Hädas kassidega
Üks Eesti probleem või vähemasti omapära on see suur hulk poolhulkuvaid kasse. Siinsamas meil Tähtveres – juba siis, kui eelmisel suvel majas remonti alustasime, võis meie tagaaias näha julgelt ringi luusivaid isaskasse, kes meid nö ära tshekkisid. Et mitte öelda – ära märgistasid. Esimene kord sai kassipissihais meie asjadel tuvastatud juba ju tookord, suvel.
Meie aias näikse kokku puutuvat eelkõige kahe suure isaskassi “piirkonnad”. Üks on vesihall triipudeta kõuts ja teine on hall triibik. Mõlemal neil on jultumust meie aiakiiges pikutada, meie liivakastis nuuskida, isegi vahel siis, kui me ise aias teises otsas oleme – sestap tuleb liivakastil kaant maniakaalselt peal hoida, kui lapsed seal ei mängi. Näiteks tagaukselt “kõss, kao minema!” hüüdmise peale kergitavad nad ainult vuntsi. Olen kindel, et nad on kellegi kodude kassid, nii ülbed on nad.
Kui suve lõpus jõudis meie perre emaskass Tibu-Miisu, siis ei muutunud suurt midagi, või siis ehk see, et isaskassid hakkasid rohkem oma võimupiire märgistama, ilmselt omavahel hõõrudes. Kuuri all olevad ajalehehunnikud ja puud hakkasid haisema, sinna viidud üleliigne mööbel ka.
Kui sügisel proovisime www.kassidkoju.ee hoiupereks olemist ja võtsime enda hoolde ajutiselt ühe kastreerimata koduse isaskassi Chico, siis… lühidalt, kuur hakkas veel vängemalt haisema ja vahel õues käinud Chico oli tegelikult teiste isaskasside poolt sõna otseses mõttes läbi pekstud, nagu hiljem selgus. Kui ta meie juurest lõpuks operatsioonile-steriliseerimisele läks, oli arst üllatunud olnud – narkoosis lebava kassi kehalt leiti sügavad haavad. Kahtlustan halli triibikut, kes näib arvavat, et meie kuur ongi tema kodu.
Chico meile enam tagasi ei tulnud pärast operatsiooni, nüüd on ta endale juba päriskodu leidnud. Ka Tibu-Miisul on steriliseerimisoperatsioon nüüd läbi tehtud, pärast seda, kui tema inna-ajal meil majaukse ees kohutav kräunumine ja kaklus käis, lugesin kokku vähemalt neli erinevat kõutsi.
Kesksooliseks, alatiseks kassilapseks muutunud Miisu käib endiselt õues edasi ja isaskassid ei tee talle midagi.
Küll aga teevad nad vastikuid märgi tegusid endiselt omavahel maid märgistades – näiteks ka meie tita vankri kallal, nagu selgus.
Kui ennist poodi käruga läksin, siis hakkas lausa häbi. Tundsin, kuidas kõik ümbritsevad inimesed justkui nuhutaksid ninaga õhku ja tõmbuksid minust eemale. Kui koju tagasi jõudsin ja lapse tuppa tõin, siis haises vänge kassipissi järele nii tema kombinesoon kui isegi selle all olevad riided. Ausõna, Justin ka nuusutas! (temamees muide jõudis ilusasti koju tagasi, ainult et Finnair suutis järjekordselt meie kotid üheks päevaks ära kaotada)
Siin ma nüüd siis olen, lapsel riided vahetatud ja lõhnab hästi, lapsevanker on õues ja haiseb halvasti.
Jah, ma olen ise olnud osa sellest boheemlikust Tähtvere-kultuurist, kus enamvähem igas majas on kass(id), kes elavad oma kassielu tagaaedades ja otse loomulikult on nad steriliseerimata ja otse loomulikult saavad nad vabalt ringi joosta õues, sest kass on ju (pool)õueloom.
