Melanhoolia

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ega’s midagi. Kui ikka tunned, et oled väsinud ja kipud liialt killustuma, siis tee nii nagu tunned et sulle parem on. Sest ehkki laiemale üldsusele võib meeldida sinu elu käiku jälgida, on ikkagi ennekõike Epp see kes Epu heaolu ja vaimse terviklikkuse üle hoolt peab kandma. Aga ära vähemalt selles mõttes hoogu satu, et võtad kätte ja põletad maksimalistlikult kõik sillad enda taga – sest vahel võib olla ikkagi päris tore äraproovitu juurde tagasi tulla. Ja siis on hea, kui on kuhu tulla ja millele toetuda.

    Jaksu terviklikkuse taastamiseks – tean natuke ise ka seda tunnet kui jagad ennast nii mitme asja vahel, et tundud lõpuks igalt poolt kohe-kohe kärisema hakkavat.

  2. Olles su blogi pidev lugeja, oleks mul ääretult kurb meel, kui sa areenilt nö lahkud.
    Samas.. Olles samalaadne inimene, kes samuti tahab teha rohkem,kui füüsiliselt jõuab, siis arvan, et vähemalt ajutiselt sellest blogist loobuda on õige otsus. Vahetevahel peab suutma loobuda vähemtähtsatestasjadest, kui pilt kipub segaseks minema. See on vabastav, energiatandev ja ainult nii mõistab, mis on tegelikult oluline. Ja usun, et sulle on kõige olulisem su pere. Ja olen kindel, et kõik arukad inimesed mõistavad seda.
    Eestile oled sa palju andnud. Kasvõi oma raamatuga “Roheliseks kasvamine”.
    Suured tänud selle eest, et oled lasknud piiluda blogi kaudu oma imelisse ellu, et andsid ideid ja jõudu ja konkreetseid näpunäiteid, kuidas elada oma elu keskkonnasäästlikumalt…
    et oled andnud oma kirjutistega julgust olla veidi teistsugune just sellline, nagu ise tahaks olla, mitte selline, nagu oleks ühiskonna soov!

  3. Tjah, mina isiklikult ei oleks hakanud SLÕhtulehe lugejate küsimustele vastama. Puhtast masohhismist ilmselt vaatasin need üle, inimesed on tõesti haiged. Ja pahad.
    Aga mis üldisesse ene tagasi tõmbamisse puutub, siis ilmselt on see õige otsus. Võibolla mitte blogimise lõpetamine, aga muidu… või siis ikkagi ka blogi, sest raske on neid lahuta.
    Tee prooviks vahe sisse. Või kirjuta nö sahtlisse. Või siis võta kommid maha, või registreeri kasutajad, nagu vahepeal oli sul.
    Eneseteostuse jaoks ei ole sul vaja vast niiviisi kirjutada. Ja muud asjad on nii sinu enda omad, et nendes küll kellelgi teisel pole asja kobiseda.

  4. Minu tagasihoidlik soovitus — üks blog olgu avalik, teine salastatud/kaitsud.

    Nii põhjalikku/siirast blogi, nagu teie olete pidanud, võiks siiski ainult tähtajalise ajakirjandusliku eksperimendi korras pidada.

    Panopticonis elamine teeb jah hulluks. Pealegi võib see olla ohtlik, sest nagu SLõhtulehe kogemus on näidanud on Eestis suhteliselt palju õelaid inimesi — inimesed, kes on ilmselgelt teiste hobide puudumisel spetsialiseerunud teiste inimeste kiusamisele. Nende kodueludest mina küll ei tahaks lugeda – mitte mingil kujul!

