Aga kuidas teie raamatuid ostate?

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Need, mida olen ostnud: kas on soovitanud sõber (ja ka muud tuttavad) või on olnud raamatu kaas nii hästi kujundatud, et on kutsunud kätte võtma ja uurima. Ning kui seal siis midagi VÄGA head paistab, võtan – kuigi ega see tihti ei juhtu. Pigem harva. Väga harva.

    “Minu Hispaania” raamatuga näiteks on see häda, et… mul pole õrna aimugi, mis seal sees täpselt on, aga üks silmapaistvalt määrdundpruuni kaanekujundusega tundub see küll olevat. Ja nüüd, kus ma olen näinud, et inimesed on sellest hästi kirjutanud, ei saa ma ikka veel üle sellest esialgsest “Võeh, kui inetu!” tundest. Samal ajal kui “Minu Ameerika” (esimene osa) on silmapaistvalt kena kujundusega. Ja roheraamat ning Jüssi oma kah. Aga teised, Daki oma ja see meeste… no ei tea. Ma ei saa sisse lugeda, sest nad juba pealtpoolt ei meeldi (kuigi seda Daki oma olen sisse lugenud ka). Tui oma kah, natuke.

  2. Kuidas mind mõjutada raamatu ostmisel:

    1. Raamatukauplus – vahetu võimalus raamatut käes hoida, lehitseda, lõike lugeda.
    – tähtis on kauba väljapanek – esmalt võtan kätte raamatu, mis asetatud nii, et jääb tingimata minu vaatevälja.
    – raamatu võtan kätte siis, kui ligitõmbav
    — kujundus
    — pealkiri
    — autor/kirjastus.
    – lehitsen siis, kui annotatsioon on minu jaoks huvitavalt kirjutatud.
    – kauplusekäigul “märgistatud” raamatutest teen oma “ostulimiidi” raames pingerea. Odavamad raamatud satuvad pingerea tippu (siis saab rohkem!).
    2. Minu jaoks oluline on ajalehtedes-ajakirjades ilmuvad uudiskirjanduse nimekirjad – loen neid kättesaadavalt kõiki.
    3. Juhuslikkuse printsiibil loen, kuulan, vaatan meedias ilmuvaid raamatuarvustusi.
    4. Üksikraamatute AD printreklaamid (Sinu EE näide) ei huvita, ei pane tähele (sry mõtetu raharaiskamise pärast).
    5. Neti-raamatukaubandust võõristan, muud kaupa samas ostan.

    Sinu lehel olevatest raamatutest võtaks kaupluses ostjana (meesterahvas, zetkümmend aastat)raamatukaane visuaalse mõju ja pealkirja järgi kindlasti kätte “Minu Hispaania” ja ehk “Meestest, lihtsalt”. Ülejäänud raamatud (alahindamata ja halvustamata autoreid/kujundajaid ja teadmata raamatute sisu) on minu jaoks juba visuaalselt naist hula-mula, mida ma ei osta.
    P.S. Viimase märkuse alla ei käi “Paljaks kooritud”. Lihtsalt minu raamatukogus puuduvad raamatud rubriigist, Kuidas saada rikkaks, õnnelikuks ja ilusaks.

    Vabandan pika kommentaari pärast – ise küsisid!

  3. Raamatuklubi saadab koju, sundost.
    Püüan nii vähe osta, kui vähegi võimalik. Toon raamatukogust ja kui ei köida, viin pooleli oleva rmt tagasi.

  4. Ma pigem olen ostnud endale koju sarjade raamatuid. Mulle meeldis see ajalugu ja sotsiaalteaduste sari, seda olen lasknud endale kinkida ja ostnud. Aga ostmisel on minu jaoks olnud oluline näiteks Vikerraadio järjejutt või raadiost tulnud arvustus. Või telekast. Ma üldiselt ei viitsi raamatuarvustusi lugeda, pigem kuulata. Ja raamatupood ajab mind enamasti segadusse. Kui tahan midagi osta, siis panen klapid ette ja lähen ostan kiiresti. Kui lihtsalt vaatan, siis enamasti ei osta.

  5. Mina ostan raamatuid hetke ajel. Kui ma näen poes midagi, mida keegi on mulle kiitnud ja raamatut avades ning selle lühitutvustust lugedes see mulle ka meeldib, ma ostan selle. Määravaks saab ka see, et kas ma olen sama autori raamatut varem lugenud. Kui mulle autori kirjutamisstiil meeldis ja tema käsitletud teemad, siis ostan kergemini ka uue raamatu.
    Raamatupoes, sirvin ma neid raamatuid kindlasti, mis on nähtavamal kohal, või vähemalt minu käeulatuses. Olen korra jätnud ülemiselt riiulilt raamatu ostmata, kuna ma lihtsalt ei ulatunud sinnani. Mõni aeg hiljem ma siiski ostsin selle raamatu teisest poest.
    Minu jaoks määravaks ka hind. Raamatuid, nagu “Kolm musketäri” või “Bullerbi lapsed”, olen nõus ma kallimalt ostma. Või siis neid, kelle autoreid ma juba tean või siis on keegi raamatut kiitnud väga. Odavamaid raamatuid ostan ma lihtsamalt. Hinnapiiriks on siin 100 krooni.