Aga nüüd tahaks küll minna ja olla vastik naaber, helistada läbi kõik ümbruskaudsed uksekellad ja teha kindlaks, kelle omad need kaks pissivat kõutsi on. Ja öelda pererahvale rusikat viibutades, et kassirojud tuleks kohe ära steriliseerida, või muidu…
Muidugi ma ei tee seda.
Ma pean leidma mingisuguse vahendi, kuidas saaks kassipissihaisu vankri küljest ära (kõik soovitused oodatud!!!) ja vahendit, millega vankrit määrida, et kassid sellest eemale hoiaks (kui on sellist olemas?!!!).
Proovi küsida lemmikloomapoodidest, on olemas küll neutraliseerijaid. Räägitakse ka, et kassidele ei meeldi sidrunilõhn, aga sellesse mul erilist usku pole.
Muide, mu Kanada tuttavad räägivad, et kui pesukaru või skunks asjad ära märgistab, aitab ainult tomatimahlas leotamine 😛 Loodan, et Sa nii drastilisi vahendeid ei pea kasutama.
neutraliseerijaid on jah loomapoes, aga minu kogemuse järgi need väga ei mõju. äädikalahusega pesemine aitab päris hästi… noh, äädikahais jääb veel pikaks ajaks, aga see on parem natuke:)
ühe hea peleti sain loomapoest ükskord, nime ei mäleta, aga oli bergamotisisaldusega sprei. toimis hästi, aga oli veidi… õlise olemisega, no et sellega ülepritsitud asjad ei näinud just puhtad välja (vankri peal ma ei kasutaks). aga seda saab ehk puuriitade jms peal kasutada.
Mina olen teinud nii (mul vankril käivad kõik kangaosad ära), et võtan pestavad osad ja panen kuuma veega pessu ja loputusvahendi asemel lisan tubli koguse äädikat ja ülejäänud vankri peseks ka äädikaveega puhtaks. See peaks aitama üldiselt. Kui mitte ühe korraga, siis kahe korraga. Ja kui need pestud asjad saavad tuule käes kuivada, on eriti broo..
Meil kunagi käis kass, kui ta lõigatud polnud, meid karistamas – pissis voodisse ( mõnda aega peale nädalalõppu, kui ta üksi pidi olema). Mistõttu sai ikka tekke ja asju tihti pestud ja äädikaga. Ja madratsi pihustasin ka äädikalahusega üle ja siis rõdule tuulduma – oli abi.
Nüüdseks on kass ammu lõigatud ja teine seltsi võetud ja saavad vajadusel väga eduliselt terve nädalavahetuse üksi hakkama, ilma, et metsikut solvumist oleks meie peale.
Aga selle poolhulkuvate kasside murest saan väga hästi aru – korduvalt on endalgi jama olnud, just nii, et kass laseb auto radika peale ja meil on pikk sõit ees :S
Kassipissi haisu vastu aitab väga hästi Uro-Septik. (Ostan Prisma lemmikloomaosakonnast ja ei tea, kas või kus Tartus müüakse. Tootetutvustust saab lugeda siin: http://www.majavamm.com/ptellimiskeskus/product_info.php?cPath=84&products_id=177) Sinu öko-vaadete jaoks on see võib-olla mingi liiga karm kemikaal, aga võin kinnitada, et toode on nii tõhus, et vähemasti inimnina pärast kasutamist enam haisu ei tunne. Peletusvahenditest olen kunagi proovinud ka mingit pergamotiga pihustit, aga sellega oli vaja absoluutselt iga päev kõik kohad uuesti üle käia, nii et sellest vallast midagi soovitada ei oska.
muhahaaa…
proovida võib lõhnaõli. mida vängem, seda parem. vankrisse muidugi ei lase, aga vankrirataste peale vast tasub proovida… ja mujale ka.
kõige parem, kui leiaks mõne veneaegse odekolonni veel kusagilt… neil oli ikka TUGEV aroom.
