Killukesi veel USA demokraatide presidendikandidaatidest (allikateks siin ette sattunud telesaated ja kirjavara)
HILLARY
– Kui see jutt nüüd ikka tõesti tõele vastab, siis minu jaoks on see vapustav järjekindlus. Nimelt olevat Bill ja Hillary peagi pärast leibade ühte kappi panekut (veel enne abiellumist) kokku leppinud, et hakkavad tööle selles suunas, et Billist saaks USA president. 25aastaselt sellise plaaniga välja tulla – nad nimetasid seda „20 aasta plaaniks”… uskumatu.
-Kui Hillary otsustas poliitikasse minna, olevat Bill öelnud: „Mina sain oma 20 aastat, nüüd on sinu kord.”
– Hillary jättis abielludes endale neiupõlvenime, sest pidas end ametlikult feministiks. Hiljem, kui oli näha, et Arkansase alijatele see ei meeldinud, et Billil selline iseseisev naine on (Bill kaotas seal ühe valimiskorra), võttis Hillary siiski oma abikaasa perekonnanime.
– Sellest Monika Lewinsky loost ei viitsigi nagu kirjutada…. Kas siin lugejate hulgas võiks olla keegi (nii noor), kes ei tea Lewinsky skandaali? Analüütikud on siin arutanud, kas see, et Hillary jäi Billi kõrvale, hoolimata tolle truudusetusest, on Hillaryle valimisvõitluses pluss või miinus. Ühest küljest näitab see, kui olulised on Hillaryle pereväärtused. Teisalt aga, naisõiguslastest ta selle eest küll punkti kirja ei saanud, arvatakse.
– Ja on spekuleeritud teemal, et Hillary ja Billi liit on eelkõige vajalik selleks, et Bill saaks Hillaryt nõustada. Et tegelikult on nende eraelu läbi, aga tegu on teatava paktiga… Aga noh, kus tegijaid, seal sosistajaid. Clintonite pere on selle riigi poliitikas praegu kõige kuulsam pere. Kas Hillary 15 aastat kestnud kuulsus on talle praeguses kampaanias kasuks või kahjuks, sellele ei saagi üheselt vastata. Igatahes on teda demoniseeritud palju ja ma ka ise tunnen, et olen selles infovoos olnud. Kalkide silmadega kaval naine, umbes selline võiks see deemon olla.
– Sellest olen juba kirjutanud, kuidas Hillary 2002. aastal Bushi Iraagi-aktsioonideks antud hääl on talle praegu taagaks kaelas. Lisaks tegutsemisee heidetakse talle ette ka suhtumist. Kui presidendikandidaat John Edwards – kes samuti hääle toona Bushile andis – kirjutas hiljem kolumni, mida alustas sõnadega “Vabandage, ma eksisin”, siis Hillary pole kunagi otseselt vabandanud ega öelnud, et ta eksis. Ta on küll rääkinud teemal ja analüüsinud, kuidas Bushi administratsioon toona oma massihävitusrelvade-jutuga viis eksiteele mitte ainult rahva, vaid ka Senati.
Aga ta pole öelnud “sorry” ja seda on talle ette heidetud.
– Mõneti on mul Hillaryst kahju, ta tundub olevat nagu “omadele võõras, võõrastele võõras” olukorras. Ta on demokraatide kohta konservatiivsete vaadetega, aga konservatiivd teevad teda rohkem maatasa, kui teisi demokraate. Ise ütleb ta, et on reaalpoliitik sõna parimas tähenduses – “I get things done”, ma saan asjad aetud. Sedasama stiili ajas ka Bill Clinton. Aga nagu analüütikud ütlevad: Billil oli see joviaalne stiil, “oleme kõik sõbrad ja teeme lihtsalt selle asja ära!”, aga Hillary mõjub rangemana ja ülbemana.
– Ääremärkusena. Kui palju ikka on poliitikas oluline see, missugune sa NÄID. Eksole.
– Jah, Bill oli ja on väga lahe sell. Kas olete kuulnud seda ütlust, Ameerikas valitakse presidendiks see kandidaat, kellega enamik inimesi oleks kõige parem meelega nõus ühes autos sõitma ja juttu ajama? Nt eelmisel korral oli John Kerry liiga tark ja liiga kuiv, enamik inimesi poleks julgenud temaga samas autosse istuda. Bill Clinton läbis auto-testi kenasti ja osutus valituks… Aga edasi tuli rahvuse häbistamine suuremastaabiliselt. Muidugi polnud Lewinsky skandaal ainult Billi süü (või, heh, mõnes mõttes oli ka) – aga praegu on paljudel Billi meenutades sügavuti vastik (vabariiklastel) või sügavuti piinlik (demokraatidel).
Ja nii ma ei oskagi öelda… Hillaryga nad ehk sõidaksid autos, aga kas Billiga oleks kuidagi liiga piinlik sõita? (Selge on ju see, et koos presidendiga valitakse ka presidendi kaasa.) Et kas ja kui palju me ikkagi s e d a a s j a meenutame jne.
