“Lumetormist”, ning Obamast ja Hillaryst vol 2

Siin Justini vanemate majas pole muide mitte ainsatki ajalehte, pole minu mäletamist mööda mitte kunagi olnud, küll aga toob post kümnete kaupa erinevaid kaubakatalooge. Mul on selline harjumus, et hommikul kohvi kõrvale ja lõuna ajal söögi kõrvale meeldib mulle lugeda – võtad siis need kataloogid ette ja üritad neid lugeda. Omaette imelik lugemismaterjal. Ja kui uudiseid tahad, siis pane telekas käima, seal on iga päev mõni uus “breaking news”, mida siis hüüdval häälel meile teada antakse. Superviirus… Kaduma läinud rase sõdur… Rase sõdur on leitud, rase sõdur on tapetud!… Õpetaja kägistas lapse!… Laps kägistas õpetaja! jne.

Pääseteeks on raamatukogu. Selle tee avastasin juba viis aastat tagasi, kui esimest korda siia oma kuuajalisele külaskäigule tulin. Natuke küll eluga riskimist (eks ikka see õnnetu kurv, kus sel talvel üks inimene surma sai… Ja kohalikud inimesed plaanivat allkirjade kogumist, et siia kõnniteed ehitataks, aga seda plaanisid nad ka viis aastat tagasi) – ja oledki ilusas punasest tellisest inglisepärases tuudorstiilis majas. See on suur ja uhke, kohalikud maksud on suured ja neist suur osa läheb selle raamatukogu (ja läheduses asuva kooli) ülalpidamisele.

See raamatukogu on ausalt öeldes nagu teine maailm, mitte seesama röökivate Fox-News teleuudiste maailm. Oma osa on minu jaoks kindlasti ka see, et mu lapsepõlv möödus raamatukogus ema juures (lasteaeda panekuks olin liiga haiglane, seesama astmavärk lõi välja). Mis iganes maailma kohas on raamatukogus turvaline olla. Ja siin… Tugitoolide ja kaminaga ajakirjadesaal, suur hiiglaslike klotsidega ja lõbusate vaipadega laste mängusaal, ja korrused täis raamatuid, ajakirju, ajalehti, DVDsid, videosid. Mõnus.

Oot jah, ma lubasin ju Obamast ja Hillaryst kirjutama hakata. Võtsin nimelt raamatukogus ette sellise värskelt ilmunud raamatu – “Meet the Next President” – ja käest ära panna ei saanud, nii lihtsalt ja põnevalt oli kirjutatud. Portreelood presidendikandidaatidest.

Eile öösel pidi tulema lumetorm, nagu röökivad teleuudised lubasid. Pood olevat piimast ja õllest tühjaks ostetud, kohaliku kombe kohaselt koguvad inimesed lumist ilma oodates endale koju hästi palju süüa. Ja mina tassisin siis Time ja Newsweek ajakirju raamatukogust… Justini ema sõitis spetsiaalselt poodi ja ostis endale uued lumesaapad… Nii et olime valmis.

Tõsi tänahommikuse seisuga selgus, et maapind on endiselt roheline 😉 Lumepilv läks meist mööda, ei tabanudki meie saart (Long islandit), vaid põhja pool lahte asuvaid Uus-Inglismaa osariike, kus tuli maha 30 cm lund.

—

Jätkan päev hiljem. Midagi tuli vahele. Aga ma tahtsin ju sellest enne mainitud raamatust killukesi jäädvustada.

OBAMA

– Seesama 2004. aasta demokraatide konventsioon, kus mina esimest korda teda kõnelemas nägin – see tegigi temast üleöö kuulsa mehe. Ma polnud ainus seal, kes teda, suu ammuli, kuulama jäi.

Ka oponendid möönavad, et Obama on väga hea kõnemees. “Aga kas meile on vaja presidenti, kellel on null kogemust erasektori ja äriajamisega?” küsib retoorilislt vabariiklaste kandidaat, rikkurist ärimees Mitt Romney.

Ja “Obamal pole välispoliitilist kogemust!” on Hillary Clinton mitmes kontekstis pillanud. Selle peale on Obama pakkunud, et ta oleks nõus korraldama Hillaryga mis iganes välispoliitilisel teemal avaliku debati. Hillary pole siiani veel vastanud. Aga see debatt oleks huvitav küll ;).

See on ka avalik saladus, et Hillary nii hea oraator pole. Paaril avalikul esinemisel tegi ta selle vea, et lasi abikaasa Billil enne rääkida, selle taustal mõjus ta veel eriti kahvatuna. Ja nagu on ironiseerinud mitmed kommantaatorid: Hillaryt kuulates tekkivat alati küsimus, et kes küll seekord ta kõne on kirjutanud.

Obama on uhkusega väitnud, et tema on siiani kõik oma olulised kõned ise kirjutanud. (Toimetatud: ei, enam tal pole aega. Alates selle aasta jaanuarist on tal ka ametlik kõnedekirjutaja palgatud, kuigi mööndakse, et “tal poleks kirjutajat vaja”. 2004. aasta kuulsa kõne kirjutas ta üksinda.)