  6. Ostan raamatuid juhuslikkuse printsiibil.

    Raamatupoes: kõnnin sisse, hakkan raamatuid kätte võtma, sirvima, seest juhuslikult valitud lõike lugema, tagant raamatukirjeldust lugema. Kui huvitab ostan ära. Hiljuti sai nii ostetud Emile Zola “The Belly of Paris” näiteks ja Irvingu “Veemeetodimees”.

    Teine võimalus on see, et ma olen autorist või raamatust varem midagi kuulnud ja see juhtub näppu ning tekib mõte, et ostaks ära. Nõnda olen ostnud Terry Pratchetti raamatud ja näiteks Irvingu “Garpi maailma”.

    Online-raamatupoest ostan vaid neid raamatuid, mis KINDLALT huvi pakuvad: ulmet peamiselt, näiteks ajakiri “Mardus” jne.

    Reklaam ei mängi mitte mingisugust rolli, uudiskirjandusel silma peal ei hoia, mingil määral läheb arvesse tuttava soovitus – siis olen “raamatust kuulnud” ja torkab paremini silma.

    Muide ostmise juures on sageli määravaks hind: 350.- maksvat raamatut lihtsalt ei osta, seega on hakanud mu raamatukogu üha enam “globaliseeruma” ja on tekkinud palju ingliskeelset kirjandust.

    Eesti kirjastused annavad oma raamatud välja ülidisainitud hardcoveril, kullahinnaga lubivalgel uber-paberil ja kindlasti on autor nimed kuldsete või hõbedaste tähtedega…

    Ja siis vingutakse, et madalad müüginumbrid 🙂

  7. Kolm põhilist allikat, kust ma infot saan
    – raamatukogu uudiskirjanduse saal
    – iganädalased, kui mitte tihedamad, käigud raamatupoodi, et näha, mida uut ilmunud on
    – retsensioonid ajalehtedes, veebis, tuttavatel. Netipoodidest ostan siis, kui seal on võimalik raamatut sirvida, olen lugenud retsensioone jne
    – reklaam ajakirjades, koos sisututvustusega
    – reklaam teistes raamatutes, koos sisututvustusega. Jutukate puhul mulle meeldib see kaval mõte, et “loe esimene peatükk meie/selle autori järgmisest raamatust”

    Pelgalt reklaami peale veel ei osta, aga järgmisel raamatukogu/raamatupoe korral kindlasti lehitsen (ja sõltumata kaanekujundusest).

    Kujundus mõjutab siis, kui ma otsin ajaviiteraamatut. Kui filmide puhul ütleb poster alati ära, kas selle filmi esteetika mulle sobib, seega suuda postri puhul alati teada, kas ma tahan filmi näha, siis olen õppinud, et mõnikord peitub koleda kaane taga hea raamat.

    Aga kui ma niisama raamatupoes sirviks ja midagi head lugemiseks otsiks, siis “Minu Hispaania” jääks heas mõttes silma, samuti “Roheliseks kasvamine” ja “Jäälõhkuja”, arvatavasti võtaksin kätte ka “Lagerii”. “Paljaks kooritud” liigitaksin kaane järgi (no offence, eks) “kollase pealiskaudse värgi” alla ja “Minu Ameerikat peaksin ehk “liiga seksile keskenduvaks või liiga isiklikuks naistekaks”. Kusjuures, arvatavasti ma eksiksin – ja nagu näha, on inimesi, kellele just asjad just vastupidi mõjuvad. Aga samas, hea arvustus paneb mind kindlasti raamatut lehitsema, ka siis kui kaanekujundus pole minu maitse 🙂 Aga “Minu Hispaania” kujundus on minu arvates kõige parem, sest see on täpselt selline Hispaania, mida ma olen ka näinud ja mida ma torman kohe raamatupoodi lehitsema. Minu esimene mõte oli seda kaant vaadates just “oh kui ilus!”

    Hind mõjutab ka. Millegipärast hakkavad raamatud ka varsti Itaalias odavamad olema kui Eestis, mis toimub? Mulle väga sobib lugeda pehmekaanelist õhukesel-õhukesel paberil (oled vaadanud inglisekeelseid krimkasid, ulmet jne) juturaamatut (populaarteaduse ja teadusega on teine asi, neid loen rohkem ja teisiti). Ma saan aru, et läbimüük on väike, aga äkki oleks kasum suurem, kui raamatu trükikulusid kuidagi all hoida, hinda ka ja siis läbimüük tõuseks.

    Huvitav, kui palju on inimesed valmis raamatute peale kuus kulutama?

  8. ostan ka suuresti lihtsalt nii kuidas juhtub.
    kuigi jah, raamatute hinnad on niivõrd tõusnud, et ostan aina vähem 🙁 ja seega valin rohkem ning püüan osta neid raamatuid, mida tean, et tahan kindlasti korduvalt lugeda – või et mida läheb vaja.

    puhta ilukirjanduse osakaal on mu ostetud raamatutes langenud seega. kuigi on lemmikuid, mida ostan mitte.
    ja nagu Nirti, suureneb ingliskeelsete raamatute osakaal mu riiulis. no mis teha, kui ingliskeelne raamat on poole odavam kui eestikeelne tõlge?
    ma saan aru ka, et minusuguste pärast tõusevadki eestikeelsete raamatute hinnad, vabandust.

    netist ma tegelikult ei ole raamatuid ostnud, aga julgeksin küll. on autoreid ja raamatuid, millede puhul ei ole tähtust, kust ma need ostan. aga kuna Tallinnas ma liigun nagunii raamatupoodidest mööda, siis ei ole probleemi läbi astuda ja osta.

