Täna
Täna oli raske päev. Teate, nagu enne eksamit, kui tundub, et oleks mul üks nädal veel, siis saaks kõik asjad tehtud. Mul on see tunne, et oleks üks nädal veel Ameerikas, siis saaks palju asju ära lõpetatud. Saaks inimestega kokku. Loeks raamatukogu raamatud lõpuni. Mõtleks mõtted lõpuni ja kirjutaks mustandisse jäänud blogipostid lõpuni…
Aga ei ole seda nädalat. Järsku saidki need neli nädalat läbi ja juba homme lendame jälle Varssavi kaudu Eesti poole.
Üritasin siin siis pakkida… Korraga nelja inimese riideid sorteerida – mida võtta, mida jätta, kas jätta lihtsalt maha või panna eraldi “Justin-võtab-kevadel-Eestisse-kaasa” kotti. Ja samal ajal sebis Marta mul jalus ja tegeles lahtipakkimisega. Annale leidsime hüppekiigu, nii et tema hüppas ukse vahel, kuni järsku longu vajus ja põstijalu magama jäi…
Ja Justini emal oli järjekordne paha tuju päev, ütleme nii. Ma võiks selle üle nalja heita, aga see ei ole naljakas. See on nagu Lord Voldemorti mustad jõud ajaksid oma kombitsad meie ellu ja me näeksime korraks sinna sisse, saatana sügavasse kaevu. Justnagu mingi needus oleks peal. Pidev karjuv süütunne. Valu, mõlemal poolel, ja ka tulevikus – kuidas iganes läheks, keegi saab ikka haiget ja keegi on ikka rahulolematu.
“Kuidas te võtsite mu lapselapse(d) ja mind maha jätsite.” ja “Jah, nüüd on teil hea Eestisse tagasi minna, seal on teil head sõbrad ja sugulased, eksole.”
Muidugi on mul kahju, et me ei ela vanaema ja vanaisaga samas linnas. Aga millegipärast on see nii läinud. Mis ma parata saan. Me tõesti ei saanud ju siin USAs puhtmajanduslikultki hakkama. Ja Marta oli 2007. aastast umbes 2,5 kuud vanaema-vanaisa majas, seda on ju palju. Ka järgmisel aastal tuleb ta siia sama palju, kui mitte rohkem. Ja me oleme selgelt väljendanud soovi USAsse tagasi kolida, kui selleks vähegi normaalne töövariant tekib.
Selle kõige üle võiks rõõmustada, aga paha Lord Voldemort ei lase tal rõõmu tunda.
Kõik teised magavad. Homme on ka raske päev. Nutt lennujaamas ja siis puhtalt hambad ristis ärakannatamine, see kahe lapsega reisimine.
Pidevad süütunded. Kahjutunded. Kas see jääbki meie elu osaks. Ilmselt jääb jah. Aga ega teistel inimestel ka perfektne elu ole.
Ma nüüd kirjutan kaks järgnevat tundi siia blogisse midagi… Mõtteid on palju, kõike nagunii ei jõua, aga ikkagi. Ma tean, et kõige tõhusamalt teeb tuju paremaks just kirjutamine, õigemini kirjutamise järgne olek.
Kas keegi keelab vanaemal Eestisse tulla, kui tahab lapselapsi näha?
2,5kuud on ju tõesti palju. meie pere lapsed ei ole kummaltki poolt vanavanematega nii palju koos, kuigi üks komplekt elab 300 km ja teine 20 km kaugusel.
kahjuks on inimesi, kes arvavad neil olevat õigus oma emotsioone teiste peal välja elada. Ja just välja elada. Tavaliselt välistab see mingigi dialoogi ja purustab igasuguse tahte antud inimesele enda seisukohti selgitada. Sest puudub oskus kuulata, mida me öelda tahame. Ja sedasi see karussell keerleb – maha tulla ei lasta, kuigi tahaks. AInus enesekaitse on üldse mitte sellisse ärritavasse “vestlusesse” sattuda või lõpetada see eos.
epp, ära kuula teda. see on sulaselge manipuleerimine, mida ta teeb pluss paha tuju väljaelamine (mis kõik kokku on ülim lapsikus). Kui ta ei taha leppida faktiga, et tänapäeval on meil globaalne küla ja eri riikidest inimesed saavad kokku ja hakkavad koos elama, siis ärgu leppigu.
Sul pole vaja end mitte milleski süüdi tunda. Ma tean, sest mu oma ema on minuga manipuleerinud küll ja veel (elan isaga, ema elab teises linnas), ka umbes samadel teemadel, et miks sa ei tule ja ma saan haiget, kui sa nii teed jne jne. Ja kui siis hambad ristis minna külla vms, kes siis kannatab? Ikka mina/sina ise.
Sõnaga – ära lase endaga nii teha ja kõik. Period.
Mnjah, tegelikult äkki aitaks väike shokiteraapia. Selline, kus sa ütled talle täpselt kõik väga väga otse välja. Näiteks midagi sellist, et “Vaata, Justin on minu mees ja lapsed on minu lapsed. See on minu pere ja sa teed oma hüsteeritsemisega meile haiget. Selle pideva süümepiinade laviini pärast pole meil sinu juures hea olla. Oled Justini ema ja peaksid teda toetama ja tema õnne peale ka mõtlema, mitte ainult enda oma. Ja tegelikult me ei pea veetma sinu juures 2,5 kuud. Tegelikult me ei pea üldse tulema…” Las mõtiskleb selle üle natuke. Loomulikult on ka võimalik, et see teeb asju kordades hullemaks, aga äkki ikka paneb natuke mõtlema oma käitumise üle. Täiskasvanud inimene peaks olema võimeline oma emotsioone natuke paremini ohjama.