Hommikune hetk. Leelo Tungal ja Heljo Mänd ja mälestused

Hetk enne teiste ärkamist. Öösel lugesin raamatut ja eile päeval ka. Olen lükanud muud asjad edasi, et lihtsalt natuke lugeda – seda saab teha ka 8-kuise lapse kõrvalt, kui teatud nipid omandada (laps süles, kiigul; laps seljakotis, ringi tammuda, raamat näpus).

Mulle on alati meeldinud sellised filmid ja raamatud, kus peategelaseks on laps, läbi kelle näidatakse ajastut – täiskasvanud lugejatele. Teate küll. Raamatutest näiteks “Seitsmes rahukevad” ja “Tappa laulurästast”. (Lisan: filmidest näiteks Spike Lee Crooklyn , Jim Sheridan In America ,Walter Salles Central Station/Central do Brasil ja Katia Lund City of God/Cidade de Deus.)

…Nüüd on selles reas siis uus. Ilus (väga ilusa kujundusega mu meelest, täis vihjeid ajastule, ma pole absoluutselt nõus eilse EPL-i repliigiga), ängistav, kohati naljakas, kohati iseenda lapsepõlvemälestusi äratav – Leelo Tungla “Seltsimees laps”. Soovitan lugeda. Lõpulehekülgedel tulid pisarad silma, kuigi ma ju aimasin, millega see raamat lõppeb.

Need enda lapsepõlvemälestused, mis äratatud said, need olid samasugused ängistavad. Kasvasime me ju ka 1980ndatel nii, et ema tõi raamatukogust koju “kodumaa reetnute” teoseid ega seletanud mulle, mida tähendab “kodumaa reetmine”. Ja vanaema mainis, et tädi Salme oli Siberis ja et tema koos oma emaga elas metsas peidus ja sõi sipelgapesa tühjaks.. ja ma ei saanud kunagi aru, miks ja kuidas. “Miks te olite metsas peidus?” – “Ah, ajad olid sellised…” Selleks ajaks sajatati võimu suunas ehk vähem kui 1950ndatel, Leelo Tungla raamatu toimumisajal. Minu ema ja isa olid ju ise need 1950ndate lapsukesed, nemad juba olid segaduses kasvanud. Ja vanaema-vanaisa olid harjunud suud kinni pidama.

Mõtlen sellele, et Marta on praegu 4-aastane. Sama vana, kui oli Leelo oma raamatus. Marta elus pole ühtegi asja, mille kohta ta valetama ja varjama peaks. Leelo elus peaaegu puudusid need asjad, millel oleks olnud ühene tähendus. Raadios kõlavate laulude järgi laulmine põhjustas pilkenaeru täiskasvanutes. Seda, et “memme viidi vangi” ei tohtinud kellelegi rääkida – kuigi see oli lapse maailma suurim teema, millest ta ju rääkida oleks tahtnud – et ta ema viidi ära! Ja kui igal pool kõlas “Lenin ja Lenin”, siis habemega mänguasja kohta ei tohtinud küsinud, kas see ongi Lenin, eriti ei tohtinud seda küsida tädi Ljudmilla juuresolekul…

Milline segadus.

Ja see on muidugi väga poliitiline raamat. Tegi mind rohkem eestimeelsemaks, kui ma vahepeal olin. Niimoodi läbi inimeste kirjeldatult jõuabki ajalugu pärale. Olen kindel, et sellest saab tulevikus meie lastele koolide kohustuslik kirjandus (kuigi ma kohustuslikust kirjandusest hästi ei arva; aga kui see juba olemas on, siis see teos sinna sobiks küll).

Ja huvitav, kuidas oleks selle raamatu vastuvõtt (Eesti) venelaste poolt. Lihtsalt ühe pisikese tüdruku lugu, kelle ema vangi viidi…Ja samas, kuidas selle tüdruku suurim hirm oli vene keel.

—

Kirjutan siin iga lauset nii, nagu see võiks viimaseks jääda, sest kohe ärkavad nad üles ja hommikune hetk on läbi.

—

Enne seda ehk siis üleeile lugesin aga Heljo Männi mälestusteraamatut “Elu roheline hääl”. Selle raamatu sihtrühm on pigem täiskasvanud lugeja, kuigi ka seal on sees lapsepõlvemälestusi ja lapse silmaga kirjeldatut (Leelo Tungla raamatu puhul on sihtrühm väga küsitav – on see lastele? Või ei ole? Tegelikult – mis seal vahet. Paljud head raamatud ongi korraga kõigile.).

Leelo raamat on läbi komponeeritud ja korrektne. Heljo Männi raamat on aga… vaba teadvuse voog. See pani mind veel kord mõtlema sellele, kuidas toimetajatöö on tõesti omaette kunstiharu. Kuidas toimetaja peab tegema vahet kordadel, mil on vaja vahele küsida ja tekste ümber korraldada… ja ära tunda need korrad, kus tekstis peavadki sees olema konarlused.