    allahinnatuid raamatuid ostan küll üsna huupi, aga enamasti ei ole väga orki lennanud.

    vanu raamatuid kammin ka, sest on palju häid raamatuid, mida mul lihtsalt pole. olen sealt nii mõndagi leidnud.

    raamatukogudes käin siis, kui väga vaja, kooli pärast või nii. ilukirjandust laenan sealt harva. mul on üks sõber, kelle käest saan vajadusel easy readingut laenata. sest kui aus olla, siis sellise ‘lihtsa’ ilukirjanduse jaoks ei ole aegagi.
    (mis meenutab, ma peaksin oma Varraku naistesarja algusaegade raamatud vist maha ärima, saaks vaba riiuli, seda on hädasti vaja).

    ahjaa, ja kokaraamatud, just need uued ja värvilised, on mu jaoks ka out. mul on posu häid veneaegseid kokakaid, kus on klassikalised asjad sees ja ülejäänud ideid saab internetist.

    reklaamist: on raamatuid, millede puhul ma otsin netist arvustusi. see, kui raamat on kassa kõrval, ei pane seda küll ostma. või reklaam kui selline.

  9. ahja, palju ma olen nõus kulutama, pidin nagunii kirja panema, lugesin praegu Oudekki kommentaari ja vastan ära: reeglina üle 500 krooni mitte. aga kui oleks suurem sissetulek, siis kulutaks kindlasti rohkem. praegu ma lihtsalt ei saa rohkem kulutada.
    sinna sisse lähevad siis ka need raamatud, mis ma oma lapsele ostan.

  10. mul sõltub peamiselt, milleks ma ostan. Kui ostan nt pikale reisile, siis otsin mõnusat jutukat ja ikka poes valin. Tähtis on tagakaane annotatsioon. Ja kujundus ei ole ka teise järguline. Siis sirvin, kas keel vastu ei hakka ja siis ostan.
    Põhimõtteliselt ei osta emotsiooni ajel. Hiljuti kolinuna (raamatud, raamatud, raamatud), ostan lasteraamatuid, erialalisi või selliseid jutukaid, mida soovitaksin ka oma lastele.
    Tähtsad on ka artiklid. Aga siis sõltub väga suuresti autorist, keda usun. Enamikke ei torma siiski ostma, vaid võtan raamatukogust.
    Sellist kergemeelsust ;), et lähen midagi vaatama ja ostan 7 ei luba endale kunagi. Raamatutolm on vastik ja aeg on nagunii limiteeritud ja pelgalt sirvimiseks koju osta ei tihka keskkonna pärast.
    Minu Hispaaniat ei ostaks, kui tal ei oleks nii ilus kaas. Nüüd vist ostan. Ja põhjendusega, et mulle meeldib Hispaania ja käin seal veel palju kordi ja see vist on raamat mida on hea jupi kaupa lugeda erinevatel aegadel.

  11. mina ei osta põhimõtteliselt üldse raamatuid. elu on näidanud, et need üksikud, mis ma ostnud olen, on kõik lugemata ka jäänud. pole ju mingit põhjust lugeda, kui tead, et see raamat kuhugi ei kao.

    teatava erialase kretiinsuse tõttu külastan maniakaalselt raamatukogusid.

  12. Peamiselt ostan ikka neid raamatuid, mis vaja või millele soov on. Ja näiteks ingliskeelseid ostan üldsegi amazonist, sest tavaliselt paljusid neid Eestisse üldsegi ei satu (fantasy ja scifi). Aga mõnikord satun lihtsalt raamatukauplusesse tuiama ja siis soetan endale mõne sellise, mida otseselt vaja pole (nt luuleraamatuid). Kõige spontaansema ostu tegin, muuseas, Tui Hirve “Tähe tänavaga”, kui oli miskit kerget ja väikest Tartusse sõiduks tarvis.

  13. Mina olen siis see, kes ostab kindlaid autoreid. Praeguseks võib kodus juba mõõta, et Pratchettit on riiulis meeter, Kingi poolteist, aga Joanne Harrist, kes on minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik, kõigest pool. Eks ta kirjutab ka vähem, aga see-eest paremini. 🙂 Mingeid autoreid ei osta põhimõtteliselt, kuna ei meeldi kas stiil või autori isik või mõlemad. Luuleraamatuid ei osta, sest ei loe luulet. Suure hulga raamatuid olen omandanud inglise või saksa keeles.

    Raamatu poeskatsumine on tähtis, netipoed ei tõmba üldse. Olen vist muidu ka pigem kaubanäppija, ka riideid jms asju eelistan osta poest kohapealt, kataloogid ei meeldi.

    Kui sissetulek oleks oluliselt suurem, siis kulutaks raamatute peale ka rohkem. Aga raamatukogus ei käi, raamatute omamine on oluline.

    Tavaline raamatupoe-ring Tartu Kaubamaja “Apollo” näitel näeb nii välja: kõigepealt kihutab mees ingliskeelse fantaasiakirjanduse riiuli juurde ja küsib, kas see või too on juba olemas või pakub huvi. On olemas, ei paku. Jätan ta sinna lehitsema ja ise kiikan atlaste juurde. Korralikku Prantsusmaa teedekaarti ikka ei ole. Mh. Vaatan üle lasteraamatud, näpin midagi, panen tagasi. Tuterdan läbi ingliskeelse “kergema” kirjanduse, mõnikord on midagi, mõnikord ei ole. Mees vaatab juba kannatajapilguga eemalt… Heidan pilgu eestikeelsesse reisikirjandusse, näpin mingeid Toskaana- ja Provence’i-raamatuid, panen tagasi. Tuhlan sooduspakkumistes, lõpuks ostan midagi ära ka.

