Unetus on peal, nii et kirjeldan natuke veel oma elu, enne kui see kõik kadunud on ja uute mälestustekihtide alla jääb…
Barceloneta on niisiis Barcelona üks linnaosa, mereäärne pisike poolsaareke. Mõneti võiks seda Tallinna Kopliga võrrelda. Seda nimetavad reisiraamatud kalurikülaks, kuigi minul ja Justinil on kalurikülast natuke teine arusaam. See on siin kitsate tänavate ja kolme-nelja, vahel ka viiekorruseliste majakeste piikornd. Majad on ehitatud väha tihedalt, täis rõdusid ja muud kraami – näiteks on ka jalgrattad riputatud rõdude kõrvale. Ja ilusa ilmaga on mõnel esimese korruse mehel lausa telekas ja toolid maja ette kitsale kõnniteele tõstetud. Loomulikult kuivab kõikidel pesu rõdudel, esimese korruse omadel vahel ka akende ja uste vahel. Inimesed kõnnivad autoteede peal, sest autosid sõidab siin vähe ja jõuab ju alati eest ära minna.
See oli siin vaeste inimeste piirkond ja geto, rand oli küll siinsamas, aga kujutas endast sisuliselt prügimäge. Kuni 1992. aasta olümpiamängudeks valmistudes tegi Barcelona linn oma rannajoone korda, istutas igale poole palme, vedas juurde valget liiva ja ehitas kilomeetrite pikkuselt promenaade. Barceloneta elanikel vedas, nende kinnisvara hind tõusis hüppeliselt. Praegu on siin minu arust väga mõnus atmosfäär, enmik turiste liigub kas rannas või peatänaval, sisetänavatel aga käib ikka ehe elu, getohõngu on ainult natukene jäänud, vaid pikantsiks. Oled siin justkui kusagil Lõuna-Euroopa väikelinnas. Mitte suurlinnas.
Mina valisin meile selle piirkonna kahel põhjusel. Esiteks mäletasin seda oma esimesest külaskäigust – kui ehe ja mitteturistilik siin oli. Teiseks vaatasin kaardi peale: kesklinn kõnnitavas kauguses, rand otse siinsamas!
Barcelonetas on hotelle vähe, enamik siinseid turiste majutub üürikorterites (ja muide, varakult peab broneerima, aprilli alguses oli näiteks raske maikuuks kohta leida).
Meie korteriga seoses ootas ees mitu üllatust.
Esiteks see, et minu hoolega valitud esimene korrus osutus teiseks korruseks (aga see on juba briti ja ameerika inglise keele vahe) – tahtsin, et saaksin laste käru ise sisse-välja tõsta, aga selgus, et seeasemel on meil ülikitsas trepikoda ja sama kitsas kõnnitee… täiesti kärusobimatu olustik. Aga saime hakkama.
Teiseks, kui väike see korter on! Valisime nn kahe magamistoaga korteri. aga samal ruutmetraazhil võiks tegelikult olla vaid kööktuba. Nüüd olen reisiraamatust lugenud ja ise oma silmaga tunnistanud, et enamik Barcelona maju on imepisikesed ja enamik kortereid asub vaid ühel korrusel. Sisse astudes on köök, siit viib kitsasse vannituppa ja kahte tuppa, kuhu kummassegi midagi muud peale voodi õieti ei mahugi. Niimoodi need pered siin elavad. Või on siis oma korterikese turismitöösturile ära müünud ja mujale kolinud…
Kõige raskem on mul olnud harjuda sellega, et siinse elukorralduse juures polegi muud võimalust kui üle tänava naabrile enda elu näidata. Variant üks: sa ei pane tuld põlema, et naaber sisse ei näeks. Aga kuna majad on nii lähestikku, siis päike sisse ei paista akendest ja nii istud hämaras, mis on haige ja depressiivne… variant kaks: lased luugid alla, et naaber sisse ei näeks, ja istud siis elektri käes – aga see on ju kest päeva haige ja depressiivne! Nii oledki oma eluga naabrinaisel peopesa peal, elekter päise päeva ajal sees (mis on kah haige ja depressiivne, sest tahad ju elektrit mitte asjatult kulutada!).
Meie naabrinaine tundub olevat vana kooli hispaanlanna – või katalaanlanna – , toad tunduvad olevat otsast otsani täis tumedat mööblit. Meie üürikas siin on sisustatud odava, moodsa ja minimalistliku IKEAmööbliga…
Nii, ja nüüd niuksub laps mu ikea-linade vahel ja kutsub, adjos, amigos!
hakka sinna kardinaid importima, saad rikkaks?
Sain pildid kätte. Vaatasin hoolega – teile ikka väga sobib reisimine. Olete kohe sellised reisiperekonnastereotüüp.
Tervitusi kõigile.
Hea möttearenduse saab:
istud hämaras, haige ja depressiivne
lased luugid alla, haige ja depressiivne
ei muuda midagi, aga poed vestu peitu, haige ja depressiivne,
paned lihtsalt silmad kinni ja hoiad neid kinni, no nii haige ja depressiivne, et lase aga olla
kisud end paljaks ja kappad kiljudes tuba mööda ringi, no see on suht eluterve lähenemine, aint et enamik naabreid kutsub kiirabi.