Kick in the ass
Ingrid Tähismaa lahkus Kroonika peatoimetaja kohalt.
Ma ei taha siin midagi muud kommenteerida, kui et minu isiklikus plaanis sai Ingridi lugu Eesti Naises ja selle järellainetus Inno Tähismaa poolt üheks isiklikuks suureks verstapostiks. Ma ei taha enam naisteajakirjade ajakirjanik olla. Sa kirjutad kellestki loo, parimas usus, et kõik see, mis ta sulle räägib ja mis teised intervjueeritavad temast räägivad, on tõsi. Aga võibolla ei ole? Aga võibolla ikkagi on?… Ja siis järsku saad aru, et mis siin tühja pead valutada, kus tõde on – keegi ei hakkagi seda kunagi kontrollima, kus on tõde ja kus mitte.
Sest selles maailmas loeb näilisus. Inno Tähismaa tegi Ajakirjade Kirjastusele selles meedia- ja näilisuse mängus ära. Tähtis pole see, mis on tõde, vaid see, kuidas asjad näivad ja mis rahvas räägib.
Üldse, raske isegi seletada, mis see on. Milles või kelles ma siis täpselt pettunud olen. Õigem on vist öelda, et see klantsajakirjanikuks oleku aeg lihtsalt on läbi minu jaoks, pidigi läbi saama. Minul on nüüd Petrone Print.
Panen selle kirja, et ei saaks hiljem taganeda.
No me ei tea veel ega saa võibolla kunagi teada, kui palju Inno oma kampaanias valetas (ta on ise vihjanud küll, et on valetanud). Aga ta võitis jah… lahingu, kas ka sõja? teisisõnu, kas ta ise on selle mustamisega võitnud? See meedia liivakast on tõesti nii kummaline, et kes teab, kui kuulsus kõike tähendab, siis võibolla on ta tõesti võitnud.
Mina igastahes kiidan väga õigeks su otsuse sellest liivakastist välja astuda. (Kuigi ma ei tea, kas Petrone Print ikka oleks teiste reeglite järgi? Samamoodi loeb kuulsus ja näilisus, eksju.)
No aga milline Eesti väljaanne võtaks tööle Inno Tähismaa? Ei kujuta ette, eks ole. Hullemat PR-ämbrit annaks ikka otsida.
Pyrrhose võit. Kui see ikka oli tema võit üldse.
Vaata, Epp, nende klantsajakirjadega ongi nii, et pealtnäha on see ilus ja hea ajakirjandus, mõne teise külje pealt aga mitte nii väga. Nimelt inimesed lasevad seal ennast paista nii, nagu nad ise tahavad – ei kujuta ette, et ajakirjanik saaks sellises nn klantsajakirjas avada inimese pahupoolt. Mõnes mõttes on hea, kui sul on kontroll selle üle, mida sinust kirjutatakse (sest ajakirjas, kus kõik peab olema hea, ilus ja tore, kontrollib kirjutatavat tegelikult ju loo kangelane ise, eks), teisalt jälle saab lugeja teinekord ebaausa ja ühekülgse pildi. Epp, hea meel, et oled leidnud midagi palju toredamat, kirjastamise nimelt. Usun, et tunned ise ka end selles bisnesis palju mõnusamalt.
Ma ostaks küll väljaannet kus kirjutab Inno Tähismaa. Aga Ingrid Tähismaa Kroonikat ma ei ostnud.
Erm, mina küll ei eelda, et inimesed minuga rääkides alati kõnelevad tõtt või siis kogu tõde. Inimesed eksivad. Nad ei pea kõike oluliseks. Neile on valetatud. Mõned inimesed on pahatahtlikud. Miks nad ajakirjanikuga kuidagi teisi peaksid käituma?
Aga ma arvan, et Eesti kultuuri ja mõtlemise arengusse panustad sa selle kirjastusega ikka tohutult rohkem, kui naisteajakirjade ajakirjanikuna. Tuult tiibadesse!
Juhul kui kogu I ja I I-vastane kampaania oli tõesti ühel eesmärgil ning see eesmärk on nüüd täidetud ja nad I teemat enam ei puuduta — siis oleksid asjad ju hoopis teisiti kui alguses paistsid….
Tinz, võtavad küll, võid seda veel vaadata ja imestada 😀
Ah mis. Naisteajakirjad ei räägi tõtt?!? Kah avastus :)) Kas ajalehed räägivad? Ärimehed või ärilehed? Sinu raamatud räägivad? Kas inimesed endale räägivad tõde?
Ja mis see tõde üldse on? Iga ühel oma pisike tõde ju.
Ses mõttes Tatsutahimega nõus, et ma tõesti ei oota kelleltki, et ta täit tõtt räägiks. Sest ta ise ei tea seda.
Aga ma vist ei ostagi enam väljaannet sest mul juba on.
Triple I test on kollase ajakirjanduse kolmekordne lakmustest.
Aksioom 2I>1I sai kollaselt ja netist tõestatud. Sellist asja nagu absoluutne tõde ei ole. On mõned objektiivsed faktid nagu: I-I ja I+I.
Ülejäänu on lahutusprotsessidega kaasnevate emotsioonide ja ajakirjandusrelvadega sensatsioonijanuse publiku ees vehkimise segu. Sihtgrupp on igal juhul sama, see seltskond, kes loeb Kroonikat, huvitub ka seltskonnakõmust, I+I toodab enda sõnul “skandaalset ja tõelist” seltskonnakõmu. Kelle asi see on, kas vastab tõele või mitte. Publikule on säherdune “ärapanemine” vähemalt sama põnev kui reality-show. Kroonikat pole kunagi lugenud, aga ilmselt jäid selles kajastatud seltskondlikud “sensatsioonid” I+I blogi omadele alla ning janunev lugejaskond kolis ümber. Kroonika ei müünud enam…
Muide, mind ei hämmastaks, kui I+I saaks Kroonikalt uue peatoimetaja pakkumise :P. Sest ma ei usu, et ükski tõsiseltvõetavam väljaanne neid kahte tööle tahaks.
Leopard ei muuda täppe ja ilmselt ei muuda kollased suled kanaarilinnul ka enam värvi.
Isegi kui Sa oma artiklis Inno nime üldse poleks nimetanud, oleksid Sa I+I vaenlane, sest julgesid hästi nimetada vastasleeri.
See sõda ega selle tulemus ei sõltunud tegelikult Sinust, ega artiklist, iga analoogne põhjus oli täiendav ja piisavalt hea võimalus tappa Franz-Ferdinand :).
Mulle mainitud intervjuuportree meeldis, mitte I, vaid kirjutamisviisi ja -oskuse pärast. TripleIst nagu paljudest teistest “avaliku elu tegelaste ilusast elust” on mul tegelikult täiesti ükskõik. Hästi kirjutatud asju on aga mõnus lugeda, sisust sõltumata. Ära iial ütle iial 🙂