    “Roheliseks kasvamist” olen mõelnud osta, aga kuidagi ei jää raamatupoes silma, kas otsin valest kohast?

  14. Mina kipun ka arvama, et sul ei maksa raisata reklaami tegemiseks, kui, siis
    – uudiskirjanduse listidesse
    – poes reklaamimiseks.

    Sest kes ostab raamatuid, selle sihtrühma oled sa siis ära teavitanud. Edasi loevad juba muud asjaolud. Näiteks hind! Pigem hoiaks ma sinu asemel reklaamiraha kulutamata hinnad madalamad.

    Mina ise armastan raamatupoodides käia.Või raamatukogus uudiskirjanduse riiulitel vaadata. Nii et peaaegu võimatu on mitte uusi raamatuid märgata!

    “Minu Hispaania” diskussioonis ütlen, et mulle meeldib. See kuldne kiri on väga eriline. Üllatav. See ei paista küll netis nii hästi välja.

  15. Ja “Roheliseks kasvamist” on tõesti poest raske leida!!! Ma ei tea, mille alla seda pannakse. Selle ostsin ma ikkagi netipoest lõpuks, sest olin raamatukogus sirvinud ja ka usaldasin autorit.
    Ma ei tea, kas kirjastus midagi selleks ka teha saab, et soovitada poele, kuhu konkreetne raamat pannakse. Igatahes selline interdistsiplinaarne teos nagu “Roheliseks kasvamine” on ma ei tea kuhu peidetud… Apollos vähemalt.

  16. mina märkasin TV-Ekspressi…aga need olid sellised vanavõitu raamatud juba, kes tahab, see on ju poest juba need ära ostnud…

  17. ostan raamatuid nii vähe kui saab, sest neid tuleb koju niikuinii rohkem kui lugeda jõuab. aga aeg-ajalt ei pea ikkagi vastu…

    hispaania-raamatu kujundus ja tutvustus meeldivad mulle küll 🙂

  18. mina katsun võimalikult vähe raamatuid osta, ei meeldi, kui need kodus vedelevad. ostu puhul on määravaks arvustused-tutvustused ja olen hea meelega nõus ka netist ostma (siis ei pea poodi minema hakkama 🙂 )ma ei käi mitte kunagi poes vaatamas, et ehk on miskit tulnud.

  19. Raske üheselt vastata, aga püüan. Ilmselt on põhilised kriteeriumid, mille järgi mina raamatuid ostan, žanr ja autor. Seega, kui näen raamatupoes ulme letis Simakit, Asimovit, Bradburyt, Clarke’i või mõnda muud klassikut, siis on ost kindel. Hinda vaatamata. Sama lugu on tegelikult ka ühe kodumaise kirjastusega: “Skarabeuse” kogumikke julgen silmad kinni osta.

    Teiseks vaatan seal samas letis üle kõik muud autorid, kelle nimi mulle midagi ei ütle ning lehitsen-sirvin veidi. Kui selgub, et tegemist on fantasyga, siis jääb ost tegemata. Mõnel juhul võib asi küll science-fictioniks klassifitseeruda, kuid ma ikkagi ei osta: näiteks kui autor on soomlane või eestlane. 😳 Lihtsalt kogemus on selline, et soome-ugri autorid püüavad ikka mingi fantasy või horrori või krimi huina-muina sinna sisse põimida ning solgivad asja ära.

    Veel vaatan raamatupoodides lastekirjandust ja sealt ostan üldiselt samuti nö klassikuid. Kuigi tuleb tunnistada, et näiteks viimane ost, Barrie “Peeter Paan” oli küll ämbrisse astumine. Mulle see ei meeldinud (sest tekkis liiga palju assotsatsioone romaaniga “Alice Imedemaalt”, mis mulle samuti ei istu) ning tundus, et ka tütar liigitas selle keskpäraste raamatute hulka.

    Ning kolmandaks ostan raamatupoodidest raamatuid kinkimiseks. Siis vaatan rubriike, mille kohta oskan kingituse saaja huvidega mingeid seoseid luua ning valin sealt raamatu pealkirja ning kaanel oleva sisututvustuse järgi.

    Reklaami peale lähen raamatupoodi ilmselt ainult siis, kui reklaamitav raamat kõigi eelpoolnimetatud parameetrite alla mahub ning ma juhuslikult seda reklaami (näiteks raamatuarvustust ajalehes) lugema sattunud olen. 🙂

    Netipoodidest olen kasutanud ja kasutan ka edaspidi Raamatukoid. Väga hea koht, kui tahad osta raamatut, mis poelettidelt juba kadunud.

