Mitme sõrmega teie toksite?

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. vabavarana on olemas programm, mis petab imetrykki. ma isegi kunagi t6mbasin ja proovisin, aga see 6pimine n6uab ikka p2ris palju aega ja pysivust, mida mul pole. usun, et kui otsid, leiad selle internetist ka yles.

    ma trykin samamoodi nagu sina, kahe keskmise s6rmega. ja samuti p2ris kiiresti – koolis j6udsin vabalt konspekti arvutisse kirjutada.

  2. mina kümne sõrmega trükkija, kuigi väikesed sõrmed on väga harva kasutuses. Klaviatuuri otseselt ei vaata, vigu tuleb ikka sisse, peamiselt küll vale tähtede järjekord. Aga noh, ma erialalt ka IT-naine;) ning kunagi ennemuistsel ajal kästi koolis ja arvutikursustel seda kümne sõrme trükki harjutada. Tol ajal oli programmi nimi vist Type Trainer, aga ma olen praegu ka igasugu muid asju näinud.

  3. Mina olen omal ajal isegi masinakirja arvestuse TPI-s ära teinud ja oskasin kümne sõrmega trükkida küll. Aga praegu läheb 4-6 käiku, kuidas kunagi ja pimesi mitte just väga hästi. Aga üsna kiiresti saan tipitud, nii et pole hullu. Kui ma mõtlema hakkan, et peaks ikka “õigesti” trükkima, siis läheb just metsa.

  4. Mina trükin, hmm, nelja sõrmega. Vasakul käel kasutan kolme keskmist ja paremal käel ainult nimetissõrme. =D Ja kusjuures kunagi sektretäriks õppides harjutasin ka pimekirja. Püsivust nõuab see indeed ja eks ta sinna manu läkski, et polnud viitsimist, kuna õpitud eriala peale tööle ei läinud.

  5. Mina trükin kõigi kümne sõrmega, arvutihuvi on olnud nii suur, et see on iseenesest kätte tulnud, sama lugu on pimetrükiga. Mingil hetkel lihtsalt avastasin, et mul ei ole enam vaja klaviatuurile vaadata, tähed tulevad “ise”. Loodan, et võin ennast veel nimetatud nooreks pidada ja vastan, et kui ma 2001. aastal ülikooli astusin, ei olnud seal mingit “klaviatuuriõpetust”.

    Ma kardan, et täiskasvanud inimesel, kes juba oskab kiiresti kahe või nelja sõrmega kirjutada, on raske õppida kasutama kõiki kümmet sõrme, muster on ajus liiga hästi sees. Mis ei tähenda, et ei tulekski üritada. Kahjuks ei ole veel sellist kergesti kättesaadavat õppevahendit, mis kontrolliks, millise sõrmega sa mingit klahvi lööd ja vastavalt sellele tagasisidet annaks. Vajalik on enesejälgimine ja -distsipliin.

    Kui kümmet sõrme ei taha tööle panna ja tahad lihtsalt kiiremini ja pimedalt trükkida, siis arvan, et elu õpetab. Kui trükid piisavalt palju, siis ongi see treening ja mingit abiprogrammi pole mõtet kasutada. Samas, kui ei trüki palju, siis pole ju tegelikult vajagi trükikunsti arendada.

  6. mina kasutan paremal käel ühte sõrme ehk nimetissõrme ja vasakul nelja sõrme – pöialt tühiku jaoks ja väike sõrm on nö üleliigne.
    ma olen kunagi üritanud ise kümnesõrmesüsteemi õppida, aga vot milline tulemus on.
    kusjuures suudan ka kirjutada ilma kalviatuuri pidevalt jälgimata, pimekirja ei ole kunagi õppinud.

  7. Mina trükin 10 sõrmega, kuigi väikesed sõrmed on vist ainult Shift ja Ctrl klahvi ja A-tähe tarbeks kasutusel ja süsteem on täiesti oma leiutatud. Pimetrükki teen ka, suhteliselt veatult. Kunagi proovisin ka seda vabavaralist programmi, mis pidi korralikult trükkima õpetama – võibolla midagi jäi külge, aga üldiselt tuli iseenesest, kui üritasin võimalikult efektiivne ja kiire olla.