tsitruseliste lõhna ei pidanud kassid ka kannatama, aga minu kogemused näitavad, et see sõltub kassist. ja poest ostetavad kassipeletajad on liiga lahjad.
haisu vastu aitab äädikas tõesti hästi.
kessu, ää naljata, isakass läheb tugeva lõhna peale enam pöördesse ja üritab pingsalt tugevalt lõhnavat kohta üle märgistada. selleks peaks ikka hästi kassi lõhnataju tundma, et valida just see lõhnaõli, mis talle ei meeldi 😛
sellepärast ma usun neisse kassipeletajaisse rohkem ja soovitan külastada Võru tänava Penneri loomapoodi, seal on väga asjalik müüja ja jagab häid soovitusi enamasti.
Hea Epp,
Eesti rahva iibe probleemide valguses on see äkki ikkagi liiga karm karistus:
“Ja öelda pererehvale, et nad tuleks ära steriliseerida, või muidu…”
Igaks juhuks teatan avalikult, et mina ei ela Tähtveres ja kassi mul ka ei ole.
Kunagi mingid maffiategelased olid valmistanud kassipissi kontsentraati? ja sellega kellegi võlglase elamise ja ta enda üle valanud… võibolla on Epulgi kuskil mõni salassigatseja.
Võta koer. Või veel parem – võta kaks koera. Aitab päris hästi.
Saadavad su pikalt a la: Ah, et tuleb siin meid 6petama kuidas elada, ise loll j2nki selline. Ah, et temale ei meeldi enam meite kandi haisud ja kassid? Mis veel ei meeldi? Njaa-njaa.
Ace Blue või comet gel – pesuvahend, mis sisaldab KLOORI, pestes jääb ainult nn. puhtuse hais, kassipissi haisu võtab ainukesena terviklikult ära.
Aga üldiselt, kassi territoriaalpissimise vastu aitab kas kasteerimine või väga ohtas koguses apelsini/greibiõli, sellest hoiavad sunnikud kirtsusninu eemale.
Kolmanda variandina varitse tüüpe veevoolikud ja kasta nad halastamatult märjaks kui kuuris/vankri juures käivad. Üldiselt veesõda kõutsidele üldse ei istu, vastasel juhul jäädki küürima.
ahjaa, oma blogis ma meie kassivärki kunagi kajastasin 😛 rumalate rahvalaulude alla:
kus sa k*sid, kus sa k*sid kassikene?
esikusse, esikusse emmekene…
kuidas k*sid, kuidas k*sid kassikene?
sirinaga, sorinaga emmekene.
Kuidas haiseb kuidas haiseb, kassikene?
Hirmsast’ haiseb, hirmsast’ haiseb, emmekene…
ja proovige öelda, et need sõnad ei jää paremini meelde, kui rahvalaulu originaal ;).
Koerte nõuanne on suurepärane.
Kloori ma küll ei soovitaks. Kloor võtab küll kassipissihaisu ära, aga samas meelitab see lõhn kasse uuesti pissima. Olen näinud isegi soovitusi, et kassi kastile käima õpetades on kaval alustuseks kasti klooriga puhastada, siis see lõhn meelitab kassi sinna pissima.
Hundiulg, parandasin ära – “Ja öelda pererahvale rusikat viibutades, et kassirojud tuleks kohe ära steriliseerida, või muidu…”
Et siis väike iroonia ja et siis… ikka kassid lõikusele, mitte pererahvas.
See, kas kasside lõikamine on “öko” või mitte, see on omaette juhtme kokku ajamise teema, eksole.
Koera on siin juba teisedki soovitanud – lahendaks ühe probleemi ja tekitaks kümme uut ;).