Igatahes üritas Bill siin Obama kohta kritiseerida (et oma abikaasat kaitsta), aga rahva reaktsioon tundus olevat: mida s i n a siin kritiseerid, kas sa arvad, et me ei mäleta, mismoodi sa meid alandasid oma sigari ja seksi skandaaliga?
—
Aga. Kellest räägitakse, seda teatakse ja tuntakse. Kui statistiliselt võtta, siis olen umbes 20-25lt inimeselt siin küsinud, keda nad valivad ja olen saanud vastuseks umbes kolmveerandil juhtudest, et Hillary. “Tal on kogemusi.”
“Ma arvan, et ta osutub valituks, mitte et see mulle väga meelepärane oleks…” ütleb Justin ka.
BARACK OBAMA
– Kui ma nüüd midagi kahe silma vahele pole jätnud, siis Obamal puuduvad luukered. Selleks võiks pidada tema ülikooliaegset kokaiini tarbimist, aga kuna ta on ise sellest oma musta rassi identioteediotsimise raamatus kirjutanud juba 10 aastat tagasi, siis ei ole vastastel olnud võimalik seda kuidagi ära kasutada.
– Ei ole ma veel kohanud inimest, kellele Obama ei meeldiks. Pigem ütlevad inimesed, et ta ei pea just ilmtingimata president olema. Et ta võiks näiteks motivational speaker olla (see on siis midagi Peep Vainu taolist), et tal võiks oma teleshow olla jne.
– Obama raamat on tõesti huvitav, nagu ka ta noorpõlv. Valge ema ja Keenia tudengist must isa. Isa kolis tagasi Aafrikasse, ema abiellus Indoneeslasega ja kolis koos väikese pojaga Indoneesiasse, hiljem läks lahku ja kolisid tagasi USAsse, siis kolis ema tagasi Indoneesiasse ning poiss jäi valgete vanaema-vanaisa kasvatada. Kogu lapsepõlv ja noorpõlv on tal määratletav suure identiteedikriisina. Kuidas ta märkas, et jõuluvana on valge mees ja kaubakataloogides pole tema moodi lapsi. Kuidas ta New Yorgis kolledzhipõlves nägi, mismoodi valged inimesed mustade tänavale tulid koeri kakatama. Kuidas ta asus pärast kolledzhi lõpetamist tööle äritekstide kirjutajana kusagil multikorporatsioonis ja nägi vahel enda peegeldust ja imestas. Ta oli kogu suures firmas ainuke must inimene (aastal 1983!). Aasta pärast ta tuli sealt töölt ära ja asus Ralph Naderi prügi taaskasutus kampaanias kaasa lööma, tegi seda kolm aastat, NY kurikuulsas mustade linnaosas Harlemis loenguid pidades. Sealt kutsuti ta Chicagosse, sotsiaaltööle, mustade ja valgete kogukondade läbisaamist parandama. Kolm aastat hiljem otsustas ta minna õppima Bostonisse, prestiizshesse Harvard Law Schooli ja seal valiti ta esimeseks mustanahaliseks kolledzhi ajakirja presidendiks. Ja see, mis ta seal oma kolumnites kirjutas, tekitas ühel kirjastajal plaani ning nii tuli raamatu ettepanek.
– Poliitika-poliitikasse asus ta, kandideerides pärast kooli lõppu Chicagos Illinoisi osariigis senatisse. Esimesel korral ei osutunud valituks, teisel korral osutus.
Ja 2002. aastal, enne seda kurikuulsat Senati sõja-hääletust hoiatas ta ajakirjanduses (ise senatisse kuulumata) ja palus senatil mitte sõjal rohelist tuld anda. Ta tsitaat: “Ma ei ole igasuguse sõja vastu, aga ma olen rumala sõja vastu.” See oli vaid aasta pärast 9-11 terrorirünnakut ja väga julge samm, mõne meelest poliitiline enesetapp.
– Tähendusrikas fakt: Obamal on praeguses kampaanias rohkem väikeseid sponsoreid-rahaandjaid, kui kõigil teistel kandidaatidel kokku. Teiste toetajad on traditsioonilised korporatsioonid. Obamale aga on näiteks internetiski käinud paras vendetta-kampaania, kättemaks korporatiivsele ühiskonnale. “Kui Obama saab presidendiks, siis ma usun, et presidendiks võib saada igaüks!” loosung jms.
– Obamat on asunud toetama ka mitmed muusikud. Ja mis väga oluline – Oprah! Oprah on see mustanahaline telestaar, kes iga päev oma intervjuusaadetega tundmatuid inimesi kuulsusteks teeb. Ja Oprah võttis Obama detsembrikuus oma tuurile kaasa, nad kohtusid mitmes linnas saalitäie rahvaga. Küllap oli teisigi inimesi selliseid nagu Justini onu Rick, kes ütles: “I hate Oprah!”, aga suurele osale tundub Oprah-tempel olevat kvaliteedimärk.
