Ühe koti võrra vaesem ja kogemuse võrra rikkam…
Meie viimane päev Barcelonas algas kurjakuulutavalt… Kuulsin ärgates, kuidas Justin köögis ja teises toas tuuseldas. Ta oli nimelt asunud varahommikul ärgates meie korteri lepingut lugema ja selgus, et olime nädal tagasi kiirustades alla kirjutanud klauslitele nagu “korter peab olema täpselt samas korras nagu vastu võttes, sealhulgas puhas voodipesu” ja “10 minutit hilinemist korteri üleandmisel tähendab trahvi 20 eurot, 20 minutit – 30 eurot,”. Esimene nõue oli eriti jabur, sest kui viimane üleandmise aeg oli hommikul kell 11, kuidas on võimalik inimestel ühtaegu magada ja siis need linad ülikiirelt ära pesta ja kuivatada ja voodite peale panna (sest pesukuivatit ju korteris polnud, Hispaanias ei paista see riist õnneks väga levinud olevat)…
Igatahes tuuseldasime seal siis koos koristada, segajateks lapsed…
Tulemus: kell 11 hingeldasime, korter puhtaks lakutud, linad ja rätikud pestud ja kuivamas… Saabus noormees, kel oli ümbrikus deposiit meie 200 euroga, kordagi korterile pilku heitmata. Meil oli täielik pingelangus. Pinge tekkimine oli meie kogemusi arvestades arusaadav – eelmisel suvel jäime ju oma deposiidist ilma, kui Tartus oma üürikorterist välja kolisime (seintel olid kraapsud ja pidime üle värvima ja värvitud sein jäi ebaühtlaselt jne…)
See noormees oli ilmselt koristaja, kellele me lepingujärgsed 60 eurot koristamise eest maksime. Jah! Kõik olgu korras ja samas maksa veel spetstasu koristamise eest. Selline nööriv leping. Kusjuures kogu süsteem on korteriomanikule sujuv: kõigepealt peab inimene maksma broneerimistasu internetis (see on tagastamatu) ilma lepingut lugemata ja siis peab ta kohapeal sellele räigele lepingule alla kirjutama, ilma et seda muuta saaks, maksma ülejäänud tasu ja deposiidi. Õnneks lahenes see olukord meile lihtsalt.
Siiski, arvan, et järgmisel korral elaksin ma hotellis. See sabistamine ja maniakaalne viimase hommiku koristamine polnud seda väärt.
—
Tegelikult tahtsin ju hoopis sellest kirjutada, kuidas me siis oma vaba nelja tundi läksime linna peale laiaks lööma, kaasas suur kott, minu õlakott, Justini õlakott ja väike seljakott.
Ja kuidas ilm kiskus tuuliseks ja väikesel Annal lendas müts peast ära.
Ja kuidas me seda raevunud innukusega mööda randa taga otsisime, sest ei saa ju ometi olla võimalik, et müts lihtsalt ära lendab ja jäljetult kaob!
Ja kuidas ma siis mingil hetkel istusin pingil rannapromenaadil, toitsin rinnaga Annat, keset meie kotte. Ja kuidas keegi neiu tuli minu juurde, hakkas midagi nagu ütlema, lõi käega ja läks edasi. Ja kohe seejärel tuli rattaga üks noormees ja hakkas midagi rääkima: “Kas tead, et…” Edasi mu hispaania keele oskus lõppes, ei saanud aru. Poiss sõitis rattaga minema.
Ja siis selgus, et seljakott oli kadunud.
Mu esimene reaktsioon oli RÕÕM. Imelik. Aga see tõesti oli rõõm – et õlakotid olid alles. Pea töötas kiirelt: dokumendid ja rahakotid ja fotokas ja läpakas on alles!
Kohe järgmine reaktsioon oli VASTIKUS ja VIHA. Saabusid just Justin ja Marta ja ma pean enda häbiks ütlema, et vaene Justin sai täiesti teenimatult peapesu, et ta nii kauaks oli ära kadunud ja minu üksi koos beebiga jätnud suure kotihunniku otsa (pärast palusin vabandust).
Tund hiljemgi veel vibreerisin seest ja ajasin masinlikult mingeid komme sisse, lennujaamas.
Ma olen ka kaks korda varem varaste ohvriks langenud (sellise skämmi ohvriks mitte). Kui sümpaatsed need noored inimesed tundusid! Mis nende peades ja hingedes küll toimub, tulla rinnaga toitvalt kaitsetult emalt kotti röövima! Ja mis nad nende asjadega tegid? Käterätik, mille me Martaga koos valisime. Kaleidoskoop, mida me kogu perega koos valisime ja kuhu kunstnik kalligraafiliselt peale kirjutas pühenduse Martale. Ja veel mõned mänguasjad. Minu märkmik, kuhu ma olin iga päev päevikut pidanud – mõttetus keeles mõttetud kritseldused, millest nad mitte midagi aru ei saa. Raamat “Olla lapsevanem” eesti keeles, paar reisiraamatut… Päevituskreem… Suure tõenäosusega viskasid nad selle kusagile kõrvaltänavale prügikasti. Ja see kaleidoskoop, mil on maailmale näidata miljard erinevat mustrit, ei näita enam kellelegi midagi… Või hakkab see tüdruk seda vahel, varguste vahepeal keerutama?
