Päev pärast jõule
Kõige ilusam jõulumälestus oli seekord õhtu kirikus. Me muidugi hilinesime ja kõik allkorrus oli rahvast täis. Läksime lae alla, rõdule – need on traditsiooniliselt orjadele ehitatud kohad, seal on kitsamas pingid, “et orjad ei saaks magama jääda”. Otse käeulatuses olid vanad laetalad ja õhk käis ringi. Allkorrusel on palju umbsem. Ma minestasin ju sellessamas kirikus oma laulatuse ajal ära (ja jõin suure kannu pühitsetud vett). Sellest peale on mul kirikuõpetajaga justkui mingi eriline side, ta tunneb mind ära ja naeratab. muidugi, võibolla tunneb sedasama erilist sidet iga koguduse liige ;).
Mulle meeldib maailma justkui läbi Marta silmade näha. See on see (mida ka Helle meie suguvõsa-blogis kirjeldas), kuidas Vargamäe Indrek läks jõuluõhtul kirikusse ja vaatas seal ema seelikusaba kõrval suurte silmadega ringi. Kuidas orel tegi häält ja kuidas kõik laulsid. Ka Marta laulis seekord kaasa ja mina märkasin, et tean peast aina rohkem. Nii see läheb, aastate rütmis kuhjuvad asjad, mida me mäletame. Ja Marta sai esimest korda armulauda.
Minu meelest on igasugune usust ja religioonist ratsionaalselt rääkimine üsna mõttetu. Siin on peamine tunne. See endaks saamise ja rahu leidmise tunne, mis kirikus sind valdab, kui sa ehk natuke pingutad õige seisundi saavutamiseks ja painetel minema lased lennata.
Nagu mu hea tuttav nõid, bioenergeetik Toomas ütles: “Jumalakodades on hea energia ja üks võimalus end puhastada on kirikusse minna.” Niisama lihtne, pole siin vaja midagi A ja B usku vastandada või kiriku minevikujamades sorida. On, nagu on. Ja hea on.
—
Justin kirjutab siin, kui paha on paberit ära visata ja kuidas me oleme harjunud ahjuga. Jah, jälle olid toad kolm korda ühe päeva jooksul kakti käristatud pabereid täis. Kõigepealt hommikul, siis ennelõunal, siis pärastlõunal.
Ma mõtlesin, et mind ei saa see kingipüha enam tasakaalust välja viia, sest ma olen järele mõelnud ja aru saanud, et mul lihtsalt tuleb leida üles need praod, kus ma saan tarbijaühiskonda muuta (nagu näiteks oli mu roheraamatu kirjutamine) – ja see, kas mu tütar saab veel ühe patareidega barbi või mitte, ei muuda nii väga.
Aga tegelikult ju muudab. Ja viib endast välja küll. Lisaks Barbile siis näiteks kaugjuhtimispuldiga peeretav karumõmm ja kaks patareidega iselaulvat printsessikleti ja umbes lapsesuurune Barbiede nukumaja “made in China”. jne.
Need patareidega mõmmid jäävad tavaliselt pööningule vedelema. Uuel aastal uued kingid. Kui käisin pööningul, siis nägin eelmise aasta karu – see, kes nupule vajutades muinasjutte loeb. Sealsamas oli ka kaks patareidega raamatut – need, kus laps saab näpu piltide peale panna ja siis ütleb pilt plastmasshäälel “Mina olen part!” vms. Aga kui laps näppu näiteks libistab üle lehe, siis kostub “Mina olen… Mina olen … mina! mina!” Või kui panna kaks näppu kahte eri kohta, siis tuleb samasugune peavalu tekitav kakofoonia.
Kas ma siis pole rääkinud, et me ei soovi patareidega kinke? Muidugi olen. Aga see on mingi seletamatu vajadus – just patereidega kinke tahavad siinsed vanaema ja vanaisa osta. Ning ei tea, kuidas see on teistes ameerika peredes, aga meil jäävad need seisma. Ei mina ega Justin oska neid eriti mängudesse sisse tuua. Ja Marta tüdib neist väga kiirelt. Ahjaa, onu Ianilt sai ta kingiks oma elu esimesed telekamängud. Teleka ees on plastmassist jalgratas puldiga ja telekast tuleb vilinal plastmassmuusikat ja sellised pildid, mis mul näiteks taas pea valutama ajavad.
Need kingitused jäävad küll siia ja me läheme tagasi oma enamvähem minimalistlikusse maailma, aga ummiku tunne on küll.
—
Suguvõsa – kõiki neid onusid ja tädisid ja nõbusid – oli tore kohata… Viis aastat tagasi kohtasin neid esimest korda. Aga sellest ei jõua praegu kirjutada.
Käisime jalutamas oma vanas kodulinnas Port Jeffersonis ja kuigi seal on armas (me oleme elanud ainult ilusates kohtades!), siis tagasi siia kolida ei tahaks, tunnistasime teineteisele.
Oma raamatuga Sa tõesti muudad midagi. Paned mõtlema ja südant valutama. Ma eile õhtul ostsin ja siis lugesin hommikul kella kuueni. Ei saanud käest ära panna. Ja pärast ei saanud ka magama jääda, sest süda valutas.
Õnneks on mul veel mõned leheküljed seda raamatut jäänud lugeda :)Alati on tohutult kahju, kui üks hea raamat läbi saab. Ootasin seda ju pikisilmi! Aitäh!
aitäh…
lugesin just, et J.Kross on surnud ja B.Bhutto tapetud…
Mulle väga meeldib, mida sa kirikus käimse kohta ütlesid, sest üsna nii see minu jaoks ka on. Üks kindel ja valge koht, kus asjad liiguvad alati omas rütmis ja kus on ikka vaid head mõtted liikvel 🙂
Ka mul on kirikus alati hea ja kerge olla. Eriti katoliku kirikus.