  20. Mina ostan raamatuid viimasel ajal ainult internetist ja kasutan selleks peamiselt kriso.ee’d.
    Olen nendega igati rahul, mistõttu julgen soovitada.
    Ostetavaid raamatuid valides lähtun arvustustest (Washington Post, Guardian, Times jne) ja auhindadest (Booker, Commonwealth, Pulitzer jne) ning üldiselt toimib see meetod üsna hästi – kehv raamat satub viimasel ajal pihku aina harvemini.
    Üldiselt näib olevat inimesi, kelle jaoks on see ostmiseeelne pihushoidmine/sirvimine oluline ja kelle jaoks pole see sugugi tähtis.
    Natuke sama lugu on ka näiteks muusikaostmisega – kui mina ostan kogu muusika internetist ja pean plussiks seda, et sellega ei tule kaasa tolmu koguvat ja ruumi võtvat pakendit/karpi/trükiseid jms, siis paljude jaoks on jälle väga tähtis, et lisaks muusikale oleks ka karbikene ja raamatukene ja sõnakesed ja muu selline.
    Ma kardan, et universaalset reklaamlähenemist ei suuda sa välja nuputada 🙂

  21. Minuga on juhtunud kuidagi nõnda, et reklaamide suhtes olin ja olen täiesti pime. Vahel harva, kui mitte midagi lugeda ei ole, loen ja vaatan reklaame, ent enamasti olen ka petta saanud.

    Tegelikult on raamatul aura nagu inimesel. Me kõik tajume aurat, sest kuidas muidu seletada paukset sümpaatiat või antipaatiat? Raamatut käes hoides ja seda lugedes on kohe selge, millega tegemist. See oskus on aastatega tekkinud.

    Koju ostan praegu raamatuid, mille puhul olen kindel, et ma seda aeg-ajalt taas avada soovin. Kahjuks sageli napib nendegi jaoks raha. Õnneks vanasti ilmus enamasti vaid väärtkirjandus, kuna tsensuur oli nii suur.

    Aja kiiret kaduvust adudes on aastad toonud järjest suurema soovi valida õigesti, et mitte aega tühistele lõbudele või liiga kättesaamatutele kõrgustele kulutada.

    Lastekirjanduse osas eelnev jutt suures osas ei kehti. Laste jaoks ostan rohkem kui endale. Mingit meele lahutust a la koomiksid ja muu tilulilu ei maksa lastelegi ette sööta.

    Minu arvates raamatukogud on maailma parimad paigad. Kui ikka tuleb Üdi -isu peale, siis toon ta raamatuid raamatukogust. Liiga paksud luuleraamatud ei sobigi tundemaailma seltsilisteks, sest tunne ei vaja massilisust, pigem ühte kindlat noodistikku. Erandid kehtivad geeniuste nagu Betti Alver kohta. Üdi mind ei üllata, ta on nagu hingesugulane. Alver on nagu teisest dimensioonist.

  22. Olen aegamööda hakanud vabanema kihust kõiki huvipakkuvaid raamatuid omada, pole neid enam kuhugi panna. Just hankisin uue riiuli, lootes, et saan nüüdsest raamatuid ühes reas paigutada ja leian midagi kätte ka, kui otsin. Ja guess what, vabanesin küll raamatukuhjadest kapi otsas ja aknalaual, aga kolmel riiulil neljast on raamatud endiselt topeltkihina paigutatud, ja mis seal taga peitub, teab issand jumal, minu näpp satub sinna harva. Niisiis külastan agarasti raamatukogu ja kui lugemise järel veendun, et tahan seda kindlasti veel lugeda, ostan. Hea näide on Tänapäeva eluloosari, kust ostsin alguses reipalt ära Debora Vaarandi, ja oli ka hea raamat. Salme Reeki sirvisin poes, ei olnud hästi esitatud. Betti Alveri laenutasin, ei olnud üldse hea, ma ei tea, kus on toimetaja silmad! Sama lugu Vladimir Beekmani raamatuga: oleksin selle kindlasti ostnud, mees ise on ju lugupidamist väärt, nii häid termineid tõlkijana meie keelde toonud. Raamatukogus sattus näppu, ja taas: raamat on häbematult kõhn! Mis on, on huvitav, aga kokkuvõttes liiga põgus, liiga valikuline! Ei osta.
    Mulle pole tähtis niivõrd kujundus, kui asi ise. Ja see, kui hästi raamat lahti käib, kui loetav on kiri, kui heas keeles ta on. Esimese asjana vaatan toimetajat-tõlkijat. Huvi tekitab kõik ajakirjanduses kirjutatu ja tuttavate soovitused, aga enne sirvimist ei osta päris kindlasti.

  23. Täitsa mõtlema pani see küsimus, et kas on mingid põhimõtted raamatute ostmises või ei. Ja välja mõtlesin midagi sellist, põhjused allpool pingereas:

    1. teatud autorid, teemad ja sarjad – juba varemgi mainitud Marek Tamme sari,Avatud Eesti raamat, Tänapäeva punane sari nt. Mitte et neid alati ostaks, aga poodi sattudes üle ikka vaatan. Mõned teemariiulid, kus alati korra peatuda…nojah, mõni teemariiul ka selline, kus peatuda selleks, et tekiks mõtteid tsensuuri vajalikkusest või oleks muidu padunaljakas.

    2. tunne, et seda raamatut ehk võiks mitu korda lugeda, leiaks kasu, tekitaks mõtteid. Naljakas, aga siia hulka võiks muu hulgas paigutada kokku igasugu entsüklopeediate-teatmeteoste moodi asjad, suured kunsti-kirjanduskäsitlused ja ka nt eeposed 🙂 Kuna mainitud asjad on tihtipeale suht kallid, siis nende ostmisest saab enne tükk aega mõelda, enne kui ostuks endaks läheb.Või siis saab nende raamatute mainimisega teha enne jõule ja sünnipäevi lähedaste kingiotsimis-elu lihtsamaks.