Oma üldise kogemusepuuduse on Obama tõrjunud väitega, et “palju kogemusi ei tähenda alati õigeid otsuseid. Vaadake, kui pikad CV-d on Dick Cheneyl ja Don Rumsfeldil, kui palju on nad mööda ilma reisinud, aga kas nende otsused Iraagi suhtes olid õiged?”

– Ta oli kohe poliitikasse tulles, 2002. aastal tuliselt Iraagi sõja alustamise vastane. Ja see on praegu tal üks tugev pluss.

– Üks kommentaator arutles Time ajakirjas: “Obama annab valgel inimesel võimaluse end hästi tunda. Kui valge inimene valib Obamat, siis saab ta endast mõelda: ma ei ole rassist.”

HILLARY

– Hillary probleem tundub olevat, et suur osa naisi tegelikult ei vali naisi. Ja tema ajaloos on vähemalt üks kuulus tsitaat, millega ta koduperenaisi alavääristas. Kui omal ajal spekuleeriti selle üle, et tal tegevjuristina jätkates on huvide konflikt, olles ise Arkansase osariigi esimene leedi (see siis ajal, kui Bill oli Arkansase kuberner), vastas ta: “Teie arust peaks ma jah ainult kodus saiakesi küpsetama!” Hiljem tuli tal selle avalduse pärast avalikult vabandada.

– Feminist on ta olnud juba lapsest saati. Keskkooli ajal kandideeris kooli presidendiks (edutult). Õppis naistekolledzhis, mis aitas saada eneseusku, et naised võivad igal pool juhtivatel kohtadel figureerida… Valiti kohaliku kooli vabariiklaste partei presidendiks ja käis ka vabariiklaste üleriiklikul konventsioonil.Siis olevat aga kohtunud inimestega, kes ta ümber veensid ja veel sama suve lõpus käis ta demokraatide konventsioonil ka.

– Fopaasid on tal mitmeid. Kusjuures tundub, et kõigi nendega käib teatud vassimine kaasas. Näiteks suudles ta avalikult Yassir Arafati naisega, hetk pärast seda, kui Arafati naine oli teinud Iisraeli vastase avalduse. Kui USA juudid pahaseks said, siis vabandas Hillary, et ta ei kuulnud seda avaldust, tal olid peas kõrvaklapid, kust toimus araabia keele tõlkimine inglise keeld, ja parasjagu oli mingi kahin.

– Kui Hillary veel noor alustav jurist oli, siis oli ta seotud kahte kahtlasesse tehingusse, kus o-kroonise sissemaksega suudeti hiiglaslik kasum saada.

– Ja kui Hillary juba Valges Majas esimese leedina sisse oli seatud, koondati kõik sealse reisiosakonna liikmed ning asendati Hillary sõprade-tuttavatega. Kui sellest meedia teada sai, siis väitis Hillary, et tema ei tea midagi.

– Arvatakse, et Hillary poleks osutunud valituks Ney Torki senaatoriks kandideerides, kui tal poleks olnud nn head õnne. Ta vastu kandideeris New Yorgi linna endine linnapea, siinkandis väga kuulus ja austatud Rudy Giuliani, aga just siis avastati Giulianil eesnäärmevähk ja ta teatas sellest avalikult ning katkestas oma kandideerimise.

– Kui Bill oli presidendiks valitud, teatas Hillary, et ta sooviks oma käsutusse saada mitte traditsiooniliselt esileedile kuulunud majatiiba, vaid leida ruumid tegevuse keskel, presidendi majatiivas. Need ruumid ka leiti ja tema staap nimetati Hillarylandiks. Sel ajal toimus lõplikult rahva polariseerumine: kes leidis, et Hillary on vinge uue ajastu iseseisev naine ja kes leidis, et naine ei tea, kus ta koht on.

– Edasi jätkas Hillary avalikult USA tervishoiukorralduse reformimist – plaaniga senine korralagedus lõpetada, bürokraatiat vähendada ja tagada kõigile riiklik kindlustus. Plaan oli ilus ja jumal hoidku, väga vajalik!, aga ta liikus edasi analüütikute väitel liiga ülbelt ja liiga kiiresti, nii et kaotas poolehoiu ka demokraatide seas. Ja alguse said naljad, et ta on mitteametlik asepresident. (Tõepoolest, ka Eestis tekitaks see tormi, kui näiteks Evelin Ilves hakkaks ainuisikuliselt korraldama tervishoiu ümberkorraldamist. Küsimus on selles, kui palju õigusi ja võimu peaks olema presidendi naisel, kellele tegelikult ju keegi pole mandaati tegutsemiseks andnud…) Nii hääletas kongress Hillary-eelnõu läbi ja senatisse see ei jõudnudki. Tagantjärgi mäletatakse seda kui “suur ebaõnnestumine”, kuigi minu meelest tahtis Hillary siin tõesti head… aga välja kukkus kehvasti.

Homme jätkan samal teemal.

Ja kirjutan ka John Edwardsist – möldri pojast, kes sai miljoneid dollareid teenivaks “haiglate kohtusse kaevamisele” spetsialiseerunud juristiks. Aga juriste ju siin ei armastata. Vajatakse, aga ei armastata. Nii ei saagi möldri pojast presidenti.

Ja vabariiklastest kirjutan ka. McCainist, Giulianist ja teistest.