Täna käisime Justiniga korra ostukeskuses, oli vaja Eesti sõpradele midagi osta ja seal heleda tehispäikese käes ja tehispuude all kiirustades jäi silma üks kohalik ostukeskuse alajelheputka. See oli niimoodiristteel, et erinevad nn teed ja jalakäijate vood seal kohtusid. Ja mu pilku köitsid kalendrid.
Üks oli “George Bush, mitu päeva veel jäänud on…” kalender. Umbes sellist nägime ka eeslmisel aastal. Olen uurinud, kas varem mõne teise presidendi kohta ka sellist päevade mahalugemise kalendrit on tehtud, aga siinsed inimesed seda küll ei mäleta. “Kui näiteks Clintonist, siis siinkandis seda ei müüdud!”
Ja ma ei usu, et eales varem on olnud ka sellist presidenti, kelle suust nii palju säravaid pärle oleks saanud. Ja kellest nii palju rumala ilmega pilte oleks kokku leitud.
Mõni tsitaadinäide (nende mõistmiseks peab küll inglise keelt oskama):
“Wow, Brazil is big!”
“They misunderestimated me.”
Või Arnoldrüütellik blablaa: (Ma saan tsiteerida, sest ostsime kalendri koju kaasa 😉 “And one of the things we`ve got to make sure that we do is anything.”
Või mõned sõnade sassiajamised: “…where our nation finds hope, where wings take dreams” või “We want anybody who can find work to be able to find work”… eee, mida? “tiivad võtavad unistused?” ja “Me tahame, et igaüks, kes saab leida tööd oleks võimeline leidma tööd?”
Niimoodi pilte vaadates ja naljakaid tsitaate lugedes on see mees isegi natuke sümpaatne. Selline armsa klouni moodi sümpaatne.
Aga siis loen tsitaati: “Ma olen kasvatanud kaksikuid. Ma olen alustanud sõda. teate, ma ausalt öeldes parem alustan sõda!” Seda lugedes tuleb meelde Justini ütlus, et ta ei suuda oma presidenti kõnelemas vaadata, tal hakkab nii paha ja füüsiliselt lausa valus. Jep. Sel lolli näoga mehel, kelles kogamata president sai, pole vist tõesti aimugi, mida see sõda inimestele (nii Iraagi kui ta oma maa inimestele) tähendab.
…Aga teate, mis mulle Ameerika juures kõige rohkem meeldib. Et isegi kui kusagil on näiteks keegi USA saatkonna ametnik, kes saab palka selle eest, et ta praegu seda blogiposti loeb ja sellest pisikese ettekande teeb, siis tegelikult ei saa ta mulle mitte midagi teha ega plaanigi mulle midagi teha, muheleb või nuriseb midagi habemesse ja kõik. Sõnavabadus.
Ma olen viimasel ajal selle paremini läbi tunnetanud. Spike Lee ja Michael Moore ja Aaron Russo ja teised vinged filmitegijad, kes oma dokumentaalides selle maa probleeme teravas valguses näitavad, sest nad seda maad armastavad. Seda vinget künismi ja samas idealismi, uue ja parema Ameerika võimalikkusesse uskumist olen ma väga tähtsaks pidama hakanud. See on see ameerikalikkus, mida ma tahan kaasas kanda, kus iganes ma elan. Alati võib suu täis võtta ja…
“Aga sellest jääb väheks,” ütles Justin, kui ma ükspäev hardalt üritasin talle oma sõnavabaduse-armastust kirjeldada. “Sa võrdled meie riiki tahtmatult Ladina-Ameerikaga… Et jube vinge asi, võime rääkida, mida ise tahame.”
—
Seal ostukeskuse putkas olid esikohal väljas ka kaks teist samalaadset kalendrit. “Päevade lugemine Obamani… O-bama, O-eight!” ja “Päevade lugemine Hillaryni… She got in… she will win!”
Päris sümboolne. Esiteks see, et kolmas demokraat, hambapasta.naeratusega miljonärist jurist John Edwards on ratsult maha kukkukunud. Ja teiseks, siin tundub, justkui käiksidki presidendi-eelvalimised hetkel ainult demokraatide parteis. Kusagil mujal on need teised inimesed, imelikud punakaelad-vabariiklased, kes arutavad õhtusöögilauas selle üle, et kas Giuliani on parem kui McCain…
Tõsi, kui putkasse sisse läksime, siis nägin, et ka Giuliani ja McCaini kalendrid olid olemas. Aga, ikka sümboolselt, vähem olulised siinkandis. Sest vabariiklaste toetajaid on siin vähe.
Ma panen siis tausta selgitamiseks oma kunagise artikli, kus ma üritasin seda sinise ja punase USA teemat lahata – siin.
Oled sa kindel, et see on Ladina-Ameerika, millega sa tahtmatult võrdled, mitte Eesti?
Kuid ka mina arvan, et see sõnavabaduse mõtteviis on ülimalt oluline aspekt Ameerika kultuuris. Mul ei tule praegu näiteks ette ühtegi teist riiki, kus mingi sõja kriitika tuleks eelkõige sõjaväe enda seest. USA sõjaväelased arutlevad ja kirjutavad pikalt, miks Iraagi ründamine oli vale ja mida oleks võinud teisiti teha. Selline sõnavabadus ja eeldus, et inimesed on võimelised oma ühiskonnakihte vahetama ning nad üldiselt soovivad seda teha, annab USA-le väga hea stardi suurepärase riigi loomiseks.
Ilma kõnelemiseta me ei saa edasi anda fakte. Kui meil on väärad ja poolikud faktid, siis me teeme valesid otsuseid. Kuid ka USA peab silmas pidama, et see kõnelemisvabadus ei kaoks – meenutagem New York Times’i juhtmit 2001 aasta katastroofi valguses.
Peeter Liiv vist ütles, et sõnavabadus on intelligentsi lõks. Intelligents arvab, et kui on sõnavabadus, siis on kõik vaba. siis on kõik hästi ja demokraatlik. Aga tegelikult on sõnavabadus tänapäeval poliitikutele ohutu. Sa võid muliseda nii plaju kui tahes, võimureid see tegelikult ei liiguta. Sest nende käes on võim, kuigi nad võivad meile jätta mulje, et on ka rahva käes. Nn. rahvarevolutsioonid tänapäeval on alati kusagilt võimukeskustest initsieeritud ja nende edukus sõltub kõigest muust aga mitte rahvast ega sõnavabadusest.
Mis Bushi puutub, siis tõenäoliselt on tegemist käpikuga, ettesöödetud tolaga, mis peab esindama-varjutama viimaste aegade ühe suurima julmuri Dick Cheney tegevust.