    Eks see võibolla oleneb ka vanusest, millal arvutiga kirjutama hakata – ma alustasin ikka tublisti enne ülikooli.

  8. Kõigi kümnega ja pimesi (s.t eesti ja inglise klaviatuuril, vene klaviatuuril on mõned tähed ka tänu tööle, peas).
    Õppisin seda ühes Tallinna kutseharidust andvas õppeasutuses. Arvutiprogrammiks oli Type Trainer. Pärast pooleaastast õppimist (kolmapäeva hommikuti 3×45 minutit, algas vist isegi ekstra varem kui päev tavaliselt, u 7.45 paiku:S) sai arvestus tehtud:) Oskus on olnud minu praegusel erialal asendamatu – samas jääb mulje, et ülikoolis selle eriala inimestele masinal/arvutil trükkimist ei õpetatud.
    Tollel mainitud kursusel oli ka tunduvalt üle 20-aastaseid inimesi, kes said pimetrüki selgeks. Sestap pigem julgustaksin proovima:) Alustada tasub väga rahulikult ja aeglaselt, isegi kui harjutused tunduvad algul väga lihtsad olevat. Lõpuks kõik need tähed lihtsalt kuluvad pähe ja “õiged” sõrmed samuti.
    Terve ports igasuguseid trükitrenniprogramme: http://typing-trainer.qarchive.org/
    Vabavaraline – http://mikas-touch-type-trainer.en.softonic.com/

  9. Ma julgustaks kõiki – see töö tasub ikkagi ärategemist.
    Typing Trainer oli see programm ja tõenäoliselt täidab ta oma ülesandeid väga hästi ka praegu.
    Kunagi olin nii tubli ja aktiivne, et tippisin sisse ühe masinakirja õpetamise raamatule lisaks toodud tippimise harjutused ja panin selle müüki selle programmile täienduseks.
    Sain selle tubli töö eest vist ühe ostja ka, Baltic Computer Systems arvutipoes aasta aega müüdi.
    Siis tüdinesin ära ja võtsin selle müügilt ära, kuna eeldasin enamat peaaegu nädala aja vaevanägemise eest.
    Aga nii päris ilma eest võiksin ehk üritada see mõne väga vana ketta pealt üles otsida. On võimalik, et seda harjutustikku enam ei leiagi.
    Mis vigadesse puutub, siis minust saaks väga halb sekretär, trükimasinate ajastu praagiks mind lootusetute kilda – igas lõigus on alati, seda juba viimased 10 aastat, mingi kala.
    Intellektuaalselt väga huvitav oleks juba algusest peale hakata kasutama Dvoraki paigutust.
    (mul on qwerty liialt käte sees, et seda kaaluda tõsisemalt).

    Kuid mõelge tõsiselt oma otsuse üle – pärast kümnesõrmesüsteemi omandamist ei oska ma kusagilt võtta nii palju sõnu, nagu mu sõrmekesed oleksid võimelised sisse toksima. See tekitab süümekaid.

  10. ma trükin üheksa sõrmega, vasema käe pöial on tarbetu.

    mingitel kursustel käinud pole, ma isegi ei teadnud, et mingid programmid olemas on. lihtsalt keegi õpetas nipi, et käed tuleb sättida sellesse asendisse, et need nõksudega klahvid (f ja j) jäävad nimetissõrmede alla ja siis trükkida nii, et käed põmst on selles asendis kogu aeg. alguses peab ennast sundima, aga varsti muutub automaatseks.

    praegu vist koolides on arvutitundides trükkimisele mingi aeg varutud.

  11. Mina trükin kümne sõrmega. Omandasin kunagi sekretär-masinakirjutaja kutse Tallinna Sidekoolis. Harjutasime elekriliste trükimasinate peal. Õpetaja rääkis, et meil veab, kuna peame vaid ära õppima, kus mis asub. Vanasti tuli harjutada ka löögi tugevust, siis kui olid mehaanilised masinad. Minu mäletamist mööda oli see asi ikka üllatavalt lihtne. Ainuke probleem oli selles, et mul polnud kodus ei arvutit ega trükimasinat, mille peal harjutada. Nii et sai ainult koolis harjutada.
    Kummaline on see, et kui ma vahel, nt last süles hoides, trükin ühe-kahe sõrmega, siis läheb mul tükk aega klahvide üles leidmise peale. See pimetrükk jääb kuidagi nii käe sisse, et üldse ei mõtle, kus mingi täht asub.
    Ainuke asi, mida ma ei viitsinud lõplikult omandada, oli numbrite pimesi trükkimine. Neid ma ikka vaatan klaviatuurilt.
    Igal juhul soovitan pimetrüki ära õppida küll, see on väga mugav ja üldse mitte ülejõu käiv. On olemas mingi eestikeelne raamat ka, kus kõik harjutused sees. Ma kunagi huvi pärast (siis, kui mul pimetrük juba selge oli) proovisin arvutiprgrammi ka aga minu jaoks oli see kuidagi liiga närviline.

  12. 10 sõrmega ja pimesi. kunagi keskkooli ajal õppisin, algul raamatukogust võetud raamatust ja siis oli mingi programm ka, arvatavasti seesama varemnimetatud type trainer. siis tegin paar aastat raha eest trükitöid ja nüüd on pimetrükk küljes siiamaani. väga mõnus ja üldse ei kujutaks oma elu ilma pimetrükioskuseta ette…

  13. No nüüd tekib küsimus, kes on noor 🙂 Mina lõpetasin keskkooli ajal, kui sealt sai ka mingi kutseharidusepaberi koos lõputunnistusega. Mul sekretär-asjaaja paper, mis muuhulgas tähendab pimedat kümmet sõrme 🙂 Kahe sõrmega suurt ei oskagi klaveri taga midagi ette võtta.

  14. Tundub, et selleks ümber õppimiseks on vaja vaba aega, nä ajainvesteeringut.
    Ja seda vaba aega justkui poleks…
    jätkan ikka hetkel oma kahe näpuga rutlevat tokslemist ;).

  15. Hea küsimus, mitte just 10 sõrmega ja pimesi, aga vast 6-8 sõrmega ja vahel klaviatuuri piiludes.Õppimisega läks kehvasti, sest keskoolis saime tehtud vist mõned tunnid – algas ühel kevadel ja pidi sügisel edasi minema, aga ei läinud… Seega on kõik tulnud praktika käigus, kui vahel peab asjaolude sunnil 1-2 näpuga trükkima siis on ka kuidagi hajumatu, päris pimekirja õppimiseks pole aga kannatust.

  16. Katsetasin – 6. Peamiselt neli (parema käe 2., 3. ja 4. sõrm ning vasaku keskmine) ning 10% juhtudest ka vasaku käe pöial ning 4. sõrm käiku.

  17. minu arust ei ole siin midagi 6ppida, kui ikka oled elu aeg..v6i noh suurem osa oma elust arvutiga tegelenud siis tuleb see ysna iseenesest. ja lisaks aitab samalaadne töö sellele palju kaasa. lihtsalt on vaja palju ja kiirest trykkida.

  18. 😀 mina trükin 10sõrmega. Õppisin gümnaasiumi ajal masinakirja tundides 😀 ja iga kord mõnd referaati/esseed vms kirjutades kulub see oskus marjaks ära – läheb tõesti kiiresti ning vead, mis teen, näen kohe ära (st ei pea hiljem üle parandama, vaid korrigeerin koheselt).

  19. Mina trukin 10 sormega. Oppisin USAs keskkooli viimases klassis. Ei kujuta ettegi, et peaks klaviatuuri vaatama voi enamus napud mangust valja jatma 🙂

  20. Kas mina olengi siis ainuke kahe sõrmega trükkija???
    Samas olen ma päris palju teksti suutnud nende kahe sõmekesega kokku trükkida ;).

  21. selleks ei pea sa ju eraldi aega võtma. Vaata korra süsteem järgi, prindi välja näiteks ja iga kord kui trükid, hakka seda järgima. Alguses läheb aeglasemalt, aga lõpuks jääb käe sisse.

  22. Ma praegu kontrollisin – 5 sõrme on üldjuhul käigus, pöial küll peamiselt tühiku jaoks.

    Kui ma kasutaksin kümmet sõrme, kas ma siis trükiksin 2 X kiiremini? Hmmm.

  23. ei, Epp, sa ei ole ainuke kahe sõrmega trükkija – mina olen ka!

    trükkimiseks kasutan vasaku käe nimetissõrme ja parema käe keskmist sõrme.

  24. Mina olen ka üks suhteliselt noortest (24a.) 10-sõrmega trükkijatest. Õppisin selle selgeks juba aastaid tagasi, kasutades toredat ja abivalmis Keyboard Pro programmi. Ilus ja värviline ja ajainvesteering oli suhteliselt minimaalne – igapäevaselt ehk 10-15 minutit ja nädala paariga oli kõik selge. Algselt õpid ära õige tehnika ja siis hakkad kiirust parandama. Olen oma vanematele ka selle süsteemi selle programmi kaudu selgeks teinud – ei ole kunagi hilja alustada.

  25. Mina kasutan trükkimisel küll kõiki kümmet sõrme. Iseasi kui õigesti. Kunagi sai käidud pool aastat masinakirja tunnis. Seal olid suured rasked iidsed trükimasinad kus läks ikka jõudu vaja, et mõnda tähte paberile saada. Vaesed väikesed sõrmed. Aegajalt vaatan minagi klaviatuurile, aga see on pigem harjumusest. Tähed on ikka sõrmedel ammu mälus.
    Aga see paneb imestama küll, kuidas sa nii palju kirjutada jaksad kahe sõrmega trükkides… igatahes edu!

  26. Ma proovisin vaadata, mis sõrmedega ma trükin, aga see oli nagu habemega mehelt küsimine, kas ta magab habe teki peal või all ;)Pöidlaid kasutan tühiku vajutamiseks mõlemaid, väikseid sõrmi ei kasuta, aga ülejäänusid vist küll. Kunagi, kui täpitähti sai alt+numbrid, siis ma suutsin kedagi üllatada sellega, et vajutasin pöidlaga alt ja väikse sõrmega numbreid. Nii palju on lastemuusikakooli klaveritunnist ikka abi olnud 🙂 Aga üks moodus pimetrüki õppimiseks on ka see, et paned klaviatuuril nupud valesse kohta 😉 Vaatamisest pole miskit abi ja ma usun, et sa paljukirjutanud inimesena tegelikult oskad ka pimesi kirjutada kui vaja on (proovi kuskil pimedas)

  27. Minagi tipin kümnega ja pimesi, õppisin kümmekond aastat tagasi Type Traineriga ja praegu ei jõua seda oskust ära tänada ja ei kujutaks paari sõrmega jändamist ettegi. Tookord punnisin küll alguses vastu (kolleeg-ülemus väga soovitas), noh et kui palju see pimekiri ikka niiväga aega kokku hoiab – põhiline aeg kulub kirjutades/tõlkides ju nagunii pigem mõttetööle, aga nüüd tunnen iga päev, et vahe on ikka väga suur. Ja polnud nii hull harjutamine midagi. Paarkümmend minutit päevas või nii kuidas aega oli. Mäletan, et päris hasarti tekitav oli see harjutamine ja edasi liikus kiirelt, see andis omakorda hoogu juurde ja tahtmist harjutada. Ei mäleta enam, kui kaua täpselt aega võttis, aga üldse mitte hullult kaua, kuu või paar vast. Päris lõpuni ei viitsinud minna ja numbrite tippimist (see eraldi klaviatuur seal paremal servas) selgeks ei saanud, aga ma pole ka raamatupidaja, nii et see pole ka asi, mida eriti vaja läheks. Igatahes soovitan soojalt, kindlasti tasub kätte võtta ja sa ei kahetse.