Eks see haisu probleem võib tüütu olla muidugi, aga (pool)hulkuvate kasside teema pole tegelikult ju mitte üldsegi naljakas. Me kõik oleme näinud auto alla jäänud kasse, ei ole meeldiv. Ise olen näinud ka vabalt paljunenud ja “toredate” memmede poolt aegajalt toidetud kasside poegi – kes järjest sandimaks jäid. Tean mitmeid kortermajades elavaid inimesi, kes on oma keldriboksidest leidnud selliste kassipoegade jäänuseid (ei, neid pole mürgitatud, nad on seal sündinud ja sinna surnud) See ei ole öko või mitte-öko teema, pigem see, et on mõned liigid, kelle inimene on loonud või selliseks kujundanud, et nad enam metsikus looduses ellu ei jääks – nende eest peab inimene ka vastutama. Rääkimata juba sellest, et sellised kassid-koerad kannavad haigusi, millest mõnigi võib inimesele külge hakata. Olen kuulnud loomaarstide hoiatusi ja hinnanguid teemal “mis saab siis, kui marutõbine metsloom hammustab Tallina või Tartu hulkuvat linnalooma”. Kolekolekole.
Nii et Epp, ma väga soovitaks sul nende kasside nn omanikega (kui neid tead) tõsiselt vestelda – et hoidku oma kassid kodus (sest sina tahad lasta oma lastel aias mängida), lasku steriliseerida või muidu sa võtad ühendust loomade varjupaigaga. Võibolla kõlab julmalt ja kiuslikult, aga tänu varjupaigale võivad need kassid endale päriskodu leida…
Meil aja äärne tänavas … nii armas oli see. Kus me latsekesed jooksime … kusehaisu sees.
Kaske-kaske!
Bergamotiõli on küll väga hea..meie kodune kiisu armastab kangesti tekstiiltapeeti kraapida ja olen sinna peale seda vahendit lasknud küll..hele tapeet on ja mingeid jälgi näha ei ole (aasta on see tapeet seinas olnud) – seda saab ka suuremast poest või siis eraldi lemmikloomapoest..valge potsik kollase pildiga 🙂
Jah, Catalina, muidugi on see raske teema. Lihtsalt koomiliseks kipub kätte, nagu ikka raske asi… piir valusa ja koomilise vahel on imeõhuke.
Ma ei tea, kelle kõutsid need on. Kõlab ehk imelikult blogija kohta, aga ma olen tagasihoidlik inimene ega ole oma naabritega suhelnud.
Kasside trajektoore ette kujutades, kahtluse all on umbes 30 maja.
meil sama jama, isane kass majas ja naabrite omad käisid märgistamas. Alati üritasin vankri tuppa tuua kohe, aga ükskord pidi mees õigepea saabuma ja vanker jäi pooleks tunniks õue, rohkem polnudki vaja 🙁 lammutasime vankri osadeks, pesin , leotasin , tuulutasin, neutraliseerisin… ei midagi. Kerge hais on ikka, meie isase viime raske südamega vanavanemate juurde maale, sest suvel tahaks last ikka rohkem aias hoida ja liivakasti oleks ka juba vaja aga sellistes tingimustes pole see mõeldav. Siis üritan kassipeletuslõhnaga oma piirid ära märgistada, ehk aitab.
Meil isegi auto rattad ja välisuks periooditi haisevad, pidev küürimine käib, soojal ajal poleks üldse elu. Eelmisel suvel oli rahulikum aga nüüd ma ei tea mis toimub.
Nii et lohutada ja nõua anda ei saa, küll aga kurta, et meil sama lugu.
Ma ise pole mingi kassiinime tegelt, aga kassi me oleme alati pidanud igas kodus. Ja ainult yks neist on asja nii karmiks muutnud, et ninna kinni kargab. Aasta eest veel avastasin, et on teine mu botased täis kusnud.
Me proovisime igat sugu piserdamist, ei miskit.
Siis hakkasime vaatama, et milles värk on tegelikult. Meie laiskuses, tuli välja. Me ei viitsinud kas õõninguukseni vöi esimesel korrusel asubva välisukseni minna.