Epp, sa kohe ikka oskad kõik nii kirja panna, mis mul ka peas läbi liigub, aga mida pole enese jaoks lahti kirjutanud.
Mulle meeldivad ka kirikud, kuigi ühtegi usku end kategoriseerida ei taha ja ateistiks ka ei pea end. Mulle meeldivad just vanad kirikud. Siin Ameerikas on ju hirmus palju uute religioonide kirikuid ja neis ei teki seda pühatunnet.
Igatahes ilusaid ja patareidevabasid jätkuvaid pühi!
Ehk õnnestub teid siinolles ka kohata (me tuleme tagasi 4.jaanuar)?
võibolla mõni lastead tahaks patareidega mänguasju? ilusad ja uued ja läikivad ju…
lasteaed
Mina lugesin ja mõtlesin, et kas mul peaks nüüd paha olema. Meie pakkisime sel aastal kõik kingid spetsiaalselt paberitesse. Mitmeid aastaid oleme kasutanud kingikotte ja siis neid uuesti kasutanud, kui lapsed kuskile sünnipäevale läinud on. Peale selle kasutavad lapsed neid kotte päris plju niisama ka. Aga sel aastal tahtsime me justnimelt kinkepaberit käristada kingituste ümbert. Et oleks palju paela ja krabinat.
Lapsed harutasid, aga kõik paelad ja paberid ilusti lahti ja nüüd pakivad ja lõiguvad ja kleebivad nende paberitega vist kevadeni.
Patareidega asjadest rääkides… Meil vist polegi neid eriti. Kuid seekord sai ostetud lapsele haldjakepp milles olid täiesti juhuslikult patareid sees ja see kepp teeb sellis haldjatolmu puistamise sädelevat häält. See on meie maja laste seas vaieldamatult popim asi.
Olen eespool toodud kommentaariga täitsa nõus: kirik on kirik, ja ei ole tähtsust, mis usku sa oled, see täidab su lihtsalt sellise teistsuguse valgusega.
Justin on päris hästi kirjutanud, lause
Eriti hetkel, kui palju paberi jõulukingitustest on kumuleerinud, mul on päris suur vajadus ahju kütta.
on täielik Arvamus 🙂
Aga muidu on sul seal vist tavaline ameerika jõul. Ma ainult mõtlesin, kuidas ämm-äi sinu olemist nii edukalt mittetähelepanevad. Nad ju teavad, mis sulle vastukarva on ja miks. Seda annaks ju ära hoida. Või on see selline vastastikune puskimine, sina kustutad tulesid, nemad vastavad patareidega mänguasjadega.
See tuletas mulle meelde, et mu sõbra peres ka kõik tuled põlevad. Mina kustutan neid alati harjumusest. Tegelikult mind isegi häirib.
minu meelest võiks neid mänguasju pakkuda mitte lasteaedadele, vaid lastekodudele.
Olen Marseilles´s katoliku kirikus käinud jõululaupäeval, seal tõusevad inimesed pärast missat püsti ja kallistavad oma mõlemal pool seisvaid inimesi, see oli selline hästi üllatav ja armas komme.
Heips Epp, kas Marta sünna jäigi ära siis või?
Tere Epp,
vaatan just Youtube`ist suurt tähelepanu äratanud dokki Jesus Camp, see on üleval 9 kümneminutilise jupina. 2 olen vaadanud — teemaks USA evangeelsed kristlased ja nende lastekasvatus. Oma last kodus õpetav ema teeb pojale selgeks, et kliimasoojenemine nagu ka evolutsiooniteooria muide, on kõigest üks uskumus. Mis sellest siis on, kui viimased suved on väga palavad olnud ja keskmine õhutemperatuur natuke tõusnud — “It`s not gonna hurt us”, annab laps õige vastuse. Seal on üldse väga, väga alternatiivsed vaated keskkonnaprobleemidele, mida esindavad evangelistid, väidetavalt 25% USA elanikkonnast.
Päris shokeeriv.
Ise olen just avastanud dokkide vaatamise Youtube`ist. Sicko näiteks on üleval täies pikkuses ja hispaaniakeelsete subtiitritega.
OO, aitäh! Lähen kohe YouTube-i uurima, huvitav, kas see on illegaalne, et need seal üleval on? Võibolla varsti võetakse maha.
Marta sünnipäev on alles ees!
Marta õige sünnipäev on homme, plaanisime Eesti sõpradele teha peo enne siia ulekut, aga ei jõudnud – teeme jah kunagi jaanuaris.
Luize – nad vist ei võta seda tõsiselt. Kaks stammlauset: “Ma hoolin väga keskkonnast, ma saadan kilekotid recyclingusse!” ja “Sa leiad ka alati midagi kritiseerida!”
mina kasutan kodus lapse mänguasjades ja mujal patareide asemel akusid
siis ju keskkonnaga rahu majas
usun, et kui sa need patareidega mänguasjad eestisse tooks ja näiteks Marta lasteaiarühma viiksid, päriseks, siis oleks lasteaialastel neist rõõmu kuipalju
ja sugulastel-kinkijatel ka tõenäoliselt parem meel – et asi ikka kaasa võetud, mitte ei seisa kasutamata äia-ämma majas
Ma pole küll kindel, kas katoliku lasteaed tahab endale kaugjuhtimispuldiga peeretavat karumõmmi :).