käima peaks, aga soovitati juurvilja süüa ja korralikult puhata ja mitte muretseda). Tegelikult võib sarnase enesetunde põhjuseid olla umbes sada, ma arvan. Lennureisi ajal tulevad varem peidus olnud hädad välja, inimene on siis nii vales asendis oma loomuliku keskkonna suhtes kui üldse olla saab. Ja kui sinust veel hulk vajalikke aineid rinnapiimaga välja imetakse, mis siin imestada. Ise olen samamoodi pilditu olnud nii raseduse kui imetamise ajal ja arst käskis siis mul korvaloli võtta (mingi kibe pruun vedelik, palderjani haisuga, pidin selle enne suhkruga ära segama, muidu ei läinud alla). See aitas alati. Aga see oli eelmise riigikorra ajal ja mingi vene medikament, ei tea, kas seda tänapäeva Eestis saada ongi. Olge rõõmsad ja nautige suve!
Kus maailmas on veel selline koht, kus on võimalik elada oma aiaga eramajas, jalutuskäigu kaugusel on liivarand, jahisadam, restoranid,
on võimalik, Eestimaal Pärnus
Ja lisaks veel see, et samal päeval võib mängida golfi, käia suusatamas ja minna merre ujuma. Kevadel on selline periood (no hea küll, meri on nats jahe siis veel, aga mitte eriti palju külmem kui suvel Eestis, hahaa). Hetkel näiteks veetemperatuur 8 kraadi ja on jaanuar.