    2. arvustused meedias – neid loeme juhuslikult, aga kui arvustaja tundub muidu arukas inimene, siis arvustus võib mõnda raamatut poes sirvima panna küll.

    3. emotsiooniostud – nt paljuski ilusa kujunduse tõttu sai ostetud Leelo Tungla “Seltsimees laps”.Siiski, kui kujundust on rohkem kui sisu tundub olevat, siis ikka ei osta kah.No ja muidugi vahel ka ostud stiilis “tundub täitsa huvitav, miks mitte osta”.

    Võõrkeelset kirjandust ostame tihti reisidel raamatupoodides käies, lennujaamades. Vahel ka amazonist – aga siis reeglina juba tean, mida otsin.Erialakirjandust saab reeglina Krisost ostetud.
    Kuus raamatutele minevat summat ei oska küll öelda, mingit piiri nagu pole.Pereinimesena ses mõttes ka keeruline arvutada, et tihti leiab aset vestlus “oi huvitav raamat, võiks ehk osta” ja siis see, kes satub enne poodi, ostabki ära.
    Omaette teema on muidugi, et kui palju raamatuid ostetutest ka kiiremas korras läbi loetakse. Endal kipub mitu asja ikka pooleli olema ja mõni ostetud raamat pikemat aega plaanis jne.

    Aga sinul, Epp, reklaami pärast pole vast küll vaja väga muretseda – sinu blogi ja selle lugejad teevad reklaami juba omajagu 😉

  24. Kuna satun Eestisse harva, siis raamatupoodi sukeldun alati ahnelt ja põnevusega. Ja ostan nii mõndagi. Mina pole ka netipoest ostja tüüp, tahan ikka raamatut füüsiliselt näppida enne ostmist. Mulle meeldivad naistekad, aga need peavad olema head (mitte a la Cartland). Krimkad tõmbavad ka, aga ulmet ei loe üldse. Loen tagakaane-juttu, seal peab olema midagi, mis tähelepanu äratab, ja siis vaatan veel esimest lehekülge, saab mingi ettekujutuse, et kas ma tahaksin seda raamatut lugeda. Ja ilmselt on veel asju, mis mõjuvad alateadlikult (kujundus, trükikvaliteet, kirja suurus, lõhn jms). Raamatukogus pole ma kunagi käinud, mulle meeldib raamatuid omada, mul on see kiiks. Tihti ostan raamatu ja loen seda alles kuid hiljem, praegugi on riiulis ostetud raamatuid, mida pole veel lugeda jõudnud. Raamatukogu raamatutega oleksin ajalise surve all, aga oma isikliku raamatuga saab oodata, millal tuleb vaim peale (või sobiv vaikne hetk ja veidi isiklikku vaba aega) just selle raamatu lugemiseks. Ma vist olen liiga väheorganiseeritud ja spontaansete otsuste inimene, raamatukogus käia oleks ju otse loomulikult odavam.
    Igatahes, Epp, ootan juba kohtumist PetronePrint raamatutega mõnes Tartu raamatupoes. Kindlasti ostan mõne(d) neist.

  25. Ma olen ka selline, kes peab ikka üldjuhul raamatut saama käes hoida ja sirvida enne, kui ostuotsususe teeb.Muidugi on autoreid, keda julgeks osta ka kinnisilmi – Tungal, Kross, Kivirähk jne. Aga jah, mõnikord jääb poes näppu mingi üsna tundmatu autori teos, mis suudab ära võluda kas kujunduse või temaatikaga, ja siis teen ka impulssoste. Raamatupoed on raamatuid täis tuubitud ja väljapanek saab samuti üha olulisemaks, mõnikord ei leiagi otsitavat raamatut. Retsensioonid on ka aluseks, miks ma mõne raamatu soovin osta. Sageli ostan raamatuid, mis seostuvad kuidagi mu lapsepõlve või puberteediea sündmustega- nostalgia on väga oluline.

  26. Mina hakkasin mõtlema su jutu peale, et kas ja kus olen näinud Petrone Print raamatuid.
    Ja ainuke koht, mis meenus on Bauhof (Roheliseks kasvamine).
    KUmmaline tegelikult, sest minu jaoks on raamatupood üks tore ajaveetmiskoht (käin seal ikka tunni-paari viisi).
    Imelik et nad kahe silma vahele on jäänud.

  27. AitÄh vastajatele! Tõesti huvitav lugemine. Ja nagu arvata oligi, erinevatel inimestel on erinev nn ostukäitumine.

    Sariita – Bauhof on ju ehituspood, kas seal müüakse “Roheliseks kasvamise” raamatut? Mina siis küll ei tea, mis hulgilao kaudu see sinna on jõudnud.

  28. mina ostan ja loen ilmselt üsna palju, ostan kohe kui miski meeldib, kindlaid sarju ka ilma sissevaatamata, aga uusi ent intrigeerivaid asju tahan poes lapata, tahan veenduda, et still ja mõni suvaliselt valitud lehekülg meeldivad, netist olen ostnud ainult sinu raamatuid ja amazonist käsitööraamatuid. infot uutest raamatutest saan pisteliselt lehtedest, kuid enamus on impulssoste rmtpoodides. ma arvan, et mingi 1000 krooni eest kuus ostame raamatuid küll.. rmtkogudest laenutada ei taha, sest tavaliselt on huvitavad raamatud väljas või siis olen saanud nii ebameeldiva lõhnaga ja äranättsutatud raamatuid, et ma ei taha neid katsuda ja neid voodisse lugemiseks võttagi 🙁 pealegi olen ma kannatamatu ja tahan raamatut kohe kätte saada ja seejärel endale jätta kui ta ikka väga meeldib (sellest ka totaalne vaba riiulipinna puudus kodus).