Vötsin selle oma isiklikuks kohustuseks, kass kusele lasta. Ja ei mingit muret enam.
AGa mis ma tegelikult õelda tahan – köik siinsed kommenteerijad ja Sa ise ka, te vaatate asja inimese vaatepunktist. Aga vaadake kassi vaatepunktist.
Hea söber Taavi rääkis mulle just, et mingi maailmakuulus kirjanik ja aednik rääkis, kuidas hea aednik vaatab oma aeda rohu vaatepunktist, ja puude vaatepunktist, lillede vaatepunktist ja lindude vaatepunktist. Siis tuleb ilus aeg, mis talle enesele isiklikust vaatepuntist igast vaatepunktist meeldib.
Ja Taavi peres kolm kassi on kokku, kui ma ei eksi, ja ei mingit kusehaisu. Kysi ta käest, milles nipp.
AGa mida tahan veel öelda. Pale ammu lugenud nii yhtlaselt rahulikku, kaasamätlevat ja asja sisust rääkivat kommentaaride voogu. SEDA OLEKS PIDANUD SUURTE TÄHTEDEGA TRÜKKIMA, aga hää kyll
See võib nüüd väga valesti kõlada, aga ühes filmis nägin ma kord, kuidas skungihaisust lahtisaamiseks boršipuljongit kasutati. Ehk aitab ka kassipissihaisu vastu… (see on nüüd see koht, kus üks ebakindel smaili olema peaks)
Koera võtmine ei aita. See teeb asja veel hullemaks. Mida rohkem koeralõhnu su aias, seda rohkem üritavad need isased kassid oma territooriumi märgistada. Olen ise sama asjaga hädas – sügisel kolis meie kõrvalhoonesse üks väike kassipoeg. Toitma me teda ei hakanud, et ehk läheb ära. Ei läinud. Võttis hoopis sõpru seltsiks ja nüüd olin sunnitud kõik kõrvalhoone mulgud kinni naelutama, et nad välja koliks. Koer suri meil alles hiljuti, aga niikaua kui ta elas, olid kõik aianurgad kassihaisused. Eriti rõve on, kui suur isane on oma põie hommikul su autole tühjendanud ja auto isegi seest haiseb. Mitte midagi ei oska selle vastu teha.
Noh, autod haisevad ka. Märksa hullemalt kui kassid. Isegi alla võivad ajada, erinevalt kassist.
Olen ysna palju kasse pidanud, natuke koeri ja lapsi ka ja… ei mõista eriti kaasa tunda, paraku. Kõik maailma loomad käivad läbi, egas nad seest umbsed saa olla.
Kohe näha, et elu on hea. Inimestel ei ole päris probleeme.
Mul on muid probleeme ka.
Näiteks häda jehoovatunnistajatega ;).
Ma pole siin mõne sõnavõtjaga nõus, ka meil on 8 aastat peres kassid olnud, elasime korteris ja korraliku hoolitsuse puhul polnud mingeid lõhnu, poleks osanud eales aimata, et maale ja oma majja kolimine olukorra nii hulluks teeb. Ma usun, et enamus teist ei kujuta lihtsalt ette, mida tähendab, kui terassi ja välisust ja autot ja lapsevankrit käivad märgistamas erinevad küla isaskassid ja sul pole nende vastu mitte midagi teha ja seda lõhna ei saa ka kusagile poole välja.
Tänaseks on meie pere isakass saanud endale parema kodu ja oh imet, trepile minnes ei karga enam tuttav lõhn ninna, naabrite kassid on maha rahunenud, meie juures enam ei käi, loodan, et see nii ka jääb.
Kui keegi tahab teada, miks ma oma kassi kastreerida ei lasknud- siis just tema enda pärast, et ta oleks võimeline maal hakkama saama, säiliksid instinktid ja tegemist ei oleks tavalise diivanikaunistusega.
