Mulle tuli meelde, et tahtsin veeprobleemist kirjutada – ka Eesti Päevaleht on kirjutanud sellest, kuidas Barcelona linn on veehädas ja suur joogiveesaadetis saabus hädasolijaid aitama.
Ja mulle kirjutas juba enne meie minekut üks tore eestlane Inglismaalt, tsiteerin teda siin nüüd päris pikalt:
“Me jõudsime just tagasi nädalaselt puhkuselt Barcelonast. Kuna paistab, et teie pere on sinna peatselt minemas, siis ehk tasub kohapeal tähelepanu pöörata sellele, mis kriis toimub selles linnas hetkel joogiveega. Seda napib. Kraanivesi maitseb kohutav – isegi hambaid on raske pesta. Kehvemates restoranides ei tasu tellida teed, sest see on kraaniveest keedetud, jälk ja soolane. Ajalehed on täis
artikleid, mis otsivad veekriisile lahendust – muuta tarbimisharjumusi (nt olevat nüüd karistatav oma eramajade basseine joogiveega täis pumbata) või kiiresti linna vett juurde juhtima hakata (nagu alati,
karmide investeeringute abil ja teiste piirkondade arvelt).
Purskkaevud on linnas tühjad. Väidetavalt on kriis nii suureks kasvanud seetõttu, et juba viimased 4 aastat pole korralikult vihma sadanud. Kõik meie katalaani sõbrad rääkisid veest … ja laiemalt kliimasoojenemisest ning maailmas toimuvatest muutustest, et millist elustiili üldse endale tulevikus lubada saab, kas ja kui palju enam reisida saab jne. Huvitav oli jälgida, kuidas seni kitsa ringkonna
teemad on nüüd tavaliste inimeste ja meedia põhimureks – siis, kui vesi lihtsalt otsa saab.
Küsisin sel teemal ka oma baskist kursaõe arvamust, kes tihti Barcelonas viibib ja kopeerin selle siia:
“True, water issues are very tough in Barcelona, with a dry, Mediterranean climate and a high consumption for, among others, big urban sprawl with hundreds of private, small pools. Government is doing many education campaigns on ‘new water culture’ but even so it seems not to be enough and big works for water transportation are being planned. There is a big debate among experts and society, and some alternatives, such as improving water transportation within the city, applying better practices and reusing ‘grey water’ for garden watering. However when it is about changing daily practices of many people you know is
difficult. And you’re right, tap water is awful while it’s also the most expensive in Spain. Climate change may influence, but this area (except the close to Pyrenees) is very dry and with seasonal rainfall, so in this case I think it’s much more related with growing water demand due to an increase in life quality (more people having a house with swimming pool, many golf resort projects in drylands along the Mediterranean coast) and in population. In other words, more a social issue than solely environmental.”
Googeldasin pärast veel – kui panna “Barcelona water crisis” jms, tuleb päris palju artikleid ning tundub, et asi on seal enam kui tõsine. Konkreetne kava on tankritega linna vett juurde tooma hakata. Reservuaarid on praegu täidetud vaid viiendiku ulatuses ja senise olukorra jätkudes piisab linnarahval joogivett erinevatel hinnangutel juulist kuni oktoobrikuuni. Samas olen kindel, et mu kursaõel Airoal on õigus: probleem on ennekõike siiski sotsiaalne. Võrdluses kasvava toiduhindade küsimusega: tundub, et kriisiolukorda jõuab ühiskond tunduvalt kiiremini just sotsiaalsete probleemide võimendamise ja kohanemissuutmatuse tõttu – seda veel enne, kui kliimamuutus üldse jõuab tõsisemat mõju avaldama hakata. Mis on hirmutav, sest ühiskonna reaktsioone on veelgi raskem ette ennustada, kui temperatuuri muutusi.
”
Selline kiri.
Mina Barcelonas turistina oleks saanud ka niimoodi läbi, et poleks seda veeprobleemi tunnetanudki. Veel enam – kui küsisin kohalikult lihtrahvalt (või kuidas nimetada taksojuhti ja poemüüjat ja ettekandjat), siis nemad ütlesid: “Jah, on probleem, aga see on väike probleem”.
Kui meie sealoleku ajal taevaluugid valla läksid ja vihma valas, siis… mulle tundub, et telekas räägiti ka veeprobleemi leevendusest. Aga võibolla mõtlesin selle välja, mu hispaania keele oskus pole väga suur. Igatahes rääkisid sellest bussis inglisekeelsed kruiisituristid, kusagilt olid nad seda kuulnud: “Kas te kujutate ette, siin linnas pole neli aastat sadanud, meie jõuame siia kaheks päevaks ja kohe hakkab sadama!” – “Aga vähemasti on neil nüüd siin jälle, mida juua!”
—
Mul ei ole paraku aega praegu pikalt seda teemat arendada, aga – teate, me seisame ajastu lävel, kus vesi üha kallimaks loodusvaraks muutub.
Mina käisin mõne aja eest Küprosel ja seal on seesama mure. Märtsis veel nii hull ei olnud, dushi all sai käia (kuigi veekvaliteet ei olnud kiita), aga suveks pidi asi nii kreisiks minema, et puuviljad maksavad hingehinda (kastmine!). Ja seal ju kasvavad kõik arbuusid, viinamarjad ja isegi banaanid…Vahetult peale seda, kui tagasi jõudsin, st märtsi lõpus, läkski kriisiks kätte. Vett antakse siis ainult paari tunni jagu päevas.
Küprosel seostatakse veekriisi siiski väga suures osas kliimamuutustega:
Climate change is clearly evidenced in Cyprus,” said Costas Papastavros, head of the island’s national climate change unit.
“Climate change is not only about a rise in temperature, but also about extreme weather conditions, and drought is one of them.
In the past century, temperatures in Cyprus have risen by almost one degree Celsius (1.8 F) and annual rainfall has fallen by 80 mm (3 inches) — a staggering amount by meteorological standards.”
http://www.planetark.com/dailynewsstory.cfm/newsid/45411/story.htm
yx komm: “…mitte kurta seda, et oi selveris saaremaa vett ei müüdagi, kui 3,451 miljardit inimest ei pruugi saada puhast joogivett piisavalt ja neil pole ka õrna aimu, misasi see saaremaa vesi on.”