  29. mina ostan peamiselt esiteks teema ja siis autori j2rgi. Kui olen niisama ringi k6ndimas, siis on ka hetkeotsused alati minu lemmikteemades kinni. Aga ega igasugust ka ei osta, ikka vaatan k6igepealt kujundust ja tagakaant. P2ris palju ostan kasutatud raamatuid, nende second-hand raamatute puhul v6lub tihti see, et isegi raamatukogus seda konkreetset raamatut ei ole. Nii n2iteks olen juba pea pool aastat silma lahti hoidnud, et kust saaks odavalt prantsuse keeles Kolm Musket2ri k2tte. Mida klantsim ja v2rvilisem raamat, seda v2hem ma seda tahan sest kui t2nap2eval 80ndate superylifotoraamatuid vaadata, siis on nagu ikka hale kyll – Mis ma neid vananevaid pilte endale ikka soetan hingehinna eest.

    Reklaami suhtes nii palju, et raamatuarvustusi ma yldse ei loe (sest minu meelest on nad k6ik ikka v2ga v6ltisd ja pigem peletavad kui meelitavad). Nende s6prade, kellega mul on sarnane raamatumaitse, soovitusi v6tan arvesse, aga lihtsalt soovituse p2rast poodi kyll ei l2he. K6ige parem raamatureklaam ongi vast kujundus (Hea n2ide on yhest Trudy Canavani intervjuust – parem olgu kole pilt raamatu peal kui et raamatu pealkirja ja autorit ei n2e/aru ei saa.) Isiklik maitse muidugi, aga mullegi meeldivad pigem ylilihtsa kujundusega raamatud (hea Eesti n2ide on see kuldne biograafiate sari – silmatorav aga samas selgesti arusaadav millega tegemist on), eriti sympaatne kui nad taast66deldud paberile trykitud on. Mitte ainult keskkonna p2rast, vaid mulle lihtsalt meeldib see tekstuur, selline natuke kare, natuke pehme.

  30. Ei ostagi raamatuid. Laenutan raamatukogust. Usun, et nii mõnigi puu jääks maha võtmata, kui inimesed rohkem käiksid raamatukogus. Ma ei näe mitte mingit mõtet osta koju näiteks ilukirjanduslik raamat, mida loen elu jooksul ehk mõned korrad. Eriti valus on vaadata, kui paljudes kodudes on raamatud suvaliselt kuskil suvaliselt hunnikutes või põrandal seina ääres jms. Jõutakse raamatuid osta, peaks jõudma neile ka riiul osta.
    Need mõned raamatud, mis mu kodus praegu on, on kas kingitud või vanemate pärandatud.

  31. Käin raamatupoodides, loen arvustusi (viimane selline mõjutus oli Harri Sirola “Kaks linna”, millel oli Päevalehes üliintrigeeriv arvustus — maniakaaldepressiivse, praeguseks juba end rongi alla heitnud soome luuletaja autobiograafiline romaan 1980ndate Tallinnast ja Helsinkist, karismaatilisteks kõrvaltegelasteks vennad Urbid), vähem saan sõpradelt ja tuttavatelt soovitusi.
    Ja päris viimane ost oli hoopis Loomingu Raamatukogu paari aasta tagune väljaanne “Vaporetto 13”, Loomingu toimetusest Harju tänaval. Sain veel odavamalt, kuna ostsin kolm eksemplari korrga, kinkimiseks.
    Netist ei telli, raamatukogust laenan harva — mul on tunne, et need raamatud kipuvad kas ära kaduma või endale mingeid plekke külge saama, Murphy seadus vist. Sõpradele laenan ja sõpradelt laenan ka.

  32. Jälgin suure huviga kõiksugu raamatuarvustusi ja tutvustusi ajakirjanduses.
    Peale selle vaatan hoolega poes alati üle ka kõik allahindlused, sest olen sealt odava rahaga saanud suurepäraseid teoseid. Ilma raamatuta poest ära ei tule ja raha on alati vähem kui raamatuid, mida tahaks osta.

  33. Olen n6us, et esimene lehekylg on h2sti oluline. Tegelikult esimesed 25-50 on m22rava t2htsusega teemal et kas ma selle ostetud v6i laenutatud raamatu ka l2bi loen. Mulle meeldivad paksud raamatud, need 6hukesed saavad ju kohe otsa! (olgu, teatud erandid on ka nagu n2iteks Alessandro Barricco “Siid”).

    Vanasti k2isin h2sti palju raamatukogus, aga nyyd on raamatukogu nii kaugel, et sinna minekuks tuleb terve pool p2eva v6tta. Ja pealegi, iga kord kui ma sinna l2hen, on selline tunne nagu ma oleks k6iki neid raamatuid juba lugenud…

  34. Ilukirjandust ostan suhteliselt vähe ja sel puhul on määrav kujundus, et ma ta üldse kätte võtaks. Viimati ostsin Õnnepalu “Flandria päeviku”, sest töökaaslane kiitis ja see näeb ka väga ilus välja. Peamiselt ostan kokaraamatuid, kuid ka nende puhul on välimus oluline. Ostan neid, sest nad on praktilised, huvitavad ja ilusad. Ilusaid mõttetuid ei osta. Ajalehtedest loen igasuguseid tutvutusi ja arvustusi suure huviga. Kui seal ikka kiidetakse, siis lähen vaatan poes raamatu üle – järsku pean omale ka ostma.