Mõlemad need raamatud köitsid mind juba esimestest lehekülgedest. Leelo raamatus on esimeseks käimatõmbajaks kirjeldus sellest, kuidas “mustad mehed” maja läbi otsisid ja laps tagatuppa saadeti ja mis ta seal peale hakkas…. Heljo raamatus aga hetk, kuidas ta alles hiljaaegu käis ühel surnuaial, kus ta järsku tundis, et seal on MIDAGI.

Kui siis Heljot ahnelt edasi lugesin, siis esimene reaktsioon oli üllatus. Kui võluvalt ta iseendaga arutab, endale vastu vaidleb, hüpleb ühelt teemalt teisele, ühest sajandist teise. Lugeda tuli hoolega, või siis hoopis lüüa käega, sest kõigi nende nimede üle ei saagi täpselt järge pidada (vanaemad, vanaisad, nende eelkäijad ja õed-vennad, sõbrannad, naabrid jne). See ongi elukangas. Niimoodi jutustataksegi tegelikus elus lugusid: kui sul on mahti istuda lugude jutustaja ette, lõõgastuda ja kuulata, teda usaldades… Hüppab küll vahepeal eemale, aga siis tuleb tagasi eelmise loo juurde. Ja kui ka vahel ei tule, jätabki mõne loolõpu tuulde, siis see on tema õigus, see on tema elu. Kuula seeasemel parem seda uut lugu, mis talle vahepeal meenus.

Heljo Männi raamatus on samuti inimesi poliitika küüsis. Samamoodi kirjeldab ta läbiotsimist lapse pilgu läbi ja seda vägistatu tunnet, kui suur must mees kappides ringi kisub. Aga see teema on ainult üks niit elukangas. Mulle jäi kõlama ka mitmeid muid. Näiteks see, kuidas ta suhtleb läbi kirjutatu oma kadunutega. Süütunne sellepärast, et ta vanaemale hauakõnet ei pidanud, kuigi vanaema talt seda tellis juba aastaid tagasi. Pidevad süütunded, et ta inimesed otsustas paberile jäädvustada selliselt, nagu nad olid, mitte neid paremasse valgusesse pannes – isa joomahood, ema liigne kiindumine tütresse… Ja alatasa üles kerkiv küsimus “mis on mälestus?” Tundub, nagu sa ei mäletagi peaaegu mitte midagi, aga kui alustad, ujub järsku suur pilv kohale. Ja mälestus on nagu unenägu, veidi irreaalne, kus teemad on üksteisega kummaliselt seotud. Kui see lõppeb, siis on tunne, nagu oleksid kusagil teispoolsuses ära käinud. Mälestus on ka sama subjektiivne nagu unenägu. Isegi, kui püüad olla objektiivne.

Nii et lõppkokkuvõttes, au toimetajale. See vaba ja ületoimetamata, unenäoline mõttevoog on raamatu üks suuremaid väärtusi.

Lugedes mõtlesin korduvalt ka seda, kuidas oleks igast sellest kõrvaltegelasest saanud raamatu. Isegi kõige pisemad lookesed, kes vaid korra sisse sõitsid (“Ta suri põletushaavadesse, sest keeras kuumaveekraani vannis lahti” või “Ta sai vanuigi kolida oma tütarde juurde Ameerikasse ja hakkas saatma kodumaale uhkeldavaid pilte, aga lapselastega ta rääkida ei osanud”). Või ka mõnest peategelasest. Milline oleks olnud Heljo isa raamat, kui tema oleks tahtnud ja saanud oma elu fikseerida? Mida tema arvas sellest, et tütar ta kirjanduskatsetused salamahti prügikasti viskas, mitte toimetusse ei saatnud?

Sellele mõeldes sain aru, et Heljo tõesti on omal kombel objetiivne. Ta on mulle, lugejale, jätnud ruumi isa peale mõtlemiseks ja temast aru saamiseks.

—

Nii, nüüd nad ärkavad, kuulen hääli. Oli hea vaikne hommikune hetk!

Kirjutasin Postimehele ka Lii Undi India-raamatust arvustuse – siin. See sai väga kiirelt kirjutatud (kolmapäeval kell pool kaks selgus, et võiksin selle kella kolmeks saata). Kui oleks aega rohkem olnud, siis oleks veidi teistsugune ehk tulnud. Niisugune tunne mul on. Aga peamise sain ära öeldud – selle, et igal inimesel tasub vahel end pühasse jõesse ujuma heita ja oma elu kõrvalt vaadata.

—

LISATUD. Kirjutasin samade raamatute kohta ka Ekspressi arvustuse, siin – http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4F9773268761C092C2257444002D1CF3