Jah, emaskass on meil ka muutunud… kui oleks rohkem aega, siis kirjutaks. Ehk kunagi edaspidi.
Tast on saanud igavene laps, pärast seda oppi. Ja ühest küljest olen rahul, teisalt on ikka kahju ka, see on selline irreaalne kahjutunne. Vahel ka koorem, sest nüüd ta sõltub meist rohkem ja tahan meiega rohkem mängida. Enam ei ole ta kass, kes kõnnib omapead.
Ja muidugi nõustun su jutuga, Ylle. See on üks hull kogemus, niimoodi isaskasside lahinguväljale ja märgistusobjektiks sattuda.
Kas sul oleks v6imalik neist isakassidest pilte teha ja siis naabruskonnas flaierid üles riputada?
Keegi ikka oma v6i naabri kassi ära tunneb…
Suht “long shot” aga kunagi ei v6i teada… Kadunud loomakesi ju sellisel meetodil otsitakse, miks siis mitte olemasolevaid (omanikke)?
Olen ise võõraste kassidega nii palju hädas olnud, et mina küll siin ei hellitaks. Kuna tegemist on hulkuvate kassidega (kui nad suvalistes aedades vabalt ringi hulguvad, siis nad seda ju on), siis on igati asjakohane kutsuda välja loomade varjupaiga töötaja, kes nad kinni püüab ja varjupaika viib. Seal hoitakse neid vähemalt kaks nädalat, nii et kui mõni omanik peaks ärkama ja huvi tundma, saab oma kiisukese sealt kätte ja vaatab ehk edaspidi hoolikamalt, kuhu teda laseb või ei lase. Päris paljud leitud kassid saavad sealtkaudu ka uue kodu. Ülejäänud saavad hukka, aga vahest humaansemalgi moel kui ringi hulkudes. Ise tegime selle protseduuri mõne aja eest läbi ja tead kui hea tunne on, kui su koduuks, lapsevanker, liivakast, puuriit, kuur ja üldse kogu koduaed ei haise pidevalt kassikuse järgi, kui kassid ei käi su laste liivakastis või maasikapeenardes kakal ega kraabi äsjakülvatud peenraid pidevalt segamini. Pidage mind loomavihkajaks või jõhkardiks, aga ma tõepoolest tunnen sellest suurt kergendust, et minu oma koduaias ei terroriseeri mind kellegi teise või hoopis omanikuta kassid. Vot nii!
Viimasest kommentaarist – see sõltub sellest, kus sa elad. Kui sa elad Tallinnas või Tartus, tegutseb ka selline asi nagu Kassikaitse, kus ei panda kedagi magama. Nii et võib täitsa puhta südametunnistusega lasta need kassid ära viia, kui mõne kätte oskad saada.
Meil oli kunagi isane must kass, kes peast vähe sooda. Kuses laudas emale selga, kui too lehma lüpsis ja mujale muidugi ka. Ükskord, kui olime õega voodisse pugenud ja tule surnuks lasknud, tundsin üks hetk, et laest tilgub midagi mulle põse peale. Arvasin esimese ropsuga, et nõgi. Panin tule põlema. Tol hetkel jõudis ka Hais kohale. Seesama must oli meie peade kohal lakas ja muudkui lasi, nii et laest läbi. Sain õnneks kaltsu alla ja hais kadus ise öö jooksul ära. Lakas tuul tõmbab.
Emane kass käis meil aeg-ajalt voodi alla nr 2te tegemas, vist laiskusest, sest isegi suvel, kui aknad lahti, ronis ta voodi alla. Enam ta nii ei tee.
Äädika imelist jõudu imetlen ka mina. Aitavat samuti kärbeste, parmude vastu. Aknaraamid tuleb üle määrida ja ükski sunnik ei lenda suvel tuppa. Iseasi, kas keegi tahab endale äädikalõhnalist tuba.