  35. Jah, Bauhof on küll ehituspood, kuid taga aiandusosakonnas on tegelikult olemas ka raamaturiiul ja seal siis “Roheliseks kasvamine”.
    Kusjuures parandan oma eelmist postitust 😀 täna “tegin silmad lahti” ja nägin veel mujalgi Petrone Prindi raamatuid :D.

  36. Minu puhul (19 a. keskkonnahuviline tüdruklugeja) toimib suuresti see teada-tuntud autori asi. St kui olen konkreetselt autorilt varem midagi lugenud, mis on väga meeldinud (nagu hakkas meeldima Teie kirjutamisstiil “Roheliseks kasvamise” lugemise ajal), või kuskil inimest varem mõnusalt rääkimas kuulnud (mõjutanud hankima Jüssi ja Turovski loomaraamatuid), viimast kahte oleks julgenud ka internetist tellida (õigemini 1. saigi sealt tellitud). Poeemotsioon loeb ka veidi vahel (“Roheliseks kasvamine” sai nt selle järgi hangitud, kuigi see ei olnud puhtalt poeemotsioonile tuginev lugu, sest olin raamatust varem Rohelisest Väravast ja Nami-nami reklaamist kuulnud), kuigi üldiselt ise ilukirjandulikumaid teoseid väga koju ei kipu hankima (Exupery, kui hea ja tuttava loominguga kirjaniku looming,mida saab uuesti ja uuesti loetud, on selles suhtes suur erand minu jaoks). Ja siis on veel selline ostmine, et lappad rutuga internetiavarusi ja üritad inimeste kinkimissoovide rahuldamiseks mingit head raamatut, mida omale koju tahaks (enamasti need sellised kindla peale minekuga loodusraamatud), leida.

  37. Oleneb ka kus maal asuda ja kui hästi keelt vallata. Mina näiteks marsin raamatupoodi sisenedes alati kõigepealt lasteraamatute osakonda, olenemata kas lapsed on kaasas või mitte. Seal on kõik mõnusalt selge. Harva kui midagi ei osta.
    Peale neid tulevad keele ja reisiraamatud. Täiskasvanute ilukirjanduse valib meie peres mees 🙂

  38. Raamatu oma silmaga nägemine ja peos hoidmine on hästi oluline. Kord tahtsin saada ingliskeelset raamatut, mida olin näinud ühes filmis naistegelase elu muutmas – lugu selle raamatu ümber oli lihtsalt nii paeluv. Tellisin selle omale Amazonist ja kätte saades nentisin tõsiasja, et kirjastus oli vahepeal teinud uue kaanekujunduse, muutnud formaati ja mida veel. Minu pettumus oli suur, vaatamata sellele, et sisu kallale polnud keegi õnneks läinud. Nüüd, “vale” raamatu omanikuna, taban end aeg-ajalt vanaraamatupoodides just seda “õiget” otsimas:-)

  39. mulle meeldib raamatut igal juhul enne käes hoida. Tähtis on mulle ka sisu ja nii naljakas, kui see ka pole, vaatan alati ka shifti. Kui see on liiga kribukrabu, või on lehed äärest ääreni trükimusta täis, siis see lugema ei kutsu.
    Enim meeldib shift nr 12 ja selline õhuline kiri. Nt. Roheliseks kasvamisel meeldib väga trükisõna kuju ja sisekujundus.
    Raamatu löön kuskilt keskelt lahti, sirvin siit ja sealt, ja siis ostangi. Nii ostsin viimati raamatu eesti oma feng shui. Üldiselt ostan rohkem oma lapsele, siin lähtun kõhutundest ja sellest, kuidas sõbrannad mõnda lasteraamatut kiidavad. Krimkasid laenutan alati raamatukogust, sest tean, et kui ma ta ühe korra läbi loen, siis jääks raamat riiulile tolmama. Üldiselt ei ole raamatukoguja.

  40. Ostan raamatuid päris palju. Ilukirjanduse puhul pole mulle oluline raamatut enne ostmist nö käes hoida, sest tean juba varemgi, mida sealt oodata ehk siis autor või teos on mulle rohkem või vähem tuntud juba enne ostu sooritamist ja seda, kas tegemist on hea ilukirjandusliku raamatuga niikuinii poes teada ei saa. Sellegipoolest ma neti teel väga tihti raamatuid ei osta, mulle lihtsalt kohutavalt meeldib raamatupoes käia – lihtsalt see tunne, et kogu ruum su ümber on täis raamatuid on kuidagi rahustav … 🙂 Aga teaberaamatute puhul tahaksin küll enne ostmist neid üle vaadata, sest liiga populistlikku ideoloogiat täis topitud prahti ka endale koju ei soovi soetada. Ka sinu Roheraamatu puhul tahtsin ikka enne poes seda sirvida, et kindel olla selle vajalikkuses, aga see osutus üheks viimaste aegade suurepärasemaks ostuks – kogu pere bestseller! Tänud!

  41. Tere,
    lugesin eile Samueli raamatu läbi. Väga armas ja huumoriga. Algul küll tundus, et liiga Muumitrollilik, aga ei. Pildid väga head. Tasub osta 🙂

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar