Unetu öö uiutusi
Kas “paar raamatut” tähendab kaks raamatut? Mul oli ükskord üks sõber, kes vandus, et paar on kaks! Ja mina vaidlesin talle areldi vastu, öeldes, et minu arust on paar ikka pigem kolm…
Igatahes kui ma homme saadan Justiniga kesklinna ühte kohta kaks raamatut, siis võib see ihnelt mõjuda, sest ma ju meilis ütlesin, et “saadan paar raamatut”.
—
Kas valida mustvalgelt või teha kompromisse? Ehk siis, minu elus anno 2008: kas kirjutada või kirjastada või teha mõlemat poole vinnaga?
Mul tiksub sees teadmine, et 1. dets. 2008 on romaanivõistluse tähtaeg. Seesama romaan, mida ma tahtsin kirjutada 2006. aasta 1. detsembriks ega jõudnud… ma pole seda faili ju aasta aega lahtigi võtnud, kuigi vahel ma mõtlen selle peale küll. Viimati päris tõsiselt näiteks Barcelona moodsa kunsti muuseumis – kirjutasin peategelase ju nn moodsaks kunstnikuks, kujutades ette, et see annab võimaluse… stopp.
Tegelikult on see tobe, kirjutada siia asjadest, mida olemas ei ole. Ma parem kirjutan sellest, mis on. Ma olen kirjastaja. Üleeile maadlesin kultuurikapitali taotluste täitmisega (saades veel kord aru, et ma ei ole eelarve- ega numbri inimene; ja tajudes seda, kuidas ühes meelelaadis olemine kuivatab teist ehk siis eelarve kirjutamine kuivatab kirjanikusoont, vähemalt selleks päevaks… või nädalaks… kui kauaks?). Aga eile käisime trükikojas ja noppisime üles (jah, anglitsism, aga mulle see meeldib ka eesti keeles! Just noppisime üles!) raamatu “Minu Hispaania” – vaadake, siin on link Apollo raamatupoele. Petrone Printi poes pole veel üleval, sest IT-imees on hetkel kadunud.
Mulle meeldibki kirjastamine ka. See tunne, kui uut raamatut käes hoiad ja, mis seal pattu salata, nuusutad. Ja lased kätega läbi raamatu, vaatad, kust ta seekord avaneb. Ükskord tegin katse mitme eksemplariga. Kõik nad peatusid samadel lehekülgedel. Ja seda ei suuda ma veel tabada: miks just seal?
Kirjutan sellest Anna-Maria debüütraamatust homme veel.
Ja tulen kapist välja ja tunnistan üles, et “Minu…” seeriat olen valmistanud ette juba tükk aega. Erinevad maailma maad, lähemad ja kauged… Igasugustesse kohtadesse olen õngesid pildunud, aga see, kas inimesest saab raamat – see sõltub eelkõige temast, mitte kirjastajast. Kui sina, armas siia blogisse sattunu, tead kedagi, kelles on potentsiaali kirjutada “Minu…”, siis anna teada. Ikka epp.petrone@gmail.com.
—
Ja vahepeal on taevas helesiniseks läinud. Ma ei olegi sel öösel maganud.
Imelik on vahel elu ära tunda – on asju, mis ei muutu. Kord ühel kevadel elasin ma Annelinnas ja kõndisin kodu ja töökoha vahet varahommikutel-hilisöödel. Tundsin sirelilõhna oma teel (jah, ka Annelinnas on sireleid). Küsisin endalt, miks ma teen seda, mis teen, ja miks ei tee seda, mis ma tahaksin teha… Ja siis mõtlesin, et tegelikult tahan ma ju ka seda viimast teha… Olen samas kohas nagu praegu, ikka samamoodi.
Aga veel rohkem on muutunud. Ma ei räägi ainult iseendast, näiteks sellest, kuidas lapsed on mind muutnud.
Nii palju on asju, mis kõigi meie elus on muutunud.
Meenub näiteks hetk. ligi kümme aastat tagasi, Kahvli toimetusest. Kiur: “Miks sa tahad paberist lehti tellida?” – Mina: “Neid on ju nii hea lugeda ja ringid ümber tõmmata, kui on mingi hea teema, mida sel nädalal kasutada saaks.” – Kiur: “Sa loed lehti paberil? Internetis on ju palju mugavam. Ja siis aktiveerid selle loo ja tõstad endale ümber, saad endale mingi süsteemi teha arvutis…”
Ma ei saanud sellest tookord aru. Kiur omaniku ja produtsendina muidugi tellis mulle need lehed ja ma joonisin lehtedele ringe ümber, kuni ise lõpuks, tasapisi, arvutilehtede peale ümber kasvasin. Mina tegin seda tänu reisidele. Aga ma arvan, et praeguseks on suur osa mu põlvkonnast netist uudiseid lugemas. Kiur oli lihtsalt ajast – või minust – ees.
Või näiteks kalendermärkmikud. Paberi peal, kuhu saab kirjutada “hambaarst” õigele päevale. Kui Justin hakkas kasutama google calendari või kui mu õde mainis, et kasutab mobiiltelefoni-meeldetuletajat, siis võtsin neist kiiresti õppust…
Haigutus. Teate, kell on 5.15 ja äkki siiski õnnestub magama minna… Adjos.
Ilus uidakas.
ÕS ütleb, et ikka nagu oleks kahest juttu. Püksipaar, sokipaar, armunud paar:). Proovisin linkida aga postitus kadus ära.
Mina läksin paar aastat tagasi üle mobiiltelefoni kalendri ja selle arvutiga sünkroniseerimise peale. Ei tunne puudust ka paberkalendri kaasas kandmisest, saab veidi väiksema käekotiga ka hakkama. Küll aga tunnen puudust nähtusest nimega “märkmiku vahel”, sest nüüd ei ole kuhugi surada miljonit väikest ja olulist asja. Hea küll, visiitkaardite jaoks on eraldi pisike tasku, tsekid ja näiteks ravimiretseptid mahuvad hoolega punnitades ka rahakotti. Aga suuremad vajalikud paberid – alates skeemist, kuidas sõprade suvemaja juurde sõita ja lõpetades lennukipiletitega – on kuidagi imelikult lahtiselt kotis. Rääkimata sellest, et kugugi ei ole kuivama panna esimest sel kevadel korjatud lilleõit. Vanasti oli märkmiku vahel nende jaoks oma tasku.
just-just. ÕS annab näiteks “Jäi paariks-kolmeks päevaks” mis on ilmselge näide, et grammatiliselt korrektne on kaks, kuigi tavakeeles võib see tähendada sama, mis “mõned”
Liisa, mul koguneb ka pabereid, mida oleks hea kalendermärkmiku vahel hoida. Aga äkki ajaks asja ära hästi väikses formaadis kalendermärkmik või hoopis aadresside ja telefonide märkmik (mul on see vanamoodne asjandus veel olemas, hea kirjutada peale telefoninumbrite ka inimeste meili- ja postiaadresse ja kui telefon ära kaob, siis ka backup olemas). Praegu olen kahe süsteemi vahepeal. Kalendermärkmik olemas, aga praktiliselt polegi täitnud seda. Peaks proovima seda telefonimärkmiku asja.
Kuidas siis Epu arvates võiks välja näha abieluPAAR- et on kolm osalist või?!
*Paar on ikka kindlasti *kaks ja *mõned on kaks või rohkem, aga mitte palju.
Kui oled helde andja, siis võid ju paari asemel kolm küll anda, näiteks raamatuid.
“Mul on sahtlis kindapaar” (2) vs “Mul on sahtlis paar kinnast” (pigem rohkem kui 2) vs “Mul on sahtlis paar kindaid” (2).
“mul on autos paar-kolm (cd)plaati” tegelikult 4 (‘paar paari’ :D) või isegi 5, aga keda see ülitäpsus huvitab, neitseid v-b. kõik sõltub ju olukorrast. kindlsti, kui midagi viid ja ütled et viid paar siis ei pane keegi pahaks kui paari asemel kolm on. mina küll ei paneks;)
Aga kui lubatud saab paar, aga on (vaid) kaks? See oli algne uiutus ;).
Nagu paljud varasemad vastajad, tõlgendaksin ka mina paari kahena, st kolm oleks meeldiv üllatus, aga oodanuksin ikka kahte eksemplari 🙂 Nii et puhtstatistiliselt võid küll mureta olla.
Ahjaa – kindapaar vs paar kinnast: kindapaaris on kaks ühte paari kuuluvat kinnast, paar kinnast on kaks kinnast, kumbki erinev. Minu jaoks vähemalt 🙂
kui keegi ütleb, ma toon paar raamatut, siis ma eeldan, et ta toob rohkem kui kaks ehk siis mõned raamatud, nii 5 näiteks 😀 ausalt!
Kui statistikat teha, siis mina kuulun ka leeri, kes arvab, et “paar raamatut” on kolm kuni viis.
Minu arvates on küsimus selles, et “paar” tähendab kahte ja tavaliselt ka kahte kokkukõivat nähtust. Samas on eesti keeles olemas väljend “paar-kolm” tähendusest “tsipa rohkem kui kaks” või “mittekokkukäivad mõned”. Aja jooksul on see “-kolm” lihtsalt väljendist ära kadunud ning “paar raamatut” tähendab tegelikult “paar-kolm” raamatut, see “-kolm” on lihtsalt vaikimisi info. Semantikas oli sellisel fenomenil mingi nimetus ka, aga seda ma ei mäleta.
Kui lubatud on paar asja, siis ma ootangi ainult kahte asja! Kui lubatud on paar asja, aga saan 3-…, siis tihti mõtlen, et hei, pea lubadust! Kui öeldakse sõna “paar”, siis on see minu jaoks automaatselt number 2. Ja see paar ei pea olema üldse mitte nn kokkukäiv nähtus.
Et siis ‘paarisarv’ tähendab arvu, mis jagub kolmega? No on see vast filoloogilis-matemaatiline üllatus!
ma olen ikka hea mitu korda saanud sinu üldiselt ju vägagi köitvat blogi lugedes imestada, kuida sul sõnade tähendusega ühtelugu probleeme tekib. Tuleb see mitmekeelsusest? Aga suurema osa senisest elust oled sa ju ikkagi eestikeelne olnud? Ja kirjanik, kelle peamine töövahend ongi sõna – et see selliste sõnadega kimpu jääb, on küll üllatav. Loogika ka ei aita? Abiellujaile öeldakse: teist saab paar. Kui laps sünnib, ei öelda kogu koosluse kohta enam paar, öeldakse perekond, sest neid on kolm. Kinnistunud väljendid: noorpaar, pruutpaar, vanapaar, sokipaar, kindapaar – kujutad sa ette, et seda saaks kolmena mõelda? tead kedagi, kellel on kolm sokki vajavat jalga? see, et sa sahtlisse võid panna kolm sokki, ei tähenda ju, et need on siis paar – sokke tehakse ikka PAARIkaupa, nagu kindaidki, kummalegi jäsemele üks. Ja PAARILINE kipub ühtelugu ära kaduma, mistõttu Üksijäänu tuleb ära visata. Ja kui kehalise tundides öeldi paljude harjutuste juures: leidke endale PAARiline – sina võtsid siis mingi kolme- neljaliikmelise pundi kokku v?
Ja miks siis öeldakse: paar-kolm? Sest KOLM on see PAARIST järgmine hulk. Viis korda võid arvata, mis on siis eelmine.
Keel ei allu alati loogikale, keeles on peidus paradokse, nagu näiteks see sõna “paar” erinevas kontekstis.
Oudekki sõnastas vastuse suurepäraselt ära. Loogikul kahjuks õigus ei ole.
Mõte, mis tekkis Loogiku kommentaari lugedes:
Mul on miskipärast tunne, et just (aja)kirjanikud ja muidu sõnadega mängijad võiksid kalduda sõnade tähenduse ja tagapõhja üle juurdlema, mitte ei võta neid automaatselt ja iseenesestmõistetavalt.
Mul endal on kerge filoloogiline kiiks juures ja nii mõnigi kord hakkab mõni igapäevane sõna või fraas häirima, justkui vajaks lahtivõtmist ja uuesti kokkupanemist. No nagu laps tahab teada, mis on raadio sees 🙂
Jah, näiteks mõtelge fraaside “päikese käes” või “sõbra juures” üle.
Päikesel on käsi ja sõbral on juur! 😉
ma ei ole enamiku seisukohaga nõus. paar tähendab tõesti üldjuhul kahte, kokkukäivaid esemeid.
enamasti.
samas, väljendis ‘paar raamatut’ ei moodustu paari ja sõna “paar” tähendab siin ilmselgelt “mõni”. rohkem kui üks ja ilmselt vähem kui viis.
ma olen enda seisukoha õigsuses absoluutselt veendunud, aga ei tahaks pikemaks väitlema jääda. kõike paremat.
kui sôbral oleks juur, siis ehk oleks ôige öelda “sôbra juurel” “sôbra juures” asemel?
aga see paari küsimus üllatas mind ka.