  5. Mu viimane tööandja nimetas väga ilusasti selle suure nukruse, mis tekib peale suurt eneseavamist – rääkimise pohmell. Üks tuttav ütles, et nii nagu jagatud mure on pool muret, on ka jagatud rõõm pool rõõmu. Samamoodi nagu suurt muret ei saa ainult enda teada hoida, ei saa ka hoida suurt rõõmu vaid enda teada. Kuid iga rääkimisega jääb see tunne väiksemaks (nii rõõm, kui ka mure), iga rääkimisega loome ja kinnistame taas müüti. Rääkimine ja ka kirjutamine on ikka võimas vahend!
    Põhiline on ikka endaga tasakaalus olla! Päikest!

  6. Loomulikult on mul kahju. Meeldiv harjumus katkeb ju, igahommikune blogilugemine.
    Aga äkki on üks põhjus ka selles, et see praegune blogi on sul nagu oma ajaleht, mis on päevakajaline ja sotsiaalne ja mida sa suure tõenäosusega hiljem näiteks raamatuna välja ei anna.
    Aga loovat energiat võtab ikka.
    Kahju ikkagi, kuigi arvatavasti su enda jaoks õige otsus.

  7. tahtsin aitäh öelda
    olen ka kaua lugeja olnud ja üks nendest (ilmselt päris mitmetest) kelle ellu see blog on jälje jätnud. lugesin su esimese lapse sünnilugu ja kommentaare mis järgnesid ning sellest sai alguse otsus, et kunagi ise sünnitades sobib mulle rahulikum ja vähemdomineeriv keskkond kui seda on haigla koos oma personaliga. just äsja tuli uus pereliige ilmale kodus. sünnitus kulges ülikergelt. arvan, et suures osas just tänu mõnusale turvalisele keskkonnale. rahulolu on siiamaani suur. ja see sai alguse ühe blogi lugemisest 🙂

  8. Soovitan Epul oma sisetunnet usaldada sest ka eelmisel mõõna perioodil jäime ju kõik ellu kui Epp ei bloginud 😀 Lõpetasin just Ameerika 2 lugemise ja Fred Jüssi raamat ootab oma järge 😛
    Tahtsin aga öelda, et vaatasin SLÕhtulehe saidil Epu intervjuu videot ja olin väga üllatunud milline Epp on – kehakeel ka kõnemaneer ja seda ikka positiivses mõttes 🙂

    Jõudu ja tervist!!

  9. daki blogi läks lukku ja seda saab nüüd lugeda parooli alt. mõtlesin, kaalusin erinevaid variante ja leidsin ajutiselt selle parima olevat.

  10. lugesin vastuseid ja vaatasin ka videot. kena ja loomulik näed välja:)
    muide, võib öelda, et ka mina kuivatan käed juustesse, küll eesmärgiga soengut kohevamaks sättida. märgade kätega on seda mugavam teha. ja seda siis avalikus paigas, kodus võin vabalt ludu olla.

  11. Enne lapse sündi olin end pühendanud tööle, 10 aastat. Lapsega kodus olin esimese aasta nii, et pühendusin perele ja endale, mittemillelegi muule. Lasin elul minna. Puhkasin sõna otses mõttes kohustustest ‘võõraste’ inimeste ees. Ma nimetan seda ‘kitlis-olekuks’.
    Ma leian siiani, et see oli tähtsaim aeg minu elus. Ma õppisin tundma uut ilmakodanikku, paremini ka ennast ja oma meest, kohanesime uue eluga jne. Kui tähtis see aeg on lapsele! Sellest on kõik emad teadlikud, eks? See on ainult üks aasta pikas aastaterivis. Ja kui selle pärast jäigi midagi tegemata, siis põhjus on ikkagi väärtuslikum.
    Kindlasti võta aeg maha, ära võta liialt kohustusi, ela endale! Mine joogatrenni, see toidab nii keha kui vaimu ja annab aega ka endale! Ära unusta ennast ära, Sina oled kõige tähtsam.

  12. maailmas on hulga tähtsamaid asju kui blogimine, uskuge või mitte… 🙂

    antud pseudoprobleemi üle arutlemine on blogosfääris viimasel aastal eriti populaarne olnud…
    panna blogi parooli alla või mitte…
    kustutada hoopis ära?
    pidev heietamine sel teemal…
    siis pannakse blogi parooli alla…
    siis (ilmselt edevusest ja tähelepanuvajadusest) muutub see taas avalikuks…
    taas heietused teemal “oh-nii-raske-kui-eraelu-on-avalik”…
    circulus vitiosus 🙂

    inimesed, blogimine ei ole kohustuslik!
    keegi käsi ei vääna ega sõrmi sahtli vahele ei topi, et teilt eraelulisi detaile välja pressida…

    Kas teha oma eraelust/mõtetest/tunnetest meelelahtus või mitte, on täiesti vaba valik. Iseloomu küsimus rohkem. Palju sõltub loomulikult ka taotletavast eesmärgist: kellel on selleks eksnaise verbaalne vägistamine, “populaarsuse” või valijahäälte püüdmine jne…mõnel ehk üllam 😉

    Ennast analüüsida ja suhteid/elu lahti mõtestada saab ka teisiti- läbi kirjanduse-muusika-kunsti…läbi sõnade, mis ei mõju oma pealiskaudsuses vulgaarselt nagu blogis…
    Läbi vaikuse, mis on mitmetahulisem kui ükskõik milline sõna!

    Blog on infomüra, rämpstoit, pseudoinimese pseudoprobleemide pseudokäsitlus, isegi kui selles leidub kübeke tõelisust.
    Ka asotsiaalsete inimeste ropendamine Baltas on oma vahetus emotsioonis ja mõttes tuhandeid kordi tõelisem kui blogimine.

    ei, ma ei pea silmas tegelikult üldse seda blogi. Ses suhtes on mu kommentaar selle blogi autori suhtes ülekohtune, vabandan!

    Epp, ma soovin Teile kõike toredat elus ja ärge võtke mu arvamust isiklikult. Ärge raisake end ja elage tõeliselt 🙂

  13. Täiesti nõustun I jutuga. Samas on see võrratult huvitav kogemus, see blogimaailma sattumine.

    Üldiselt aga ärge veel leinakella lööge – laste blogis ja suguvõsa blogis toksin ikka edasi.

  14. Ühtepidi kahju, kui see blogi ära kaob, teistpidi jälle heameel, et hakkad elu prioriteete ümber hindama. Kaks toredat last, töö, pere – kõike ei jõua. Iseennast tuleb vahepeal laadida, küll siis jaksab jälle, kas samamoodi või teistmoodi.
    Edu ja jõudu!

  15. Mõtle veel ikka järele – igasugust muud askeldamist on loonulikult mõistlik mõneks ajaks tagasi tõmmata ja perele keskenduda. Oled ju ikka hirmsa hooga tegutsenud viimastel aastatel, vahepeal võiks tõepoolest ka pisut kergemalt võtta. Aga blogi – miks mitte? Kas see pole sul mitte omalaadne viis mõtelda? Ja suht kaasakiskuv viis – sunnib teisigi kaasa mõtlema. Selle võiksid ju ikka jätta, olgu siis või harvemini.
    Aga kõik muud askeldused mõneks ajaks kõrvale jätta, kirjastusegagi mitte rabada – tubli tüdruk, õige mõte! Laste lapseksolemise aeg läheb nii siuhti mööda, et pärast on kahju, et sellele ei keskenunud – aga see on see koht, kus tagasi võtta ja paremini teha ei saa enam mitte midagi, paraku. Sina oled just õigel ajal õige otsuse teinud. Kõike muud jõuab ka hiljem. Edu sulle!

  16. Epp on nagu Tina Turner või nagu Sher kellede iga viimane kontsert on mingi hüvastijätu kontsert. Mitu korda Epp on lubanud, et nüüd on viimane kord ja, et I love you all, and goodbye?

Arhiiv

Hiljutised kommentaarid

Sliding Sidebar