Vastus korduma kippuvale kuulujutt-küsimusele
Minu esimese abielu lõpus polnud mitte keegi süüdi. Olin lihtsalt abielludes noor (20a) ja otsisin turvatunnet (samasse aastasse jääb isakodu põleng ja ema surm pärast rasket ja pikka haigust). Hiljem kasvasime lahku, sest olime erinevat tüüpi inimesed. Kõik.
Ei, meeste-raamatus pole ühegi loo puhul isegi mitte kaudseks prototüübiks mu eksmees.
Kui ta kusagil prototüübiks on, siis – sedagi rohkem tundedünaamika järgi, inimeste mittesobivuse teemadel, mitte otseselt – , siis õuna-raamatu epiloogis (“Enne” ja “pärast” sündmused.)
Kõik. Suu tagasi kinni sel teemal.
no ei saa mitte vaiki olla.
No tõesti, miks inimeste teed lahku lähevad? Lähevad erinevatel põhjustel ja mis tähtsust sellel on enam? Kõik ei omadega nii sassis nagu Inno ja oskavad teha omad järeldused elu õppetundidest ning eludega õnnelikult edasi minna. Ma lihtsalt jätkuvalt imestan selle üle, kuidas I.T. tekitab tormi veeklaasis ja haarab sellesse suvalisi inimesi, sh Eppu. Nagu näga on Epp suutnud seda väga edukalt. Palun püüa mitte ennast I.T. häirida, kuigi saan aru, et see on keeruline.
Eriti viimase aja blogiilma pasanteeria paistel… Ma olen ennegi mõelnud, kui taktitundeline sa oled olnud oma esimese abielu asjus. Selge see, et mingi põhjus pidi olema, minumeelest on “erinevad inimesed” täiesti adekvaatne põhjus.
Aga ära sellest rohkem blogis räägi jah. Mitte et see mind või teisi ei huvitaks, aga… Sellised asjad ongi parem ilukirjanduseks valadada.
Lugege kogu tõde Epu suhete kohta, miks ta mehe maha jättis, jne.
http://innojairja.blogspot.com/2007/11/kogu-tde-epp-petrone-suhete-kohta.html
Inno kohta käib see lõunamaade vanasõna mis ütleb, et mida kõrgemale ahv palmi otsas ronib, seda kaugemale tema paljas p***e paistab
Panin vastuse siia
http://eppppp.tahvel.info/?p=528