  28. PS ei ole see kohe kindlasti asi, mida ainult noorelt ja koos kooliharidusega saab ära õppida. Mina olin tollal, kui asja käsile võtsin, pealt 30 ja kahesõrme-toksimine oli üpris käe sees. Üks suur boonus lisaks aja kokkuhoiule on ka see, mis eespool keegi mainis: kui kirjutades ainult ekraanile vaatad, saad vead käigult parandada ja näpukaid tuleb palju-palju vähem.

  29. mul ei ole hetkel aega kommentaare lugeda, seega võibolla on minu öeldu juba öeldud, aga…

    esiteks õpetas mulle kunagi üks arvutiõps, et ära hakka kahe näpuga trükkima, et trüki kohe mitme sõrmega.. ja nüüd ma trükingi, olenevalt klaviatuuri suurusest kas kolme või kümnega…

    näiteks pöidlaga toksn ma space klahvi ja parema käe sõrmusesõrmega enterit ja täpitähti teen samuti selle sõrmega…

    sa pead lihtsalt proovima mitme sõrmega trükkima 🙂

  30. Aga vat seda viimast, Mari-Leenu varianti mina küll ei soovitaks. Parem ikka väikese treeninguga endale näppude õiged positsioonid selgeks teha kui et suvaliselt mitme näpuga proovida. Kui sedasi põhi alla saadud, siis on tõepoolest üks väike periood, kus tuleb teadlikult pingutada, et ka mujal kui õppeprogrammis kümmet sõrme kasutada, sest vanaviisi on alguses siiski lihtsam, aga see läheb kähku üle ja pärast läheb aina paremaks.

  31. mina sekundeerin kadi_ jutule. sai samuti keyboard pro abil see selgeks tehtud. päevas 10 minutit harjutamist ja varsti tuleb nagu ludinal 🙂

  32. Sama lugu – kahe-nelja sõrme omaloomingust aitas üle Keyboard Pro programm. Kõiki sealtõpitud nippe ei kasuta (nt mõlema poole shifti trükitähtede tegemiseks), aga vähemalt 8 sõrme on nüüdseks töös küll. Kui ekstra püüan, siis ka kõik 10.

  33. Mina trükin põhimõtteliselt kahe sõrmega, aga vahel kasutan pöialt ka, tühiku jaoks või siis igasuguste CTRL ja ALT klahvide jaoks. Mõned kombinatsioonid on välja kujunenud ka teiste sõrmede abil. Üldiselt saab kahe sõrmega ikka päris kiiresti kirjutada!

  34. Trükin kümne sõrmega vabalt pimekirja ja olen ise räigelt uhke selle oskuse üle. Kunagi koolis õpetati, kuid ise treenisin edasi. Väga oluline on see, kui vaatad vaid seda, mida kirjutad ja ei raiska aega klahvide jälgimisele. Peale selle ei väsi käed nii ka trükkimisest ära.

  35. 10ne sormega,,,kunagi keskkoolis oli valida valikainete: autojuhtmine, juhiabi vahel…ma valisin juhiabi, mis endast esimesel aastal kujutaski ainult trykkimist, trykkimist ,trykkimist…kaisime koos laupaeva hommikuti ja trykkisime vanadel trykimasinatel, nii et vaiksed sormed vigased, nii raske oli neid vajutada

  36. kasutan peamiselt kuni 9 sõrme… pole trükkimist kuskil õppinud, lihtsalt aja jooksul on see kätte sulanud, referaatide jmt ja lihtsalt netis suhtlemisega, seda viimast olen eriti ohtralt teinud :))) siis vaja ju ruttu kõik vajalik jutt teele saada ja seda juttu vahel jätkub ka kauemaks ja unustan kiirelt mida öelda tahab, kui piisavalt kiirelt seda trükitud ei saa… 🙂 aga suht pimesi trükin, st ei pea otsima, kus mingi täht on, vaid enam-vähem näpud ise leiavad selle, aga kui laps süles ja vaid üks käsi olemas, siis ma ka pean millegipärast rohkem neid tähti otsima :)))