—
Ahjaa, ja siis jäi päevale pikantsi tekitamiseks ka Estonian Air kolm… neli… kuus… kaheksa tundi hiljaks. Kokku vahtisime Barcelona lennujaamas kümme tundi. Anna mähkmed said meie käsipagasis otsa ja üritasime murda end läbi suurte kottide juurde, aga ei õnnestunud. Mähkmeid kogu lennujaamas ka ei müüdud… Maksis lapsukese pepu.
Ning muuhulgas suutsime Anna (NY-s Tiffanyst 5ndalt avenüült ostetud prestiizhse) mälestushõbelusika koos jogurtitopsiga ära visata… Ja sorteerisime siis mõni aeg hiljem keset ühte Barcelona lennujaama söögikohta ühte suurt prügikasti. Aga seda oli vist juba tühjendatud. Hõbelusikas jäigi kadunuks.
“Võibolla läheb see kusagile prügimäele ja keegi prügimäeelanik leiab selle ja näeb, et sinna on graveeritud Anna Margaret Petrone ja guugeldab seda ja leiab meie blogid ja võtab meiega ühendust,” tegi Justin nalja.
Lennukis läks asi juba mõnusamaks, Justin tembutas koos Eesti hokitiimiga, kes talle vene keelt õpetas.
Ja kui lõpuks kord Tartusse jõudsime, siis lubasin, et ma ei reisi enam mitte kunagi!!! Kuni järgmise korrani.
eks see lastega reisimine oleks üks jama tegelikult, kui ma uuesti noor oleksin, ja peaksidn samu asju tegema, mida ma olen siiani teinud, siis lastega reisid jätaks küll ära, ja järgiks jaapanlaste ideoloogiat et kuni 7 eluaastani ei ole kasulik lapsi oma kodust kaugele viia…aga tublid olete:)ja see oli ju vaid kott:)
meil oli täpselt sama olukord. Polnud ainult lapsi ja me olime kahekesi, aga meie kõrvalt pingipealt võeti seljakott. Kus samuti õnneks ei olnud midagi nii olulist. Sandaalid, rätikud jm. Ja siis passisime lennujaamas Estonian Airi. 8-9 tundi. Täitsa naljakas lugeda. No lastega oleks hullem olnud jah.
Siiski ma ei arvaks, nagu eelmine kommenteerija, et lastega reisimisel pole mõtet. No mina rinnalapsega ei viitsiks. Aga suuremad (siiski alla 7) oskavad väga juba reisi nautida.
Mina langesin hiljuti Kristiine keskuses varaste ohvriks. Asjad, mida alalõpmata taskus kandsin, sattusid just sellel päeval kotti, mille ma söögipausiks toolileenile riputasin. Meie kõrvale istus kolmene kamp, kellest keegi süüa ei tellinud. Mõned minutid hiljem oli kamp kadunud. Nagu ka minu kott! Ja ma saan aru, et kuigi telefon, rahakott, iPod ja muu kraam seal sees on kõigest asjad, on mul neist ikkagi kahju. Eriti iPodist, ilma milleta elamine väga raske on. “Noor. Ja nüüd tõdesin, et mul oli õigus. Õnneks laenas isa enda oma mulle, aga eks kahju ole ikka veel.
Aga tead, Epp, vargad saavad varem või hiljem ikka oma karistuse. Sina ei pruugi küll oma asju tagasi saada, kuid ehk jäävad niimõnegi teise inimese asjad puutumata. Ja siis on elu siin maamunal vähemalt sellevõrra parem. 🙂
issand kui imelik, see kaadervärk sõi keskmise osa minu kommentaarist ära
see puuduv osa kõlas järgmiselt:
jutumärgid algavad
Noor muusikaarmastaja ei suuda ilma muusikata elada,
jutumärgid lõppevad
ütlesin ma kord
aga need juhtunud asjad jäävad niiiiiii hästi meelde
ja väsimus läheb yle
ja köik läheb hästi
ja ma usun sellesse lusikaleidjasse
ja yldse
Andryl on õigus. Väsimus läheb üle ja viha läheb üle ja jäävad ainult (head) mälestused.
Ka mina oleks Barcelonas peaaegu paljaks varastatud. Vedas… napilt..
Vaatasin teie pilte ja vedasin siis Iida loomaaeda. Aitäh 🙂