JOHN EDWARDS
– Enne eelvalimiste algust ennustati siinseal, et suur “must mees versus naine” vastasseis laheneb nii, et hoopis valge mees tuleb ja nopib punktid. Tegelikult nii ei läinud. Edwards olevat nüüdseks out.
Miks? Mis jääb siis puudu särava naeratusega ilusal mehel?
Mulle meeldib, kuidas vabariiklaste kandidaat Mitt Romney ütles: “Kui Edwards osutuks valituks, oleks see signaal, et üksteise kohtusse kaevamine ja miljonite saamine valurahaks on õige asi.”
Jah, Edwards on üks neist kuulsatest miljoni-dollari-valuraha juristidest. Vahel ma ikka siinseal näen neid reklaame. Näiteks kinos enne filmi algust näidatakse slaide: “Teil oli arstiga probleem? Teile tundub, et teile tehti liiga? Pöörduge meie poole ja me aitame! Juurabüroo see-ja-see”. Ameerika on kohtuprotsesside maa. Juristid on sõna otseses mõttes kõrges hinnas ja samas on nad anekdooditegelased, neid ei sallita.
John Edwardsist sai Põhja-Karoliina osariigi kõige kuulsam ja rikkam meditsiiniõnnetustele keskendunud jurist, enne kui ta poliitikasse otsustas minna (ta oli eelmiste valimiste ajal demokraatide kandidaat ning hiljem, kui Kerry eelvalimised võitis, sai temast asepresidendi kandidaat). Tema meetodid olid äärmuslikud. Teadupärast on USAs kohtuistund paras teater nagunii, aga Edwards läks veel sammu edasi: üks võte oli tal näiteks vandemeeste ees kehastuda selleks inimeseks, keda ta kaitsma pidi. Näiteks sai ta haiglalt 6,5 miljoni dollarilise kahjutasu kätte, sest kehastus sündivaks lapseks, kellele arstid liiga tegid, nii et tekkis ajukahjustus (Väike mõtteuid, huvitav, kui palju miljoneid Edwards Käopesa lastekodust teoreetiliselt leiaks… Need ajukahjustuste tekkimised, õigemini arstide õige käitumine hetkel, on vist enamasti küsitav? Igatahes mananud Edwards nii emotsionaalselt selle olukorra, et vandemeestel polnud küsimust…
Ja üks basseini äravoolusüsteemi kinni jäänud laps – 25 miljonit dollarit. “Legend oli sündinud” ja “Usa üks paremaid advokaate…”
– Aga elu on ikka triibuline. Edwardsi poeg hukkus autoõnnetusel ja ta naisel on rinnavähk, seda opereeriti, aga nüüd on parandamatul kujul tagasi. Ilmselt ka see mõjutab… raskelt haiget esileedit ei kannataks ameeriklased välja, sest nad ei taha haigustest ja vananemisest ja surmast mõelda, kui vähegi ilma saab…
– Edwardsit on nimetatud üheks ilusaimaks presidendikandidaadiks läbi aegade. Ja seda jäägu siin sümboliseerima You Tube naljavideo, mis ta juustekammimisest tehtud on – Feeling Pretty.
PS. Michigani osariigi eelvalimistel läks demokraatlik partei tülli, valimiste aeg pandi liiga ette ja kandidaadid otsustasid kolmekesti, et nad ei pane oma nime sedelile. Edwards ja Obama pidasid lubadusest kinni, aga Hillary nimi läks ikkagi sedelile. Ta osutus siis muidugi ka selles osariigis võitjaks – “võitja iga hinna eest”, kommenteeriti siin. Tooni võib igaüks ise lisada.
Hillary puhul kardan ma kõige rohkem seda, mida ikka selliste poliitikute puhul, kes peale enda pooldajate aktiveerimise, tahavd ka vastase pooldajaid endale saada. Kui selline poliitik valitakse, siis ta on poliitilistest vastastest liiga sõltuv ja peab hakkama teostama ideid, mis tema enda valijatele on vastuvõetamatud. Tulemusena ei esinda ta üldse eriti kedagi.
Hillary kogemused on ka küsitavad, see poliitiline ja administratiivne möödalask sotsiaalkindlustussüsteemi reformimisel näitab nii tema saamatust kui tegelikult ka seda, et Hillaryle on olulisem võim ise kui mingi programmi elluviimine. Võim ilma programmita teeb inimese samas liiga kergelt manipuleeritavaks.
Obama kõige suurem miinus on minu arvates see, et temast ei tea, mida oodata. Praegu ei ole veel päris selge ka, mis on tema kõige olulisemad eesmärgid ning mida ta on nõus välja vahetama, rääkimata sellest, millised inimesed tema ümber koonduvad. Kuid samas võitleb tema (vastupidiselt Hillaryle) mingi poliitika ja mingite konkreetsete ideede eest, mitte võimu eest per se.