  37. Pean ausalt tunnistama, et ei teadnudki, et sellist asja lausa õpitakse… ise olen 17 ja minu eakaaslased on see nn. MSN-i põlvkond, kes isegi oma kahe sõrmega väga kiiresti trükib. Ühel Sõbrannal oli paar aastat tagasi näiteks suhteliselt aeglane arvuti ja siis ta trükkis nii kiiresti, et arvuti ei jõudnud järgi…
    igatahes tirin nüüd endale kaa need programmid ja hakkan suvel harjutama! päikest:)

  38. Ma trükin kümne sõrmega ja kiiresti, klaviatuuri eriti ei vaata. Eks aastate jooksul on külge jäänud. MSN-i põlvkond, nagu Maria ütles;).

  39. trükin kümne sõrmega ja kiiresti. vigu tuleb, aga mitte palju. õppisin seda tegema lihtsalt nii, et panin käed klaveri kohale ja mõtlesin millise sõrmega on arukam klahvi vajutada. hiljem võrdlesin skeemiga ja nii teengi nagu tark õpetus soovitab. algus oli vaevaline, aga kuna ma kirjutan praegu üsna palju siis päris kindlasti tasus see harjutamine ära. ja ümberõppimine tasub ka ära.
    loomulikult ei ole mõtet hakata ümber õppima nii, et ühel päeval lihtsalt lähed kümnesõrmesüsteemile üle. alustada tasub iga päev mõnest tekstist, usun ma.
    kümnesõrmesüsteemi eelis – ma võin kirjutada klaviatuuri vaatamata. näiteks vesteldes kolleegiga. minu asend on vabam. kuram, ma võin isegi silmad kinni kirjutada ja pärast vead parandada. olen seda isegi teinud. mõnus on. kui päeva jooksul on kirjutamist rohkem siis on see selge kokkuhoid ajas – võin pärast tallinnast tartusse üheksakümnega sõita. tekib klaverimängu meenutav rütm. rütm, mis soodustab (vähemalt minul) mõtlemist. mõtte jäädvustamine ei nõua eraldi pingutust. (siiski, nagu sellestki kommentaarist näha, on oht kalduda paljusõnalisusse.)

  40. Mina kasutan kõiki oma sõrmi trükkimiseks. Ma kirjutan kiiresti. Vigu vahel ikka võib tekkida, kuid mitte alati. Minu puhul on enamasti vead üliharva nähtavad kui just klaviatuuri mõni nupp ei tööta hästi ja seepärast mõni täht ekraanile ei ilmu. Ma ei vaata klaviatuuri kui kirjutan, ega kujutle peas ette, kus mingi täht asub. Need tähed lihtsalt tulevad ekraanile nagu eikusagilt. Pole kunagi õppinud eraldi trükkimist. Ei ole ka kunagi klaviatuuri pilti eraldi võtnud ette, et tähtede asupaika teada saada. Kui vanematel on vaja arvutisse mõni pikem tekst trükkida, siis keda küll kutsutakse ? Mind muidugi ja kui kirjutama hakkan, siis sõnade saatel ” Sul tuleb see trükkimine palju paremini kui mul. Küll kirjutad ikka kiiresti.” Vahel on olnud hetki, kui olen kirjutanud kellegile pikka teksti ilma, et klaviatuuri oleks vaadanud ja klahvide klõbin on käinud pikemat aega, siis on isa naerma hakkanud nii, et ma pole tähele pannudki ja olen ennast avastanud täielikust arvutimaailmast.

  41. Mina olen juba 65 ja pool.Aasta tagasi muutusid jalad tuimaks ja ei saanud normaalselt liikuda.Kuna eriti midagi teha polnud, alustasin kümnesõrme treeningut.Kuna olen suur mees ja sõrmed jämedad,siis alul sai v ajutatud kaks klahvi korraga.Nüüd aasta möödudes läheb üpris kiiresti.Kui mitmeid kuid ei trüki, siis tulevad vead sisse. Komad,punktid ja muud lisan pärast. Saatus aga andis jalad tagasi ja nüüd on arvuti kasutamine muutunud minimaalseks.

    Lugupidamisega Andres.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar